„Kas sa said Gilbertitega hästi läbi?” küsis Deveney Genovase’ilt ja libistas ennast pukil ettepoole, et küünarnukke baariletile toetada.
„Nick, see siin on väike küla. Sa tead ju küll, kuidas need asjad käivad. Claire ja Lucy meeldivad kõikidele.”
Kincaid rüüpas veel ühe lonksu ja ütles hooletult: „Ja politseidirektor ei meeldinud?”
Brian Genovase nägi esimest korda ettevaatlik välja. „Seda ma ei öelnud.”
„Ei, ei öelnud.” Kincaid naeratas talle. „Aga kas see vastab tõele?”
Genovase pidas hetk aega aru ja lausus siis: „Laske ma väljendan seda niiviisi: Alastair Gilbert ei pugenud just nahast välja, et ennast siin kandis populaarseks muuta. Ta ei kuulunud kaugeltki kohaliku seltskonna soosikute hulka.”
„Kas selleks oli olemas mingisugune konkreetne põhjus?” päris Kincaid. Kui Kincaidi kogemused Gilbertiga olid selles suhtes mingisugune mõõdupuu, siis ei olnud too nahast välja pugenud ka selleks, et ennast oma politseinike hulgas populaarseks muuta. Tegelikult oli paistnud sedamoodi, et ta võttis oma ülemuse staatusest mõnuga välja kõik, mida võtta andis.
„Tegelikult ei olnud. Rida pisiarusaamatusi, mida võimendas kuulujutuveski. Te teate ju küll, kuidas need asjad käivad,” ütles kõrtsmik uuesti. „Säärases kohas puhutakse need mõnikord ülemäära suureks.” Genovase ei tahtnud ilmselt rohkem midagi öelda, vaid jõi oma napsi ühe sõõmuga ära ning asetas klaasi letile.
Deveney talitas tema eeskujul ja ohkas. „Ma võin teile öelda, et rõõmuga ma seda värki just ei oota. On parem, kui tulistel sütel ei istu mitte mina, vaid teie, mu semu,” lisas ta Kincaidi poole vaadates. „Nii et – olge lahke.”
„Ma tänan,” kostis Kincaid märkimisväärse irooniaga. Ta jõi oma joogi lõpuni märksa aeglasemalt, tundes tröösti kõrvetusest, mida see alla minnes tekitas, ning tõusis siis püsti ja võttis mantli ja koti. „Ma arvan, et minu jaoks on nüüd kõik.” Ta vaatas kella ja vandus. „Voodisse ei tasugi vist heita.”
„Härra Kincaid, teie tuba on vasakul viimane,” ütles Genovase. „Ja hommikul on mul teie jaoks pisut pruukosti.”
Kincaid oli mõlemat tänanud ja pöördus minekule, kui Deveney puudutas teda käsivarrest ja sõnas vaikselt: „Teie seersant – see Gemma. Nagu ma aru saan, ei ole ta abielus?”
Kulus viiv aega, enne kui Kincaid keele suust üles leidis ja suutis üsnagi rahulikult öelda: „Ei. Ei ole.”
„Kas ta… hm, ei ole siis kellegagi seotud?”
„Seda te peate tema enda käest küsima,” lausus Kincaid läbi hammaste.
3
Valu oli tema näolt selgesti silma paistnud. Gemma ei olnud seda oodanud ja oleks seetõttu äärepealt meelekindluse kaotanud. Nende päevade jooksul, mil ta ennast õe juures varjas, pargis õelastega mängivat Tobyt jälgis ja hullunult mõtles, mida ta peaks ette võtma, oli tal õnnestunud ennast veenda, et Kincaidile valmistaks juhtunu eiramine rõõmu, ta tunneks kergendust ja oleks koguni tänulik. Nõnda siis oli ta ette valmistanud väikese kõne, et anda mehele suuremeelselt pääsemisvõimalus, mille too pisut piinliku muigega vastu võtab, ja harjutanud seda mõttes nii sageli, et peaaegu kuulis Kincaidi ütlemas: „Muidugi, Gemma, sul on täielikult õigus. Jätkakem lihtsalt nii nagu varem, eks ju?”
Kogemused oleksid pidanud talle õpetama, et Duncan Kincaid ei käitu kunagi nii, nagu temalt oodatakse.
Gemma keeras külmas toas värisedes voodil teki pealt ja laotas laiali öösärgi. Ta kobas reisikotis seni, kuni leidis tõmblukuga koti, milles olid hambahari ja näovesi, ning pöördus otsusekindlalt ukse poole.
Siis aga istus ta ootamatult lõtvudes voodiveerele. Kuidas ta oli nende igaviku pikkusena näivate päevade jooksul, mis olid möödunud ööst Kincaidi korteris, võinud nii rumal olla ja arvata, et suudab ennast paugupealt varustada immuunsusega selle mehe füüsilise läheduse suhtes? Niipea kui ta Kincaidi nägi, olid mälestused temast üle tulvanud, ta hingetuks teinud ja läbi raputanud nagu poksija rusikahoop. Ta oli üksnes suutnud kuidagiviisi oma vankuvate kaitserajatiste külge klammerduda ja nüüd ei olnud ta enam võimeline taluma mõtet, et satub temaga kokku oma toa ees koridoris. Talle ei olnud enam jäänud mingit soomusrüüd – üks lahke sõna, üks hell puudutus, ja ta on omadega läbi.
Aga ta peab magama minema, sest muidu on ta hommikul veelgi vähem võimeline asjadega toime tulema. Nii ta siis kuulataski teraselt, kas ei kosta samme trepilt või ukse avamise heli. Vaikusest kindlustunnet juurde saanud, lipsas ta toast välja ja kõndis kikivarvul mööda koridori vannitoani.
Kui ta sealt mõne minuti pärast väljus, suleti parajasti vannitoa vastas paikneva toa ust. Ta jäi südame kloppides seisma ja sõitles ennast absurdse käitumise eest, kuni enne ukse kinnilangemist heidetud pilk veenis teda, et see inimene seal sees ei ole Kincaid. Ta püüdis kulmu kortsutades üürikeseks ajaks nähtavale ilmunud pildi tükke üksteisega kokku sobitada – heledad lokkis juuksed langesid üllatavalt mehelikele õlgadele. Kerge õlakehituse ja tänuliku ohkega läks Gemma oma tuppa.
Ja kui pärast sooja öösärgi ülle tõmbamist ning puhevil suleteki alla pugemist oligi tema kergendustunde alla peitu jäänud mingisugune pettumusiva, siis mattis ta selle veelgi sügavamale.
Surrey kuningliku krahvkonnahaigla välimus ei aidanud õhkkonda väikeses sõiduautos kuidagiviisi rõõmsamaks muuta. Gemma uuris maad ligi lösutavat poripruuni tellishoonet ja pani imeks, miks ei tule arhitektidele pähe, et haiged inimesed võivad vajada midagi pisut tujutõstvamat.
„Ma tean,” ütles Will Darling, otsekui oleks ta Gemma mõtteid lugenud. „See näeb kuradima õudne välja. Aga haigla on siiski hea. Seda maja ehitades ühendati mitu väiksemat haiglat ja siin pakutakse enam-vähem kõiki raviliike, mida on võimalik endale ette kujutada.”
Darling oli saabunud kõrtsi just siis, kui Gemma ja Kincaid olid hommikusöögiga ühele poole jõudnud. Nad sõid ebamugavas vaikuses ja toidu andis neile ette samuti vaikiv Brian Genovase. „Ma pole kuigivõrd hommikuinimene,” ütles ta eelmise õhtu naeratuse varju saatel.
„Praeguses olukorras on see loomulik.” Hommikueine oli siiski hea – see mees oskas süüa valmistada ka siis, kui tema seltskondliku suhtlemise oskused polnud just kiita – ja Gemma sundis ennast sööma, kuna teadis, et peab keha kinnitama, et seda päeva vastu pidada.
„Peainspektor oleks pidanud meist varem siin olema,” ütles pargitud autodest pilku üle laskev Darling autot haigla taha keerates ja peatudes vabal kohal surnukuuri ukse läheduses. „Ma olen kindel, et minuti pärast on ta kohal.”
„Ma tänan sind, Will.” Kincaid ringutas end kitsalt tagaistmelt välja ajades. „Meie vähemalt saame erinevalt patsientidest ooteajal seda vaatepilti nautida.” Ta osutas peaga silmatorkamatute klaasuste poole.
Gemma puges autost välja ja astus vaatepildi üle aru pidades mõne sammu eemale. Kui sa viibid hoone sees ja vaatad välja, siis see vahest ei olegi lõppude lõpuks nii paha koht. Haigla seisis lääne pool Guildfordi kõrgel künkal ja selle all embas Wey jõe looget punastest tellistest ehitatud linn. Oru kohal hõljusid kohati sügislõõmas puid tuhmimaks muutvad udutombud. Põhja pool tõusis veelgi kõrgemal ilmetult halli taeva taustale peakiriku torn.
„Kas te teadsite, et see on uus katedraal?” päris Darling tema kõrvale tulles. „Ehitamist alustati sõja ajal ja sisse pühitseti kirik tuhande üheksasaja kuuekümne esimesel. Mitte just sageli ei avane võimalust näha omaenda eluajal ehitatud katedraali.” Vilksamisi Gemma poole vaadanud, parandas ta muheldes oma väidet: „Noh, vahest küll mitte teie eluajal. Aga kirik on sellegipoolest imekena ja väärib külastamist.”
„Te paistate selle üle väga uhke olevat,” ütles Gemma. „Kas te olete alati siin elanud?” Siis lisas ta siirusega, mida see mees näis temas äratavat: „Ja ka teie