Tüdruk online. Zoe Sugg

summaga peale hakkad?”

      Kallutan pea ühele küljele. „Noh, kõigepealt kindlustan oma pere majanduslikult. Siis ostan endale Mini kabrioleti. Ja siis, ma arvan, et ostan ma oma heale sõbrale Elliotile huumorimeele!” Kiljatan naerdes, kui tema mängu-hoobi eest minema põiklen. „Tule nüüd, lähme vaatame linnas ringi, enne kui ma salongi tööle pean minema.”

      Vanalinn on Brightonis mu lemmikkoht – peale ranna, loomulikult. Munakivitänavate ja kummaliste väikeste poodide labürint tekitab tunde, nagu oleksid astunud ümber nurga ja reisinud kakssada aastat ajas tagasi.

      „Kas teadsid, et Cricketers’ Armsi nimi oli vanasti hoopis Laste and Fishcart?” küsib Elliot, kui me vanast pubist mööda jalutame.

      „Last Fishcart,” ütlen hajameelselt, samal ajal kui vaatan üht tüdrukut meie poole kõndimas. Tal on peas merevaigukollane kitsaääreline kaabu ja seljas pikk mustriga pükskostüüm. Ta näeb suurepärane välja. Ma tahaksin kohe pilti teha, kuid jään sekundi võrra hiljaks ning ta kaob nurga taha.

      „Ei, mitte Viimane Kalavanker – Last ja Kalavanker,” ütleb Elliot. „Last oli mõõt, mida kasutati kümne tuhande heeringa kohta – vanasti, siis, kui Brighton oli veel kaluriküla.”

      „Selge, Wiki,” ütlen naeratades.

      Elliot on tõesti üks kõndiv ja kõnelev Wikipedia. Ma ei tea, kuidas ta suudab nii palju suvalist infot oma pähe salvestada. Ta aju peab olema võrdne kuueterabaidise kõvakettaga. (Kuueterabaidine kõvaketas on hetkel maailma võimsaim kõvaketas – veel üks suvaline fakt, mille Elliotilt teada sain.)

      Tunnen, kuidas telefon taskus vibreerib. Sõnum Meganilt. Automaatselt mõtlen sellele, mis eile rannakohvikus juhtus, ja mu suu hakkab kuivama. Kuid ta sõnum on üllatavalt sõbralik.

      Hei, kas me saame ikka täna õhtul kokku? Xoxo

      Ma olin tänase õhtu totaalselt ära unustanud. Selle nädala alguses olin Meganile välja pakkunud, et võiksime teha pidžaamapeo nagu vanasti. Pooleldi tegin nalja ja pooleldi üritasin viia meie sõprust tagasi selle vanasse, lihtsasse seisu, kui kõik näis nii õndsalt kerge.

      „Kes see on?” küsib Elliot, kui liigume mööda ühest ehtepoest. Aken kaardub fassaadist ettepoole, justkui oleks see sõna otseses mõttes pilgeni täis kandikuid hõbedast kaelakeede, käevõrude ja sõrmustega.

      „Megan,” pomisen ma, lootes, et Elliot ei kuule – või ei hooli.

      „Mida see veel tahab?” küsib Elliot.

      Mu süda läheb raskeks. „Ah, ta lihtsalt uuris, kas me saame ikka täna õhtul kokku.”

      Elliot jõllitab mind. „Mis siis täna õhtul toimub?”

      Pööran pilgu munakivitänavale. „Ma kutsusin ta enda juurde pidžaamapeole.”

      „Pidžaamapeole? Ee, halloo, me oleme üheteistkümnendas klassis!”

      Vaatan teda punastades. „Ma tean. Ma ei arvanud, et ta tulla tahab, kui aus olla.”

      „Miks sa teda siis üldse kutsusid?”

      „Ma arvasin, et see võiks lahe olla,” vastan õlgu kehitades.

      „Hmm,” mõmiseb Elliot. „Umbes sama lahe kui õhtu minu vanematega, mille ma nüüd veetma pean.”

      „Palun vabandust.” Võtan Elliotil käe alt kinni. Tal on seljas ta villane vintage-mantel. See on nii soe ja mõnus.

      „Vahet pole,” lausub Elliot ohates. „Mul on esmaspäevaks vaja üks hiiglaslik ajalooprojekt lõpetada, nii et tõenäoliselt ongi mul parem koju jääda. Hei, kas teadsid, et selles majas seal oli vanasti Sussexi ja Brightoni silmahaiguste kliinik?”

      See on üks asjadest, mida ma Ellioti juures kõige rohkem armastan – ta ei suuda kunagi olla pahane rohkem kui umbes kümme sekundit. Kui ainult kõik sõbrad sellised oleksid!

      Kõnnime Choccywoccydoodah’ šokolaadipoest mööda just siis, kui üks paarike välja tuleb, tuues endaga kaasa magusat kuumade küpsiste lõhna.

      „Äkki astuks TicToci kohvikusse ja võtaks tassi kuuma šokolaadi?” pakun Elliotile. Mul on veel pool tundi aega, enne kui tööle pean jõudma.

      „Ee, kas kuu tõuseb täna öösel?” vastab Elliot teatraalselt. Ta avab ukse ja viipab mind sisse.

      Kohvikus on soe ja aurune. Seda ei saa lihtsalt eitada – TicToci kohvikus tehakse Brightoni parimat kuuma šokolaadi. Meie Elliotiga peaksime seda kõige paremini teadma, me oleme sel teemal põhimõtteliselt teadusliku uuringu läbi viinud. Samal ajal kui Elliot uurib kooke letil, istun ma lauda ja vastan kiiresti Meganile.

      Ikka. Tule umbes kella 8 paiku Px

      „OMG!” ütleb Elliot laua juurde jõudes. „Neil on uue maitsega muffin!” Ta silmad on suured nagu taldrikud. „Vaarika ja moka maitseline.”

      „Oo, vau.”

      „Kas tahad ka ühte?”

      Noogutan. Kuigi mul on ikka veel hommikusöögist kõht päris täis, leidub alati ruumi ühe muffini jaoks.

      „Lahe. Ma lähen ja tellin ära.”

      Elliot läheb tagasi leti juurde ja mina naaldun tooli seljatoele, lastes kohviku soojusel endasse imbuda. Korraga läheb kohvikuuks lahti ja üks poiss astub sisse. Ma tunnen kohe ära Ollie vanema venna Sebastiani. Ollie longib sisse tema järel. Haaran menüü ja teesklen, et uurin seda, lootes, et ta ei näe mind ning nad lähevad ja istuvad kaugemasse nurka. Kuid siis kuulen, kuidas kõrvallaua tool puupõrandal koliseb.

      „Penny!”

      Tõstan pea ja näen, kuidas Ollie minu poole naeratab. Seda ei saa eitada – tema naeratus on sama nunnu kui koerakutsikad. Ta istub minu kõrvale toolile. Temast üle laua vahib Sebastian mind külmalt. Sebastian on kaks aastat meist vanem ning ta on üks kõige populaarsemaid – ja ülbemaid – inimesi viimases klassis. Ta on ka kohalik meister tennises. Jutud käivad, et ükskord ütles ta Andy Murrayle, et too peaks oma tagakäelöögi kallal tööd tegema. Ma usun seda.

      „Mida sa tellida tahad?” küsib ta Ollie käest napisõnaliselt.

      „Ma tahaks šokolaadijäätise kokteili,” vastab Ollie.

      Sebastian vaatab teda hukkamõistvalt, justkui oleks Ollie just palunud topsitäit okset. „Tõsiselt või? Palun ära ütle, et sa tahaksid nonparelle ja šokolaadipulka ka?”

      Ollie noogutab ja see on esimene kord, kui olen teda niimoodi häbenemas näinud.

      Sebastian raputab pead ja ohkab. „Oled sa ikka titt!”

      „Olgu. Ma võtan siis kohvi.” Ollie põsed on nüüd erkpunased. Imelik on näha teda nii ebakindlana. Mul on temast tõesti kahju.