Ärge leinake oma surnuid. Deborah Crombie

äkitselt, et Kincaid oli seisnud vaikselt autole nõjatudes ja nende juttu pealt kuulanud, lõi Gemma piinlikkustundest õhetama ja pöördus ära.

      Need mõned tunnid oleksid Nick Deveney otsekui nooremaks muutnud. Ta hüppas mõlkis Vauxhallist välja ning tuli vabandust paludes kärmelt nende juurde. „Andke mulle andeks. Ma elan siit lõuna pool Godalmingis ja Guildfordi teel oli midagi ummiku taolist.” Ta hõõrus käsi ja puhus nendele, tema hingeõhust aga moodustus aurupilv. „Selle kuradima auto küte on rivist väljas.” Ta viipas ukse poole. „Kas lähme vaatama, mida doktor Lingil meile täna hommikul varuks on?” Ta lisas Gemmale naeratades: „Rääkimata juba sellest, et siis te saate sooja.”

      Nad sammusid Deveney kannul läbi valgete keraamiliste plaatidega kaetud ühesuguste koridoride rägastiku, ilma et oleksid sealjuures möödunud ühestki inimesest, kuni jõudsid veel ühe kahe poolega ukseni. Väga ametliku välimusega sildilt selle kohal võis lugeda AINULT TÖÖTAJA-TELE, SISENEMISEKS HELISTAGE KELLA, kuid uks oli kergelt paokil ja Deveney trügis sisse. Gemma nina kõdistas nõrk formaliinilõhn ja ta kuulis midagi pomisevat häält. Nad läksid lahkamisruumist kostvate helide suunas ning leidsid sealt eest Kate Lingi, kes istus märkmikku süles hoides pukil ja jõi suurest termoskruusist kohvi. „Andke andeks, minu abiline on gripiga mängust väljas ja mul ei olnud aega kedagi väravale valvesse panna. Ja ega kõik olegi just suremas igatsusest siia sisse pääseda,” lisas ta, vaadates Deveney poole nii, nagu oleks ta oodanud mehe suust oiet.

      Deveney vangutas teeseldud hämmastuses pead ja pöördus siis teiste poole, kes olid ennast tema järel pisikesse ruumi litsunud, ilma et keegi oleks söandanud laual lebavale valge linaga kaetud kujule liiga lähedale minna. „Kas te teate, et kõik patoloogid peavad läbi tegema spetsiaalse pühitsemise Halbade Naljade Ordusse? Ärge laske neil säherdusi nalju enda peal harrastada. See tohter siin on ordu suurmeister ja ta armastab etendusi anda.” Deveney ja Kate Ling irvitasid teineteisele näkku, et panna punkti vanale naljale, mida nad olid alati nautinud.

      „Ma lõpetasin parajasti märkmete tegemise välimuse kohta,” ütles Ling, kirjutades kähku veel mõne sõna ja pannes siis märkmiku kõrvale.

      „Kas on midagi huvitavat?” küsis Deveney. Ta uuris märkmikku nii, nagu oleks ta olnud võimeline seda tagurpidi dešifreerima, kuigi Gemma pidas ebatõenäoliseks, et doktori varesejalad oleksid loetavad isegi õigetpidi.

      „Kahvatus vastab täpselt surnukeha asendile, mistõttu ma ütleksin, et teda ei ole liigutatud. Verepritsmete põhjal võis seda muidugi arvata, kuid mulle makstakse selle eest, et ma oleksin põhjalik.” Oma kohvi juues kostitas ta neid üle kruusiserva viltuse naeratusega ja rääkis siis edasi: „Nii et kui me arvutame Gilbertite köögi temperatuuri arvesse võttes välja kehatemperatuuri languse, siis ma ütleksin, et ta tapeti kella kuue ja seitsme vahel.” Ling pöördus pukil tema selja taga seisva laua poole ning asendas kohvikruusi uue paari kummikinnastega. Neid kätte tõmmates lisas ta mõtlikult: „Üks veider asi siiski on. Tema särgi õlgadel olid mõned tillukesed rebendid. Mitte küll nii suured, et ma söandaksin oletada, millega või miks need tehtud on.” Ennast pukilt maha libistanud, kontrollis ta lahkamislaua kohal rippuvat hääljuhitavat mikrofoni ning võttis siis lähedasel rataslauakesel lebaval roostevabast terasest instrumendikarbil kaane pealt. „Nii et kõik on siis valmis? Te vajate kitlit ja kindaid.” Ta silmitses neid pilkavalt. „Teie seltskond on siin tihedasti koos nagu sardiinid karbis. Mul on liigutamiseks ruumi vaja.”

      Will Darling puudutas Gemma õlga. „Ma saan vihjest aru, kui seda kuulen. Tulge, Gemma, ootame koridoris. Jäägu kogu lõbu tervenisti nende päralt.”

      Will võttis ühest lähedasest toast enda valdusse kaks klapptooli, paigutas need kohe lahkamisruumi ukse taha ja jättis Gemma hetkeks üksi. „Ma otsin meile ühe tassikese,” ütles ta mööda koridori minema kadudes üle õla.