Kuulen, kuidas Ellioti sammud trepist üles tümpsuvad ja uks lahti lendab. „Leedi Penelope!” hõikab ta. Ta kannab peenetriibulist vintage-ülikonda ja trakse ning erepunaseid Converse’i tenniseid – need on Ellioti koduriided.
„Lord Elliot!” hüüan ma vastu. (Me veetsime suurema osa eelmisest nädalavahetusest Downton Abbey hooaegu vaadates.)
Elliot jõllitab mind musta raamiga prillide tagant. „Okei, mis toimub?”
Raputan pead ja naeran. Vahel võiks ma vanduda, et ta suudab mu mõtteid lugeda. „Mis mõttes?”
„Sa oled näost täiega valge. Ja sul on see jõle kombekas seljas. Sa kannad seda ainult siis, kui sa masenduses oled. Või siis, kui sul on füüsika kodutöö teha.”
„Masendus ja füüsika kodutöö ongi põhimõtteliselt üks ja sama,” ütlen naerdes ja istun voodile. Elliot istub mureliku näoga minu kõrvale.
„Mul – mul oli jälle üks neist imelikest paanika-värkidest.”
Elliot paneb oma kiitsaka käe ümber mu õlgade. „Ära jama. Millal? Kus?”
„JB kohvikus.”
Elliot norsatab sarkastiliselt. „Hõh, pole ka ime. Sealne sisekujundus on ilge! Aga päriselt ka, mis juhtus?”
Ma selgitan, tundes iga sõnaga aina enam piinlikkust. See kõik kõlab nüüd nii labase ja tobedana.
„Ma ei saa aru, miks sa Megani ja Olliega hängid,” ütleb Elliot, kui olen oma kaebelaulu lõpetanud.
„Pole neil viga midagi,” vastan lamedalt. „Asi on minus. Miks ma kogu aeg iga asja peale nii närvi lähen? Tähendab, esimesel korral võis seda veel mõista, aga täna…”
Elliot kallutab pea viltu, nagu alati siis, kui mõtleb. „Äkki sa peaksid sellest blogima.”
Elliot on ainus, kes minu blogist teab. Ma rääkisin talle kohe alguses, sest a) ma võin teda kõigega usaldada, ning b) ta on ainukene inimene, kellega võin olla täiesti mina ise, nii et selles blogis ei ole midagi, mida ta juba ei teaks.
Kortsutan tema poole kulmu. „Arvad sa? Kas see ei oleks liiga sünge?”
Elliot raputab pead. „Ei usu. Su enesetunne võib paremaks minna, kui sellest kirjutad. Äkki mõistad paremini, mis juhtus. Ja sa ei tea kunagi – võib-olla on mõni su blogi lugejatest sama asja üle elanud. Mäletad seda, kui oma kohmakusest kirjutasid?”
Noogutan. Umbes kuus kuud tagasi blogisin ma pea ees prügikasti kukkumisest ja mu lugejate arv tõusis ühe nädalaga 202-lt peaaegu tuhandeni. Mul ei ole kunagi nii palju jagamisi olnud. Või kommentaare. Tuleb välja, et ma ei ole kindlasti ainukene teismeline tüdruk, kellel on kaasasündinud kobakäpageen. „Sul võib õigus olla…”
Elliot vaatab mind ja naeratab. „Leedi Penelope, mul ongi õigus.”
15. detsember
Appi!
Tere kõigile! Suured tänud, et minu tehtud pilte Snooper’s Paradise’ist nii positiivselt kommenteerisite – väga tore, et teile meeldib see kiiksuga pudipadipood sama palju kui mulle.
Selle nädala postitust on tõeliselt raske kirjutada, kuna pean kirjutama ühest hirmutavast asjast, mis minuga juhtus – mis minuga juhtub. Kui ma seda blogi alustasin, ütlesin, et kavatsen siin alati täiesti aus olla, kuid siis ei olnud mul aimugi, et Tüdruk Online saab nii populaarseks nagu praegu. Ma ei suuda uskuda, et mul on nüüd 5432 lugejat – suured-suured tänud teile! Kuigi ainuüksi mõte sellest, et paljastan teile kõik, on hirmuäratav, arvab Wiki, et sellest võib mul abi olla, nii et siit see nüüd tuleb.
Veidi aega tagasi sattusin autoõnnetusse. Kõik on okei – keegi ei saanud surma ega midagi sellist. Kuid see oli siiski minu elu üks kõige jubedamaid kogemusi.
Sõitsin ühel õhtul koos vanematega kodu poole ja vihma kallas kui oavarrest. Hoolimata sellest, et isal töötasid kojamehed umbes sada miili tunnis, tundus, et see ei muuda nähtavust üldse paremaks. Me oleksime nagu läbi tsunami sõitnud. Olime just jõudnud kaherealisele maanteele, kui üks auto meie sõiduritta ette keeras. Ma ei ole päris kindel, mis siis juhtus – ma arvan, et isa üritas pidurdada ja kõrvale pöörata –, aga tee oli nii märg ja libe, et meie auto libises tee keskel olevale eraldusribale. Ja rullus siis reaalselt üle katuse. Ma ei tea, kuidas teil on, kuid mina olen seda ainult filmides näinud. Ja kohe pärast seda, kui auto üle katuse rullub, lendab see filmides tavaliselt õhku, või sellesse põrutab sisse veoauto, nii et ma suutsin vaid mõelda: Me saame surma. Ma muudkui hüüdsin ema ja isa, teadmata, kas neil on kõik korras, ja nemad hüüdsid ikka ja jälle mind, kuid ma ei pääsenud nende juurde. Ma olin lõksus, täiesti üksi, pea alaspidi tagaistmel.
Õnneks me ei saanud surma. Üks abivalmis mees nägi, mis juhtus, ja peatas oma auto, et meid aidata. Päästeamet ja kiirabi olid ka väga sõbralikud, kui nad kohale jõudsid. Meid sõidutati koju ning pärast seda istusime ema-isaga kuni päikesetõusuni diivanil teki all ja jõime suhkruga teed. Ja nüüd on kõik jälle peaaegu normaalne. Mu vanemad ei räägi sellest õnnetusest enam ja meie sissesõiduteele on pargitud tutikas auto, mitte tundmatuseni moondunud romu. Kõik ütlevad mulle pidevalt: „Sul vedas, et sa viga ei saanud!” Ja vedaski. Ma tean seda. Aga asi on selles, et kuigi ma ei saanud ühtegi kriimu ega sinikat väljapoole, tundub, nagu oleks miski katki läinud hoopis minu sees. Ma ei tea isegi, kas õnnetus võis seda põhjustada, aga mul tekivad ikka ja jälle kummalised paanikahetked. Kui miski mind närvi ajab ja ma näen, et ei saa põgeneda, hakkan jälle tundma, nagu oleksin autos lõksus. Ma lähen üleni kuumaks ja värisen ning tekib tunne, et ma ei saa hingata. Seda on nüüdseks kolm korda juhtunud – ma kardan väga, et seda juhtub ka edaspidi. Ja ma ei tea, mida teha.
Loodan, et teil ei ole midagi selle vastu, et sellest kirjutan. Ma luban, et järgmisel nädalal olen jälle mina ise. Ma luban, et tuleb hunnikute viisi täiega nämmasid pilte Choccywoccydoodah’ šokolaadipoest! Aga kui keegi teist on midagi sellist, nagu ma just kirjeldasin, läbi elanud ja teil on näpunäiteid, kuidas saaks sellele lõpu teha, paaaaaaalun postitage need alla kommentaaridesse. See, et ma olen Universumi Kõige Kohmakam Inimene, on juba piisavalt halb. Ma ei taha olla ka kõige paanilisem!
Aitäh teile!
Tüdruk Online logib välja xxx
Kolmas peatükk
Järgmisel hommikul ärkan tavapärase kajakate kisakoori peale. Kahvatu talvepäikese sõrmed hiilivad läbi kardinavahede. See on hea. Viimasel ajal olen ma üles ärganud nii vara, et väljas on alles pime.
Elliotil oli õigus – blogipostituse kirjutamine aitas tõepoolest. Kirjutasin selle eile, kui ta oli koju läinud. Alguses tundus õnnetusest kirjutamine veidi kohmakas ja piinlik, aga pärast paari lauset voolasid minust lihtsalt välja kõik mõtted ja tunded, mida olin enda sees peitnud.
Seekord ei jäänud ma pärast postitamist ootama, et näha, kas keegi seda kommenteerib või jagab. Ma olin nii unine, et sulgesin lihtsalt läpaka ja läksin voodisse.
Kuni mu keha kohaneb aeglaselt asjaoluga, et peab üles ärkama ja uue päevaga tegelema, hõõrun ma silmi ja vaatan oma magamistoas ringi. Ema ja isa naljatavad, et neil ei oleks olnud tegelikult vaja mu tuba tapeetida, sest põhimõtteliselt on iga sentimeeter seinast kaetud fotodega. Kui mul hiljuti ruum otsa sai, hakkasin pilte nööri külge panema ja neid üle oma voodi tõmbama nagu peolipukesi. Enamikul piltidel on Elliot rannas lollitamas, oma vintage-riietes moedemonstratsiooni mängimas. Siis on seal veel minu lemmikfoto emast, isast ja Tomist, kes istuvad