Lucy jäi teda suuri silmi vaatama, otsekui ei oleks ta küsimusest päris hästi aru saanud, ja ütles siis: „Ta jooksis vabalt aias ringi.”
„Mis tõugu koer see Lewis on?”
„Labrador. Ta on nutikas ja tõesti armas.” Lucy naeratas esimest korda ja taas kuulis Kincaid tema hääles omanikuuhkust.
„Kas ta paistis mingil viisil ärevuses olevat? Häiritud?”
Ema ja tütar vahetasid pilke ning seejärel Lucy vastas. „Siis ei olnud. Ärevile läks ta alles hiljem, kui tuli politsei. Ta muutus niivõrd pööraseks, et me pidime ta majja tooma.”
Kincaid asetas tühja tassi lauale ja Claire võpatas portselani kõlksatuse peale kergelt. „Lähme tagasi sellesse kohta, kus te nägite avatud ust.”
Vaikus venis pikale. Lucy nihkus emale veidi lähemale.
Tuli kaminas hääbus, tõusis sädemevihm ja viimased leegikeeled kustusid. Kincaid ootas veel ühe hetke ja hakkas siis kõnelema. „Proua Gilbert, palun rääkige meile täpselt, mis seejärel juhtus. Ma küll tean, et te olete selle peainspektor Deveneyga juba läbi võtnud, kuid võib-olla meenub teile mõni pisidetail, millest meil võib abi olla.”
Viivu pärast võttis Claire Lucy käe ja hellitas seda oma peos, kuid Kincaid ei osanud öelda, kas ta pakkus niiviisi tuge või sai ise lohutust. „Te ju nägite. Veri… igal pool oli veri. Ma tundsin selle lõhna.” Ta tõmbas ennast võbistades sügavalt hinge ning jätkas siis. „Ma püüdsin teda üles tõsta. Siis ma taipasin, et… Ma olen aastaid tagasi esmaabi õppinud. Kui ma ei tundnud pulssi, helistasin kiirabisse.”
„Kas te märkasite majja astudes midagi ebatavalist?” küsis Gemma. „Kas köögis oli midagi sellist, mis polnud päris nii, nagu oleks pidanud olema?”
Claire raputas pead ja väsimuskurrud tema suu ümber näisid süvenevat.
„Aga nagu ma aru saan, te ju teatasite, et majast on kadunud mõned asjad,” ütles Kincaid ja Deveney kinnitas seda kiire noogutusega.
„Minu pärlid. Ja need kõrvarõngad, mille Alastair mulle sünnipäevaks kinkis… ta laskis need ekstra teha.” Claire vajus sohvapatjade najale ja sulges silmad.
„Need olid ilmselt väga väärtuslikud,” sõnas Gemma.
Kui Claire ennast ei liigutanud, vaatas Lucy korraks tema poole ja vastas: „Minu arvates olid. Tegelikult ma küll ei tea.” Ta tõmbas käe ema peost välja ja sirutas anuvalt ette. „Komissar, ma palun,” ütles ta ja tema häälest kostnud ahastuse peale hakkas koer küüntega ust kriipides haukuma.
„Lucy, vaigista teda,” ütles Claire, kuid tema hääl oli rammetu ja ta ei liigutanud ennast ega avanud silmi.
Lucy kargas püsti, koera haukumine aga vaibus niutsumiseks ja vakatas siis sootuks. Tüdruk laskus taas sohvaservale ja vaatas tummas palves kord ema, kord Kincaidi poole.
„Lucy, ma luban, et ainult üks asi veel,” lausus Kincaid vaikselt ja kõnetas siis Claire’i. „Proua Gilbert, kas teil on mingit aimu, miks teie abikaasa varem koju tuli?”
Claire surus sõrmed kõrile ja ütles pikkamisi: „Ei ole. Andke andeks.”
„Kas te teate, kellega ta koht…”
„Palun.” Lucy tõusis värisedes püsti. Ta surus ristatud käed kõvasti vastu rindealust ja ütles hammaste klõbinal: „Ta ju rääkis juba. Ta ei tea.”
„Kullake, pole midagi,” ütles Claire ennast sirgu ajades. Ta nihkus silmanähtavalt jõudu pingutades sohvaservale. „Komissar, Lucyl on õigus. Alastairil ei ole… ei olnud kombeks oma töö üksikasju meiega jagada. Ta ei rääkinud mulle, kellega ta kavatseb kohtuda.” Ta tõusis püsti ja lõi siis vaaruma. Lucy sirutas käe, et teda toetada, ning ta oli kasvult pikem ja tema käsi ulatus vaevata emal õlgade ümbert kinni võtma.
„Emme, palun lõpeta,” ütles ta ja vaatas Kincaidi poole. „Laske ma viin ta nüüd üles.” Tema hääl oli rohkem küsiv kui käskiv ning Kincaidi meelest sarnanes ta väga täiskasvanu rolli mängiva lapsega.
„Peaks ju olema keegi, kelle te saate siia kutsuda,” ütles Gemma tõustes ja Lucy käsivart puudutades. „Mõni naaber? Sugulane?”
„Me ei vaja kedagi. Me saame ise hakkama,” lausus Lucy pisut järsult. Seejärel näis tema üürike uljusepuhang siiski haihtuvat ja ta lisas: „Mida ma peaksin majaga ette võtma… ja asjadega? Aga mis siis, kui…”
Deveney vastas talle leebelt ja ilma üleolekut demonstreerimata. „Palun ärge muretsege, preili Penmaric. Ma olen kindel, et see inimene, kes seda tegi, ei tule enam tagasi. Ja me paneme kellegi ööseks kas õue või siis kööki.” Ta pidas veidi aega vahet ja nad kuulsid nõrka niutsumist. „Te võiksite ju koera üles kaasa võtta, kui te ennast temaga mugavamalt tunnete,” pani ta naeratades ette.
Lucy mõtles tõsiselt järele. „Alastairile ei oleks see meeldinud.”
„Kui on veel midagi…” Claire’i kõne oli hakanud ebaselgeks muutuma, kuid kurnatusest hoolimata ilmutas ta ikka veel midagi lahkuse sarnast.
„Tänaseks on kõik, proua Gilbert. Ja Lucy. Ma tänan teid kannatlikkuse eest,” ütles Kincaid koos Deveney ja Gemmaga püsti tõustes ning kõik nad jälgisid vaikides, kuidas ema ja tütar toast lahkuvad.
Kui uks oli kinni vajunud, vangutas Nick Deveney pead ja tõmbas sõrmedega läbi varakult hallinenud juuksesalgu meelekohal. „Ma ei ole kindel, kas mina oleksin säärases olukorras nii hästi vastu pidanud. Neil on vedanud, et nad on teineteise jaoks olemas, eks ole?”
Sündmuspaiga uurimise töörühm tegutses ikka veel usinalt köögis, kuid Alastair Gilberti surnukeha oli minema viidud. Kuivav veri oli triipude ja pööristena laiali veetud nagu lapse käeharjutus sõrmega maalimises. Deveney vabandas ennast vajadusega kõnelda töörühma ühe liikmega ning jättis Kincaidi ja Gemma uksele seisma.
Kincaid tundis, et teda viimaste tundide jooksul püsti hoidnud adrenaliin on mõõnamas. Ta heitis pilgu Gemma poole ja avastas, et naine uurib teda. Gemma heledale nahale pillutatud ja tavaliselt peaaegu nähtamatud tedretähnid tõusid nüüd tema kahvatuse taustal järsult esile. Kincaid tajus äkitselt naise kurnatust nii, nagu oleks see olnud tema enda oma, ning Gemma tuttav lähedustabas teda nagu šokk. Ta kergitas kätt, et Gemma õlga puudutada, ja Gemma hakkas midagi kõnelema, aga nad mõlemad tardusid. Nad olid kaotanud kerguse, kogu nende hoolikalt paika pandud seltsimehelikkus oli kadunud ja Kincaidile näis, nagu võiks naine isegi tema pisimatki rahustavat žesti vääriti tõlgendada. Ta langetas kohmetult käe ja pistis selle otsekui kiusatusest kaugemale toimetamiseks taskusse.
Kui Deveney nende juurde naasis, palus Gemma järsult vabandust ja väljus Kincaidi pilgule vastamata esikusse viiva ukse kaudu köögist.
„Doktor Ling ütles, et ta võtab lahkamise Guildfordi surnukuuris homme käsile kohe esimese asjana.” Deveney naaldus rääkides uksepiidale ja jälgis hajameelse näoga, kuidas üks eraisikust tehnik põrandalt verd kraabib. „Ülemuste seisukohalt ei oleks ükski aeg liiga varajane. Ma saadan esimese koiduvalgusega küsitlejad ukselt uksele käima…” Ta vaikis veidi aega ja heitis siis pilgu Kincaidile, kusjuures tema ilme muutus esmakordselt ettevaatlikuks. „Muidugi juhul, kui te selle heaks kiidate.”
Kui Yard kutsuti kaasa lööma, kippus käsuliin kohapealse politsei jaoks pisut keeruliseks muutuma. Ehkki formaalselt võttes oli Kincaid kõrgemal positsioonil kui Deveney, polnud tal mingit tahtmist kohe algusest peale kohaliku mehega vastakuti minna. Nick Deveney on vist arukas ja võimekas politseinik, mõtles Kincaid nõusolevalt noogutades, ja oli rohkem kui rõõmuga valmis tal laskma segamatult oma asju ajada. „Kas te uurite seda murdvarga võimalust edasi?”
„Võib-olla me avastame päevavalgel, et kogu aed on täis tema poole tolli sügavusi jalajälgi,” ütles Deveney muiates.
Kincaid turtsatas. „Koos laitmatu sõrmejälgede komplektiga