Kolmas pilt minu mõnevõrra morbiidses kogus oli sündinud juhuslikult, ilma poseerimiseta – pildistaja oli tabanud pruudi koos pruutneitsitega kiriku ees seismas. Antonia oli meile just rääkinud, et ta pissis kogemata oma kleidi peale, sest oli tualetist väljatulemisega üleliia kiirustanud, ja me kõik naersime, kõhud kõveras. Neljast fotost oli see mu vaieldamatu lemmik, kuigi samas ka kõige valusam vaadata – tegemist oli seni värskeima tõestusmaterjaliga, mis laskis oletada, et ma olin kunagi olnud oma eluga rahul olev, võib-olla koguni elurõõmus inimene. Uurisin sageli seda pilti, lootes tabada uuesti tolle hetke meeleolu, kuid oskasin tunda ainult kaastundega segatud põlgust selle fotopaberile tardunud, igavesti itsitava, jaburalt optimistliku vähendatud kujutise vastu minust endast, ainult kaastundega segatud põlgust.
Neljandat pilti hoidsin ma alles ainult kui mälestust viimasest hetkest enne katastroofi. See oli pisut vildakas ülesvõte minust ja isast selja tagant siis, kui kiriku suured puust siseuksed seisid juba valla ja me olime just üle läve astumas, et isa saaks mu altari ette saata. Mida meie kaks siis veel ei teadnud, oli see, et nende uste varjus ootas kõvasti higistav isamees uudisega, et hetk tagasi oli Rott plehku pannud, tõenäoliselt käärkambri akna kaudu, ja kadunud kõigi nelja tuule poole.
Rohkem ma sellest päevast midagi ei mäletanud ja järgmisi nädalaid, mis ma veetsin oma vanemate Hertfordshire’i majas, mäletasin samuti nagu läbi paksu udu. Päevad sulasid kokku üheks häguseks liigendamata massiks. Kaks korda nädalas psühhoterapeut Tina Sharpe’i juures käimine ei teinud asja paremaks. Mu terapeut on blond kaunitar ja igati edukas, tema majal on kolm korrust, tal on kaks kuldsete juustega last ja lihtsalt jumalik abikaasa. Ta rääkis minuga malbelt – see oleks ilmselt pidanud mõjuma rahustavalt – sellest, kuidas ma pean andma endale aega toibumiseks ja laskma mustal udul tasapisi hajuda, samal ajal kui tema perekonnapildid karjusid mulle seintelt: „Luuser!”. Mingi aja möödudes hakkasin siiski jälle tajuma mind ümbritsevat tegelikkust ja päevade rütmi ning leidsin, et eelistan Londonit ja töölkäimist Tina pealetükkivale täiuslikkusele ja oma vanemate närvilisele kaastundele. Nii ma siis läksingi pärast kahekuulist haiguspuhkust uuesti tööle, nähes välja nagu iseenda vari ja ikka veel antidepressantide toel, mis üldse võimaldasid mul igal hommikul linnalähedasse rongi siseneda, selle asemel et seista perrooni serval ja kaaluda võimalust rongi ette viskuda.
Olin vaevalt jõudnud ennast tööpostil jälle sisse seada, kui mu ülemus Alan Bullen, tajunud minu „hingelist kriisi ja emotsionaalset haavatavust” – just nii ta ütleski oma tere-tulemast-tagasi-vestluses –, andis mulle pühaliku lubaduse teha kõik endast olenev, et uus algus poleks mulle liiga väsitav ega tekitaks tööalast stressi. Ta oleks nagu tundnud ennast isiklikult vastutavana nii minu hingelise seisundi kui ka hingehaavade ravi eest. Ma ei osanud täpselt arvata, kas tal olid minu vastu mingid isalikud tunded, kuigi ta oli minust ainult kümme aastat vanem; igatahes avaldas ta rohkem kui kord kahetsust, et polnud suutnud ära hoida „seda tragöödiat”, nagu ta minuga juhtunut nimetas. Olime töötanud koos oma kolm aastat ja kuigi Alan ja tema naine Anne olid koos meiega rohkem kui üks kord õhtust söönud, polnud ma kunagi pidanud ülemust oma lähedaseks sõbraks. Ausalt öeldes oli ta mulle kohati isegi pisut närvidele käinud, sest tema suhtumine personali puudutavatesse küsimustesse kippus üldse olema isiklikum ja emotsionaalsem, kui mina seda vajalikuks pidasin. Alles „tragöödia” õpetas mind hindama Alani isalikku või pigem lausa emalikku hoiakut suhtlemisel alluvatega ja ma olin talle vaikides, sügaval sisimas ja märkamatult tänulik, ise ikka veel masenduse paksu uttu mähkunud. Taipasin samas, et ükskõik kui agaralt ta ka ei kaitseks mind liigse koormuse ja stressi eest, ei lahenda see palju pakilisemat probleemi. Küsimus polnud tegelikult töö pingelisuses ja minu stressitaluvuses, vaid hoolimises – mulle lihtsalt ei läinud enam mitte miski eriti korda. Kui varemalt võis ununenud meil või tähtaja ületamine või valesti kirjutatud nimi panna mind juukseid katkuma, siis nüüd ma ei saanud enam aru, miks olid sellised pisiasjad mind kunagi üldse erutanud.
Selle üllatava probleemi teravus tuli kõige selgemalt ja nagu selgus, väga lõplikult, ilmsiks ühel nõupidamisel meie mitte eriti sarmika peadirektori James Gaville’iga, kuhu minul muuseas õnnestus hiljaks jääda. Pidime arutama järgmise aasta kindlustuse programmi ja kuigi Alan oleks väga hästi võinud ka üksinda meie harukontorit esindada, kutsus ta minu endaga kaasa – osana oma eraviisilisest projektist, mis nägi ette „Rosi kollektiivi sulandamist, tema toibumisele kaasaaitamist ja uuele elule äratamist”. Nõupidamine sujus minu meelest päris kenasti, kuni Gaville tegi midagi talle mitteomast, nimelt püüdis ootamatult nalja visata, nagu ma hiljem ka ise aru sain: vaene mees avaldas tögaval toonil imestust, et meie korporatsiooni tutvustavas brošüüris, mille koostamine oli lõppkokkuvõttes minu vastutusel, esines tema nimi kahel kujul – James T. Gaville ja James Gaville – ilma selle T-ta, nagu te näete. Ta pööritas silmi ja teeskles nördimust sellise „masendava eksimuse üle”.
Ma ei mäleta meie edasist vestlust kuigi täpselt. Igatahes pidasin mina vajalikuks peadirektorile teada anda, et valdav osa tema alluvaid oletab, et see T tähistab sõna „tainapea” ja mina tema asemel hoopis rõõmustaksin, kui näeksin oma nime kujul, millest kõnealune initsiaal on välja jäetud.
Mind ei lastud küll lausa lahti ja Gaville oli isegi nii suuremeelne, et soovitas mul siiski edasi jääda, kuigi ei suutnud mulle seda öeldes otsa vaadata. Tekkinud olukorras pidasin ma ise paremaks võtta vastu vabatahtliku koondamise leping, mille Alan oli suutnud mulle välja kaubelda. Andsin endale aru, et olin oma otsest ülemust näruselt alt vedanud, ja vahepeal uinunud kohusetunde osaline ärkamine ainult süvendas mu ahastust. Muidugi oli Alan lõpuni mõistev, olin vahepeal hakanud seda temalt lausa ootama – ta ei mõelnudki mind juhtunus süüdistada. Seda kinnitasid ka tema viimased sõnad, kui ta mu pärast hüvastijätujooke taksosse aitas: „Mul on väga kahju, Ros. Tõsiselt. Rohkem, kui ma oskan öelda.” Kui takso sõitma hakkas ja ma nägin pead keerates, kuidas ta mulle õnnetu näoga järele vaatab, soovisin endamisi, et oleksin juba varem aru saanud, kui heatahtlik ja hooliv inimene ta on. Mis muidugi tegi asja minu jaoks veel hullemaks.
Kolmas peatükk
Kuigi ma olin jäänud töötuks ja, nagu mulle endale tundus, polnud mul vähimatki lootust uut töökohta leida, ei tähendanud see minu jaoks otsekohe majanduslikku kitsikust. Tänu heale palgale, samuti vanavanematelt ja vanatädilt paar aastat tagasi saadud pärandusele kuulus mulle mugav kahe magamistoaga korter Muswell Hillis, mille ma olin mahamüümise asemel selleks ajaks välja üürinud, kuni ma ise Roti juures elasin. Vahepeal kogunenud üüriraha koos säästude ja vägagi helde koondamistasuga tähendas, et ma ei pidanudki ei lähemas ega isegi veidi kaugemas tulevikus endale tööga elatist teenima.
Nii algaski mu elus periood, kus ma otsustavalt ei käinud tööl. Kindluse mõttes täiendasin oma mittetegemiste nimekirja veel „mittesöömise”, „telefonile mittevastamise” ja „haruharva pesemisega”. Kolm nädalat pärast mittemidagitegemise perioodi algust panid mu vanemad, õde ja mitmed paljukannatanud sõbrad kokku „spontaansete” külastuste graafiku, mille kohaselt nad pidid kordamööda ilma ette teatamata ning neile sobival ajal alates kella üheksast hommikul kuni kaheksani õhtul mind vaatamas käima ja kutsuma mind välja jalutama, teed jooma või ostlema. Enamasti tuli neil siiski piirduda minu köögi ja vannitoa koristamise ja koos minuga diivanil istumisega, sest ma eelistasin hoida ennast kursis selliste telesaadetega nagu This Morning, Loose Women ja Eastenders, olenevalt kellaajast. Mingil hetkel sai mulle muidugi selgeks, et kui ma tahan veel üldse kunagi segamatult telekat vaadata, pean ennast lihtsalt kokku võtma. Õnnetuseks ma ei teadnud, kuidas seda tehakse.
Vastus küsimusele, kuidas seda tehakse, ilmutas ennast ühe mu vanematest sõpradest, advokaat Tom Cline’i meeter üheksakümnesel parajalt paksul kujul. Teise nädala kolmapäeval pärast külastusgraafiku käivitumist, kui ma kell veerand kaheksa õhtul ukse avasin, nõjatus ta lõdvalt koridori seinale, näol paratamatusega leppinu väsinud ilme.
„Issand jumal. Isegi sina ei pääsenud nende käest põgenema?” küsisin mina.
„Kahjuks