Kaks nädalat hiljem võttis ta omale koera, musta labradorikutsika. See polnud päris puhtatõuline, kuid omanik kiitis teda sellest hoolimata kui suurepärast kutsikat. Wallander oli juba varem otsustanud, et paneb koerale nimeks Jussi, Rootsi suure tenori ja Wallanderi ühe suurima iidoli järgi.
Detsembri alguses kutsus ta kolleegid soolaleivapeole. Ka sel õhtul läks vool ära, aga nüüd oli ta selleks valmistunud, tal olid olemas küünlad ja isalt päritud kaks vana petrooleumilampi. Vähem kui tunni pärast tuli vool tagasi. Õhtu kujunes selliseks, et Wallanderi meelest oli see igati meenutamist väärt. Veel pole ta oma elu muutmiseks liiga vana. Veel on tal olemas sõbrad, mitte ainult kolleegid, kes tulevad kohale kaheldava väärtusega kohusetundest ajendatuna.
Öösel hilja, kui viimasedki külalised olid ära sõitnud, läks Wallander Jussiga jalutama. Tal oli taskulamp käes, et pimedas mitte komistada. Ta polnud kaine ja suviti rapsist kollendavate põldude ümber oli palju kraave. Ta lasi Jussi vabaks ja koer kadus pimedusse. Taevas oli külm ja selge, tuul vaibunud. Kaugel silmapiiril võis aimata laeva tulesid. Siia olen ma nüüd jõudnud, mõtles ta. Ma julgesin elus pöörde teha, võtsin koguni koera. Küsimus on nüüd ainult selles, kuhu ma siit punktist edasi liigun?
Jussi ilmus pimedusest hääletu varjuna uuesti välja. Kuid ka koeral polnud vastust Wallanderi ööpimedusse suunatud küsimusele.
Peaaegu neli aastat hiljem, 2007. aasta alguses, nägi Wallander unes sama silmapilku, ööd pärast tema uues majas toimunud pidu. Küsimus on endiselt vastuseta, mõtles ta ärgates. Neli aastat on möödas ja ma ei tea ikka veel, kuhu ma lähen.
Oli teisipäev pärast kolmekuningapäeva. Öösel oli lumetorm üle Lõuna-Skåne Läänemere suunas liikunud. Sissesõidutee oli kinni tuisanud. Juba pärast kella kuut hommikul oli Wallander väljas lund rookimas, Jussi ajas aga valge lumega kaetud põllu veeres innukalt jänesejälgi. Wallander pidi hommikul esimese asjana minema arsti juurde, kes tema veresuhkrut jälgis. Nüüd oli tema suhkurtõve avastamisest möödas juba kümme aastat. Algul suutis ta oma suhkrunäidu teistsuguse toitumise, liikumise ja tablettidega mõistlikul tasemel hoida. Kuid viimase paari aasta jooksul oli ta pidanud end iga päev ka süstima. Pärast arsti juures käimist kavatses Wallander jätkata uurimist, mis oli juba detsembri algusest saadik võtnud kogu ta aja. Röövlid olid kaunikesti eaka relvamüüja ja tema abikaasa rängalt läbi peksnud ning saanud enda valdusesse palju relvi. Mees oli ikka veel kunstlikus koomas ja tema seisund oli eluohtlik. Naine oli toibunud, kuid ta jäi ühest silmast pimedaks ja tal oli koljuluu murd. Kui Wallander ühena esimestest kuriteopaigale jõudis – see oli suure aiaga ilus maja, Ystadist umbes kümme kilomeetrit põhja pool –, rabas teda metsik jõhkrus, mille ohvriks vanapaar oli langenud. Nad olid teadvusetuks pekstud, nööriga kinni seotud ja surema jäetud.
Olof Hansson pidas oma relvaäri samas majas. Ta oli selle üle võtnud oma isalt. Abikaasa Hannaga olid nad spetsialiseerunud revolvritele ja püstolitele, sageli oli tegemist haruldaste kollektsioneerimisobjektidega. Röövlid olid hästi ette valmistunud. Wallander, prokurör Erik Petrén ja teised uurimisrühma liikmed olid valvekaamerate lindistused läbi vaadanud. Nende arvestuse järgi oli tegemist viie maskeeritud kurjategijaga. Üks kaamera oli jäädvustanud hetke, mil Olof Hanssonit kaikaga kuklasse löödi. Ruumis oli kuulda summutatud oiet.
Wallander mõtles ühe teise eaka paari peale, kes ligi kakskümmend aastat tagasi Lenarpis tapeti. Wallanderi isiklikus töökalendris oli see uurimine üks intensiivsemaid, mille eest ta oma Ystadis töötatud aastate jooksul vastutas. Kaks varjupaika taotlevat põgenikku olid abielupaari rünnanud pärast seda, kui nägid, kuidas vana talunik pangaautomaadist suure summa raha välja võttis. Tundus, nagu korduks vana lugu kogu oma koleduses nüüd uuesti. Ammune juhtum segunes sellega, mille kallal ta praegu töötas. Sama elajalik julmus, jõhkrus, mis kohutas teda täpselt sama palju kui toona.
Umbes kuu aega olid nad töötanud kurjategijate kinnivõtmise nimel. Esimestel nädalatel polnud ühtegi kindlat jälge ega suunda. See, et kõik oli väga täpselt ette kavandatud, oli Wallanderi jaoks tegelikult omamoodi jälg. Kurjategijaid tuleks tõenäoliselt otsida kriminaalse taustaga isikute hulgast. Ühe korra käis Wallander Hässleholmis. Seal rääkis ta Rune Berglundi nimelise mehega. Nad kohtusid õhtuhämaruses linna staadioni lähedal. Berglund oli kunagi toime pannud röövi, samuti oli ta kahel korral süüdi mõistetud raskete kehavigastuste tekitamise eest. Siis pöördus ta järsku Jumala poole ja kõigi hämmastuseks tundus, et ta on kuritegevusega lõpparve teinud. Ehkki Berglund oli nüüd meelt parandanud, oli tal allilmas lai suhtlusvõrk. Üks Malmö kriminaalpolitseinik oli teda kunagi Wallanderile informaatoriks „laenanud”. Pärast seda oli Wallander infot vajades aeg-ajalt ise Berglundi poole pöördunud. Hind oli alati üks: kaks sajalist kiriku korjanduskarpi. Berglund töötas kella seitsmest neljani rehvifirmas ja veetis kogu ülejäänud aja vabakirikus, kus ta oli Jeesuse leidnud. Või oli see äkki vastupidi, et Jeesus oli tema leidnud? Wallanderil ei tekkinud iial kahtlustki, et tema sajalised ei jõua sinna, kuhu need on mõeldud.
Berglund isegi ei üllatunud, kui Wallander oma loo ära rääkis, relvaröövist Ystadi lähedal oli ajakirjanduses palju kirjutatud. Berglundi arvates võis olla tegemist välismaise tellimustööga. Ehkki Olof Hanssoni majas oli põhjalik turvasüsteem, oli see muu Euroopaga võrreldes tühiasi. Seega võis piisavalt nutikatel relvavarastel olla lihtsam valida mõne välismaise objekti asemel Hanssoni maja. Ta lubas maad kuulata. Berglund helistaski Wallanderile päev enne jõululaupäeva ja ütles, et tegu võis olla rootslaste ja palgatud poolakate ühistööga.
Jõululaupäeval Olof Hansson suri. Nüüd oli tegemist mõrvaga, see oli jõhkrast röövist ja kehavigastuste tekitamisest samm edasi. Põhiliselt tegelesid uurimisega kaks naispolitseinikku, Ann-Louise Edenman, kes oli tulnud Lundist, ja Kristina Magnusson, kes oli samuti nagu Wallandergi Malmöst Ystadi kolinud. Ilma et seda oleks keegi selgesõnaliselt otsustanud, juhtis uurimist Wallander. Aeg-ajalt meenus talle, kuidas olid asjad siis, kui tema otseseks ülemuseks oli kogenud komissar Rydberg. Siis, kui ta äsja Ystadi üle oli tulnud. Hiljem haigestus Rydberg vähki ja suri. Wallander tundis temast kõikide nende aastate jooksul puudust, oli perioode, mil ta mõtles Rydbergi peale peaaegu iga päev. Veel nüüdki käis Wallander vahel hauale lilli viimas, kui tal oli käsil mõni eriti raske juurdlus. Lihtsa hauakivi ees seistes küsis Wallander endalt, mida Rydberg oleks teinud. Ja mõnikord mõtles ta, kas Edenman või Magnusson küsivad endalt kunagi tulevikus, mida Wallander nende olukorras teeks.
Ta ei teadnud seda. Ja vaevalt, et ta olekski tahtnud teada.
12. jaanuaril muutus kogu Wallanderi elu. Kõigepealt saavutasid nad uurimises läbimurde. Kristina Magnusson tormas kabinetti, kui Wallander luges parajasti riigi keskkriminaalpolitseist saadetud ettekandeid relvaröövide kohta. Wallander nägi naise näost, et midagi on juhtunud. Situatsioon oli talle vägagi tuttav. Veel praegugi juhtus, et ta ise tormas tähtsate uudistega oma kolleegide juurde.
„Hanna Hansson hakkas rääkima,” ütles Kristina Magnusson. „Ta mälu on taastuma hakanud.”
„Mis ta räägib?”
„Ta tundis vähemalt kaks meest ära.”
„Nad olid ju maskeeritud?”
„Ta ütleb, et tundis hääled ära. Mehed olid varem relvapoes käinud.”
„Ilma maskideta?”
Kristina Magnusson noogutas. Wallander taipas otsekohe, mida see võib tähendada.
„Siis on nad järelikult valvekaamerate vanadel salvestustel jäädvustatud?”
„Võimalik.”
Wallander vaagis äsja kuuldud informatsiooni.
„Oled sa kindel, et ta ei eksi?”
„Jäi