Tahan pühendada oma raamatu kõigile neile inimestele, kes selle ilmumise võimalikuks tegid. Inimestele, kes on jälginud mu kanalit, vaadanud mu videoid ja lugenud mu blogi, kas siis aastal 2009 või alles eile. Teie toetus tähendab mulle väga palju. Pole olemas sõnu, et väljendada seda, kui palju ma teid kõiki armastan – ilma teieta ei oleks seda raamatut olemas.
Aasta aega tagasi…
22. november
Tere, maailm!
Ma olen otsustanud blogi pidama hakata.
Seda blogi.
Miks, küsid sa?
Oled kunagi märganud, et kui Coca Cola pudelit raputada ja siis see lahti teha, pritsib sisu igale poole laiali? Noh, niimoodi ma end just praegu tunnengi. Mu sees kihiseb nii palju asju, mida öelda tahaksin, aga mul ei ole enesekindlust neid valjusti välja öelda.
Isa ütles mulle kunagi, et peaksin päevikut pidama hakkama. Ta arvas, et päeviku pidamine on hea viis oma kõige salajasemate mõtete väljendamiseks. Ta arvas ka, et kui olen kord vana, siis on tore ajas tagasi vaadata, ja et päeviku lugemine paneks mind oma teismeliseaastaid tõeliselt hindama. Hmm, ilmselgelt oli isa enda teismeliseaastatest väga kaua aega möödas, nii et ta oli unustanud, kuidas see tegelikult käib.
Ma küll proovisin seda – päevikut pidada. Sain hakkama umbes kolme sissekandega, enne kui alla andsin. Enamik neist olid umbes sellised:
Täna sadas ja mu uued kingad on rikutud. Jenny kavatses matemaatikast poppi teha, aga ei teinud. Barry nina hakkas loodusõpetuses verd jooksma, sest ta suskas sinna pliiatsi. Ma naersin ta üle. Talle see ei meeldinud. Piinlik. Head ööd.
Mitte just päris Bridget Jones, eks? Rohkem nagu surmigav.
Mõte sellest, et kirjutan iseenda jaoks midagi päevikusse, tundub tegelikult veidike mõttetu.
Ma tahan tunda, et kellelgi teisel on võimalik lugeda seda, mis mul öelda on.
Niisiis olen otsustanud blogiga katset teha – et oleks üks koht, kus saan öelda täpselt seda, mida tahan, millal tahan ja kuidas tahan – ja et keegi loeks seda. Ja ma ei peaks muretsema, et see, mis ma ütlen, ei kõla lahedalt või näitab mind tobedas valguses või et ma jään sellepärast oma sõpradest ilma.
Seepärast on mu blogi anonüümne.
Et saaksin olla täiesti mina ise.
Mu parim sõber Wiki (see ei ole muide ta pärisnimi – ma ei saa ta pärisnime avaldada, muidu kaoks ju anonüümsus) ütleks, et ainuüksi see, et pean iseendaks jäämiseks anonüümne olema, on „täiega masendav”. Aga mida tema ka teab? Ta ei ole ärevusprobleemidega teismeline tüdruk. (Ta on tegelikult teismeline poiss, kellel on vanematega probleeme, kuid see on täiesti teine teema.)
Mõnikord mõtlen, et kas mul ongi just sellepärast ärevusega probleeme, et olen teismeline tüdruk. Olgem ausad – meil on palju asju, mille pärast ärevusse sattuda.
Kümme peamist põhjust, miks teismelised tüdrukud ärevusse satuvad
1. Sa pead kogu aeg täiuslik välja nägema
2. Samal ajal aga otsustavad su hormoonid hulluks minna
3. See viib su elu kõige vinnilisema perioodini (mis omakorda muudab esimese punkti täiesti võimatuks)
4. Lisaks kattub vinniperiood ajaga, kui oled esimest korda elus vaba ostma šokolaadi just siis, kui ise soovid (mis teeb kolmanda punkti veel hullemaks)
5. Järsku hoolivad kõik sellest, mis sul seljas on
6. Ja see, mis sul seljas on, peab samuti täiuslik välja nägema
7. Siis pead sa veel oskama poseerida nagu supermodell 8. Et saaksid iseendast selles täiuslikus riietuses pilti teha
9. Ja siis tuleb sul pilt netti riputada, et kõik su sõbrad seda näeksid
10. Sa pead poiste silmis meeletult atraktiivne olema (ning samal ajal toime tulema kõigi eelnevalt nimetatud asjadega)
Palun kujuta ette, kuidas ma praegu dramaatiliselt kogu südamest ohkan.
Ma ei saa ju ometi olla ainukene teismeline tüdruk, kes end niimoodi tunneb?
Minu unistus on, et salaja tunnevad kõik teismelised tüdrukud end täpselt nagu mina.
Ja võib-olla ühel päeval, kui me aru saame, et tunneme kõik end samamoodi, võime lõpetada kellegi teise mängimise.
See oleks äge.
Kuid seni kavatsen ma siin blogis asjadest ausalt rääkida – mitte nagu „päris elus”.
Ma kavatsen öelda seda, mida tahan, ja oleks tõesti lahe, kui sa (kes iganes sa ka oled) minuga ühineksid.
See võiks olla meie oma internetinurk, kus saame rääkida sellest, mis tunne on tegelikult olla teismeline tüdruk – ilma et peaksime kedagi teist mängima.
Mulle meeldib pilte teha (kas pole vinge, kuidas fotod suudavad erilisi hetki igaveseks jäädvustada? Kaunid päikeseloojangud, sünnipäevapeod, soolakaramelli-muffinid paksu glasuuriga…), nii et ma postitan neid ka palju. Aga loomulikult mitte ühtegi pilti iseendast, anonüümseks jäämise eesmärgil.
Okei, ma arvan, et see on praeguseks kõik. Aitäh lugemast (kui keegi tegelikult ka luges!). Ja andke mulle all kommentaarides teada, mida te arvate.
Tüdruk Online logib välja xxx
Esimene peatükk
Hei, Penny, kas teadsid, et nimi William Shakespeare on anagramm lausest „Ma olen õigekirjas kehv”?1
Silmitsen Ellioti sõnumit ja ohkan. Terve selle aja, kui olen „Romeo ja Julia” peaproovi vaadanud (kolm tundi mu elust, mida ma kunagi tagasi ei saa), on Elliot mind pommitanud sadade suvaliste sõnumitega Shakespeare’ist. Ta teeb seda tõenäoliselt mu igavuse leevendamiseks, aga tõsiselt, kas kellelgi on vaja teada, et Shakespeare ristiti aastal 1564? Või et tal oli seitse õde-venda?
„Penny, kas võiksid teha ühe pildi Juliast, kui ta haagiselamust välja kummardub?”
Haaran kiiresti kaamera ja noogutan härra Beaconsfieldile. „Jah, kohe.”
Härra Beaconsfield on üheteistkümnenda klassi teatriõpetaja. Ta on üks neist õpetajatest, kellele meeldib olla noorte seas popp – juuksed geelitatud ja puha ja „Kutsuge mind Jeffiks!”. Tema on ka põhjus, miks meie versioon näidendist „Romeo ja Julia” toimub Brooklyni getos ja Julia naaldub rõdu asemel välja haagiselamust. Minu PSK (parim sõber koolis), Megan, armastab härra Beaconsfieldi, aga teisalt annab too alati Meganile kõik peaosad. Mina isiklikult arvan, et härra Beaconsfield on veidike õõvastav. Õpetajad ei peaks tahtma teismelistega hängida. Nad peaksid tahtma lugemispäevikut pidada ja muretsema kooliinspektsioonide pärast ja tegelema sellega, millega iganes nad õpetajate toas veel tegelevad.
Lähen lava kõrvalt trepist üles ja kükitan Megani juurde maha. Tal on peas nokkmüts, millele on trükitud sõna TUUS, kaela ümber kõlgub paks kuldne kett, mille küljes on hiiglaslik dollarimärk. Üle oma laiba oleks ta nõus kusagile mujale sellisena ilmuma – see vaid näitab, kui palju ta härra Beaconsfieldi armastab. Hakkan just pilti tegema, kui Megan sisistab alla minu poole: „Vaata, et sa mu vinni pildi peale ei jäta!”
„Mida?” sosistan vastu.
„Vinn nina külje peal. Vaata kindlalt, et see pildile ei jää.”
„Aa, selge.” Nihkun kõrvale ja suumin sisse. Valgus ei lange sealt just hästi, kuid vähemalt ei paista vinn. Teen pildi ära ja pööran ümber, et lavalt lahkuda. Samal ajal heidan pilgu saali. Peale härra Beaconsfieldi ja kahe abilavastaja on kõik toolid tühjad. Vaistlikult pääseb minust valla kergendusohe. Öelda, et mulle ei meeldi rahvahulgad, oleks sama kui öelda, et Justin Bieberile ei meeldi paparatsod. Ma ei tea, kuidas suudavad inimesed üldse laval esineda. Mina pean sinna minema vaid mõneks sekundiks, et pilti teha, aga juba siis tunnen end ebamugavalt.
„Aitäh, Pen,” ütleb härra Beaconsfield, kui ma trepist alla kiirustan. Veel üks vastik asi tema juures