Helistajaks polnud Linda, vaid lapse isa, ärimees Hans von Enke. Kuna Wallander ei tahtnud tema ees oma tundeid näidata, tänas ta kiiresti helistamise eest, palus Lindat tervitada ja lõpetas kõne.
Hiljem tegi Wallander Jussiga pika jalutuskäigu. Skånes oli hilissuviselt soe, öösel oli olnud äikest ja pärast vihma oli õhk värske ning kerge. Lõpuks ometi võis Wallander endale tunnistada, et oli mitmeid kordi imestanud, miks Linda polnud varem kordagi ilmutanud soovi lapsi saada. Nüüd oli ta juba kolmkümmend seitse, Wallanderi hinnangul oli see emaks saamiseks juba liiga kõrge vanus. Linda sündides oli Mona olnud palju noorem. Wallander oli tütre erinevaid suhteid diskreetselt kõrvalt jälginud, mõned peigmehed olid talle rohkem meeldinud kui teised. Paar korda oli ta olnud kindel, et Linda on lõpuks ometi selle õige leidnud, kuid ühel päeval sai suhe järsku otsa ja Linda ei seletanud kunagi, mis oli selle põhjuseks. Ehkki Wallander ja Linda olid lähedased, oli siiski teemasid, mida nad oma usalduslikes jutuajamistes kunagi ei puudutanud. Nähtamatute tabuteemade hulgas oli ka lapseküsimus.
Tol päeval Mossby tuulisel rannal oli tütar esimest korda rääkinud ka mehest, kellega ta lapse pidi saama. Wallanderi jaoks tuli mehe olemasolu täieliku ootamatusena. Ta oli arvanud, et tütrel pole hetkel kindlat suhet. Kuid ta eksis ja tütre jutt üllatas teda.
Linda oli Hans von Enkega tuttavaks saanud ühiste sõprade juures Kopenhaagenis, kihluspeol. Hans oli pärit Stockholmist, kuid elanud viimased kaks aastat Kopenhaagenis. Ta töötas firmas, mis tegeles eeskätt hedge-fondide loomisega. Esmapilgul oli mees tundunud ülbe ja ärritav. Linda oli üsna kurjalt seletanud, et on viletsa palgaga tavaline politseinik, kellel pole aimugi, mis asi on hedge-fond. Oskas ta seda sõna üldse õigesti hääldadagi? Lugu lõppes sellega, et nad tegid öises Kopenhaagenis pika jalutuskäigu ja leppisid kokku uue kohtumise. Hans von Enke oli Lindast kaks aastat noorem, lapsi tal varasematest suhetest polnud. Mõlemad olid juba üsna suhte alguses, sellest küll omavahel konkreetselt rääkimata, otsustanud lapse muretseda.
Kaks päeva pärast suure uudise kuulutamist tuli Linda isale külla koos mehega, kellega ta oli otsustanud oma elu siduda. Hans von Enke oli pikk ja kõhn, hõredate juuste ja läbitungivate siniste silmadega. Wallander tundis end tema seltsis otsekohe ebakindlalt, mehe väljendusstiil tundus talle võõras ja ta mõtles, mis see küll võiks olla, mis pani Linda just seda meest välja valima. Kui Linda rääkis, et Hansu palk on Wallanderi omast kolm korda suurem ja lisaks on tal õigus iga-aastasele boonusele, mis võib küündida koguni miljoni kroonini, mõtles Wallander süngelt, et tütar on lasknud end rahast ahvatleda. See ärritas teda sedavõrd, et kui ta järgmine kord Lindat nägi, esitas ta tütrele otsekohese küsimuse. Nad istusid tookord Ystadi ühes kohvikus. Linda sai nii vihaseks, et viskas isa kaneelisaiaga ja läks kohvikust minema. Wallander kiirustas talle tänaval järele ja palus vabandust. Ei, küsimus pole rahas, selgitas tütar. Tegu on suure ja tõelise armastusega, mida Linda polnud kunagi varem elus kogenud.
Wallander otsustas, et püüab oma tulevasse väimehesse soojemalt suhtuda. Interneti ja tema pangaasju korraldava Ystadi pangaametniku abil selgitas Wallander väimehe firma kohta välja nii palju, kui sai. Ta sai selgeks, mis on hedge-fondid ja veel palju muudki, millel tänapäeva rahandusfirma tegevus väidetavalt põhineb. Ta võttis vastu Hans von Enke küllakutse Kopenhaagenisse ja käis vaatamas ka firma kallist kontorit Rundetårnis. Hiljem kutsus Hans ta lõunale ja kui Wallander Ystadi tagasi sõitis, ei tundnud ta enam säärast alaväärsuskompleksi nagu nende esimesel kohtumisel. Autost helistas ta Lindale ja ütles, et on nüüd hakanud tütre väljavalitut hindama.
„Tal on üks viga,” ütles Linda. „Tal on liiga hõredad juuksed. Muus osas on ta hea.”
„Ma ootan seda päeva, kui saan talle oma kabinetti näidata.”
„Ma juba näitasin. Eelmisel nädalal, kui ta siin käis. Kas sulle polegi räägitud?”
Loomulikult polnud keegi Wallanderile midagi öelnud. Õhtul istus ta oma köögilaua äärde, võttis hariliku pliiatsi ja arvutas välja Hans von Enke aastapalga. Lõplik summa hämmastas teda. Taas tundis ta mõningast ebamugavust. Tema ise teenis pärast pikki aastaid pisut alla 40 000 krooni kuus. Ta pidas seda üsnagi kõrgeks palgaks. Kuid abielluma ei hakka ju ometi tema, vaid Linda. Kas ta leiab rahast õnne või mitte, see ei puutu Wallanderisse.
Märtsis kolisid Linda ja Hans Rydsgårdi lähedale noore rahandustegelase ostetud suurde majja. Hans hakkas sealt Kopenhaagenisse tööle käima ja Linda elu jätkus endistviisi. Kui nad olid end sisse seadnud, küsis Linda, kas Kurt saaks ülejärgmisel laupäeval nende juurde õhtusöögile tulla. Hansu vanemad pidid külla tulema ja loomulikult tahtsid nad ka Linda isaga kohtuda.
„Ma rääkisin emaga,” ütles Linda.
„Kas ta tuleb?”
„Ei.”
„Miks?”
Linda kehitas õlgu.
„Ma arvan, et ta on haige.”
„Mis tal siis viga on?”
Linda vaatas talle enne vastamist pikalt otsa.
„Viinakatk. Ma usun, et ta joob praegu rohkem kui kunagi varem.”
„Seda ma ei teadnud.”
„Sa ei tea nii mõndagi.”
Loomulikult võttis Wallander vastu kutse õhtusöögile, kus ta pidi Hans von Enke vanematega tuttavaks saama. Isa, Håkan von Enke, oli olnud kapten niihästi allveelaeval kui ka allveelaevade leidmisele spetsialiseerunud tavalistel alustel. Linda arvas, ehkki ta polnud kindel, et mingil perioodil oli tulevane äi kuulunud ka staapi, mille ülesandeks on otsustada, millal väeüksused võivad vaenlase pihta tule avada. Hans von Enke ema nimi oli Louise ja ta oli olnud keeleõpetaja. Õdesid-vendi ei olnud, Hans oli ainuke laps.
„Ma pole harjunud aadlikega suhtlema,” ütles Wallander süngelt, kui Linda oli lõpetanud.
„Nad on inimesed nagu kõik teisedki. Ma usun, et teil on omavahel palju rääkida.”
„Millest?”
„Eks seda ole näha. Ära ole nii negatiivne!”
„Ma ei ole negatiivne! Ma lihtsalt küsin.”
„Kell kuus hakkame sööma. Tule õigeks ajaks. Ja ära Jussit kaasa võta. Ta tekitab ainult segadust.”
„Jussi on väga sõnakuulelik koer. Kui vanad ta vanemad on?”
„Håkan saab seitsekümmend viis, Louise on mõni aasta noorem. Muuseas, Jussi ei kuula üldse sõna, seda peaksid ju sina tema küündimatu kasvatajana ometi teadma. Jumal tänatud, et sul minuga paremini läks.”
Ta läks ruumist välja enne, kui Wallander jõudis vastata. Korraks proovis ta vihastada selle peale, et tütrele alati viimane sõna jäi. Katse nurjus ja ta kummardus taas oma paberite kohale.
Sel laupäeval, kui Wallander Ystadist välja sõitis, et Hans von Enke vanematega kohtuda, sadas aastaaja kohta ebatavaliselt pehmet uduvihma. Ta oli varahommikust saadik oma kabinetis istunud, et jumal teab mitmes kord relvakaupmehe surma ja röövitud revolvrite uurimise tähtsamaid peatükke läbi lugeda. Muidugi, kahe röövli isik oli neil arvatavasti õnnestunud tuvastada, kuid tõendeid veel ei olnud. Ma ei aja taga võtit, mõtles ta, vaid kõigest võtmekimbu kauget kõlinat. Ta oli mahuka materjaliga jõudnud poole peale, kui kell juba kolm sai. Ta otsustas koju sõita, mõned tunnid magada ja end siis õhtusöögiks riidesse panna. Linda oli öelnud, et Hans von Enke vanemad on tema jaoks ehk natuke liiga ametlikud, kuid just sellepärast soovitas ta isal parima ülikonna selga panna.
„Mul on ainult see üks ülikond, mida ma matustel kannan,” ütles Wallander. „Aga võib-olla ei peaks ma valge lipsuga tulema?”
„Sa ei pea üldse tulema, kui see sulle nii vastumeelt on.”
„Tegin