Kas siis sellepärast, et mu enda traagiline lähiminevik oli mind nii kõvasti kahjustanud, et ma lihtsalt ei jaksanud tunda huvi teiste inimeste eraelu vastu, või siis lihtlabasel põhjusel, et ma polnud mitte kunagi Andrew’le õlut välja teinud, aga mulle polnud ta igatahes usaldanud midagi isiklikumat ülestunnistusest, et ta lausa jumaldab James Joyce’i ja Ted Hughesi. Minu teada ja vähemalt minu juuresolekul ilmutas õllest õlitamata Andrew ainult huvipuudust ja soovimatust kaasa rääkida, kui vestlus tüüris millegi isiklikuma poole, mis ei puudutanud Shakespeare’i teoste hinna määramist ja haruldasi esimesi trükke. Minus äratas igatahes imetlust Andrew’ oskus varjata ärritust, mida temas pidi paratamatult tekitama töökollektiiv, mis koosnes kolmest naisest, kes ilmselgelt ei suutnud võtta päris tõsiselt ei teda ennast ega ka tema äri. Kuigi tegelikult oli ta oma töötajad võimalike kandidaatide seast ise välja valinud, kui mitte arvestada mind, kellega tal tuli lihtsalt leppida, meeldis see talle või mitte – seetõttu ei osanud ma talle õieti kaasa tunda, kui ta mõnikord vingus nägu tegi, justkui võiks naiste tühine jutuvada panna tema kõrgema tasemega harjunud kõrvad vett jooksma.
Kui George hiljem samal hommikul tööle tuli, ei kaotanud Joan hetkegi, et teda härra Edwardi enneaegsest surmast teavitada. Naastes neljaminutiselt käigult kohaliku ajalehe toimetusse, et viia sinna kuulutus ülearuseks muutunud puuri müügisooviga, jõudsin kuulda veel tuttavat lõpetust: „…lõug alati ilane, aga tegi lausa võrratuid pliiatsijoonistusi.” Õnneks polnud Andrew’d kusagil läheduses näha.
„Oi, Ros,” ütles George minu sisenedes toolil ringi keerates, „Joan just rääkis mulle vaesest härra Edwardist. Issand jumal ja vaene sina! See oli kindlasti kohutav löök.” Ta vaatas mind siira murega ja naeratas kaastundlikult ja ma mõtlesin endamisi, kusjuures mitte esimest korda, et George on just selline, nagu mina oleksin kunagi tahtnud olla.
George oli väga veetlev naine, käis väga maitsekalt riides, kingad-kotidehted alati hoolikalt valitud, ning tal oli kuueaastane tütar Lottie. Tema abikaasa Mike töötas Londoni ärikeskuses ja isegi nende kodu nägemata taipasin ma selle järgi, kuidas ta kirjeldas oma mehe tööpäevi, et George tegelikult ei vajanud seda „natukest töölkäimist”, nagu ta ise ütles. Ta käis antikvariaadis kaks korda nädalas lapse koolitundide ajal ja kui ta parajasti ei tegelenud tütrega ega võtnud oma kodus külalisi vastu, täitis ta oma päevi tervisejooksu, tennisemängu, pehme mööbli restaureerimise ja vabatahtliku tööga kooli heaks, unustamata kohvikute külastamist ja õhtusöökidel käimist ja nende korraldamist. George oli varem töötanud raamatupidajana ja kuigi ta armastas niisama lobiseda, ei jätnud see varju tema intelligentsust ja tundlikku meelt, mis väljendus huvi tundmises ka tõsisemate teemade vastu ja alati teiste inimestega arvestamises. Tõepoolest, ma kadestasin nii George’i elustiili kui ka meelelaadi ja mõnikord tegi see mulle isegi tuska, et ta mulle nii väga meeldis, kuid ma ei saanud sinna midagi parata.
„Nojah, ma olin nädalavahetusel päris löödud,” naeratasin vastu, „aga nüüd on juba palju parem. Kuule, George, ega sina järsku seda puuri ei taha? Võib-olla soovib Lottie endale lemmiklooma?”
„Ja kuidas veel,” ohkas George oma mitmekordset käevõru sülle pandud sinise kašmiirkampsuni küljest ettevaatlikult lahti harutades. „Aga Mike pani veto peale. Ta on kuulnud liiga palju lugusid üleannetust Nevist, et nõustuda merisea või küüliku … või tegelikult ükskõik millise loomaga,” lõpetas ta endiselt naeratades.
„Üleannetu Nev?” küsisin mina.
„Oo jaa, minu tubane küülik. Ma võtsin ta siis, kui olin just saanud oma esimese töökoha,” ohkas George. „Vaene Neville. Armas loomake, aga küll ta võis kakada! Ja mitte kunagi oma kempsu – tõtt-öelda igale poole mujale, ainult mitte sinna. Nagu sellest veel vähe oleks, näris ta läbi kõik juhtmed, mis aga kätte sai. Kuni lõpuks …” naeratus kadus ta näolt, „see saigi talle saatuslikuks. Külmiku juhtmes oli vool sees.”
Joan vangutas pead. „Armas taevas. Täna on üks õnnetu lõpuga loomalugude päev. Aga kujuta ette,” toksas ta George’ile külge, „mina tean ka üht üleannetut Neville’i – mul oli sellenimeline vanaonu. Tema oli … nojah, tänapäeval vist öeldakse, et seksisõltlane. Ta limpsis pidevalt huuli ja hõõrus oma reie sisekülge.” Joan tõusis, et näidata meile, kuidas. „Vaat nii. Lakkamatult. Isegi kirikus jutluse ajal.”
George tõmbas tee hingekurku ja hakkas köhima ja kuna Joan jätkas lõputa lugu taunitava käitumisega sugulastest, ei pannud keegi meist tähele, millal Andrew meiega liitus.
„Tere, George,” ütles ta. „Mida sina täna siin teed?”
George naeratas talle tervituseks ja näitas kampsuni peale. „Unustasin töö juurde, reedel juba,” ütles ta püsti tõustes. „Kuigi tegelikult oli mul veel üks põhjus täna poest läbi tulla.” Ta kaevas oma kogukast Mulberry kotist välja kolm hõbedast ümbrikku. „Need on teile,” ütles ta ja jagas ümbrikud meile laiali. Joan jõudis enda oma esimesena lahti teha.
„Oi, kui tore,” ahmis ta õhku ja surus käe rinnale. „Sünnipäevapidu!”
„Vaata aga, Mike saab neljakümneseks,” ütlesin mina kutset lugedes. „Poleks ise küll osanud arvata.”
„Eks ole, ta näeb palju noorem välja,” ütles George ja tupsutas kotist leitud huuleläikega huuli. „Igatahes paremini säilinud kui mina ja ta on ometi minust neli aastat vanem.”
Andrew pomises midagi, nii et me kõik pead pöörasime. Ta punastas kergelt ja poetas: „Vabandust, ma siin arutlesin enda ette, kas ma olen sel õhtul vaba.”
„Kui sa peaksid avastama, et sul oli midagi muud ees, siis ma igatahes väga loodan, et sa siiski teed endale selle õhtu vabaks,” teatas George Andrew’ ette astudes ja teda rusikaga vastu käsivart toksates. „Sul on mitu kuud aega oma käike ümber seada ja mina tellin ekstra sinu jaoks Guinnessi õlut, nii et sinust oleks inetu mitte kohale ilmuda. Joany ja Ros tulevad kindlasti, eks ju, tüdrukud?” lisas ta meie poole pöördudes.
„Lillede ja lauluga,” lubas Joan.
Vaatasin Andrew’ poole, kas ta jagab minu kartust, et Joan võib oma ähvarduse laulu suhtes täide viia. „Jah, aitäh, George, ma tulen hea meelega.”
„Ja veel …” jätkas George ja tegi meile ukse poole astudes silma, „teie kõik võite tulla koos vabalt valitud kaaslasega. Nii et,” lisas ta veel, „otsige aga välja oma väikesed mustad märkmikud ja hakake kandidaate läbi helistama.”
Joan läks tagasi kassaaparaadi juurde ja hakkas vatrama kleitidest, mina ja Andrew jäime paigale ja tundsime mõlemad ennast võrdlemisi ebamugavalt, nagu ma kahtlustasin.
„Ega midagi,” ohkasin, „kui ma just ei taha härra Edwardit üles kaevata ja teda liimi abil kokku lappida, siis ei tule mulle küll esimese hooga pähe mitte kedagi, kelle ma võiksin peole kaasa võtta.” Andrew vastas ainult mõru muigega. „Heakene küll,” ei jätnud ma jonni, „kelle sina siis kavatsed kaasa kutsuda?”
„Ma vist võiksin minna koos Sandraga,” vastas ta.
„Lesbi-Sandraga?” imestasin.
„Jah, ta on tõesti lesbi,” teatas Andrew mulle karmilt otsa vaadates, „aga minu arusaamist mööda on isegi homod, vaatamata oma õnnetule suundumusele, võimelised peolkäimist nautima.”
Valmistusin talle kinnitama, et mul pole selles suhtes mingeid eelarvamusi, kui ta minu üllatuseks järsku naerma puhkes. „Ma tegin nalja, Ros,” tunnistas Andrew trepist üles tõtates.
„Ah nii,” ütlesin mina,