Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: George R. R. Martin
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежное фэнтези
Год издания: 2012
isbn: 9789985326244
Скачать книгу
tuias haigutades ja ennast kratsides sisse. „Pool linna märatseb, teine pool põleb ja Shagga magab norinal,” ütles Tyrion.

      „Shaggale ei meeldi teie mudane vesi ja ta peab seepärast teie lahjat õlut jooma ja pärast on tal pea haige.”

      „Shae on Raudvärava lähedal ühes häärberis. Ma tahan, et sa tema juurde lähed ja teda kaitsed, mis ka ei juhtuks.”

      Hiiglasekasvu mees naeratas, hambad kui kollane lõhe keset metsikut habemepuhmast. „Shagga toob ta siia.”

      „Kanna lihtsalt hoolt, et temaga midagi halba ei juhtuks. Ütle talle, et ma tulen tema juurde, niipea kui saan. Võib-olla veel täna öösel või siis hommikul kindlasti.”

      Kuid videviku saabudes valitses linnas endiselt segadus, kuigi Bronn kandis ette, et tulekahjud on kustutatud ja suurem osa rüüstajate jõuke laiali läinud. Kuidas Tyrion ka ei igatsenud tröösti Shae käte vahel, mõistis ta, et ei pääse sel ööl kuhugi.

      Ser Jacelyn Bywater tegi kaotustest kokkuvõtte, kui Tyrion oma hämaras eeskambris õhtusöögiks külma kabunat ja musta leiba sõi. Selleks ajaks oli videvik asendunud pimedusega, ent kui teenrid tulid küünlaid süütama ja tuld koldesse tegema, röögatas Tyrion nende peale ja kihutas nad minema. Tema meeleolu oli sama tume nagu ta kamber ja Bywateri jutt ei muutnud seda põrmugi helgemaks.

      Tapetute nimekirjas oli esimesel kohal ülemseitsmik, kes rebiti tükkideks, kui ta oma jumalatelt kisendades halastust anus. Nälginud mehed ei suhtu hästi preestritesse, kes on nii paksud, et ei jaksa kõndida, mõtles Tyrion.

      Ser Prestoni surnukeha oli algul kahe silma vahele jäänud; linnavahid olid otsinud rüütlit valges turvises ja teda oli nii jõhkralt torgitud ja raiutud, et ta oli pealaest jalatallani punakaspruun.

      Ser Aron Santagar leiti rentslist, pea lömmis kiivri sees punaseks sodiks taotud.

      Emand Tanda tütar oli ühe parkalitöökoja taga oma neitsilikkuse poolesajale lõugavale mehele kinkinud. Linnavahid leidsid ta Seapeki rajalt alasti uitamast.

      Tyrek oli endiselt kadunud, samuti ülemseitsmiku kristallkroon. Üheksa linnavahti olid tapetud, mitukümmend haavatud. Hukkunud märatsejaid polnud keegi vaevunud kokku lugema.

      „Tyrek peab üles leitama, elusalt või surnult,” sõnas Tyrion napilt, kui Bywater oli lõpetanud. „Ta on alles poisike. Minu kadunud onu Tygetti poeg. Tema isa oli minu vastu alati lahke.”

      „Me leiame ta. Ja seitsmikukrooni samuti.”

      „Minu poolest võivad ebalased selle seitsmikukrooniga üksteisele perse keerata.”

      „Kui te mu linnaväe ülemaks määrasite, siis ütlesite mulle, et tahate alati kuulda sulatõtt.”

      „Millegipärast on mul tunne, et see, mis teil öelda on, ei meeldi mulle põrmugi,” ütles Tyrion süngelt.

      „Linn jäi täna meie kätte, mu isand, kuid homse kohta ei saa ma midagi lubada. Katel võib iga hetk keema minna. Liikvel on nii palju vargaid ja mõrtsukaid, et ükski kodu pole kindel, Kusevee põigu litsimajades levib verine kõhutõbi ja toitu pole saada ei vask- ega hõbemüntide eest. Kui enne nurisesid ainult paadialused, siis nüüd räägitakse killakodades ja turuplatsidel avalikult reetmisest.”

      „On teil rohkem mehi tarvis?”

      „Ma ei usalda pooli nendestki, kes mul praegu on. Slynt kasvatas linnaväe kolmekordseks, aga kollane mantel üksi ei tee mehest veel linnavahti. Nekrutite seas on tublisid ja ustavaid mehi, aga ka nii palju jõhkardeid, lakkekrantse, argpükse ja äraandjaid, et te ei taha seda teada. Nad on pooleldi välja õpetamata ja kuulavad halvasti sõna ja oma nahk on neile kõige kallim. Ma kardan, et nad ei pea vastu, kui lahinguks läheb.”

      „Seda ma neist ei lootnudki,” vastas Tyrion. „Kui meie müürid läbi murtakse, oleme hukas. Ma olen seda teadnud algusest peale.”

      „Minu mehed on enamjaolt värvatud lihtrahva hulgast. Nad kõnnivad samadel tänavatel, joovad samades urgastes, helbivad oma leemekausi tühjaks samades keedukodades. Teie eunuhh on teile kindlasti öelnud, et Kuningalinnas ei armastata eriti Lannistere. Paljud mäletavad veel, kuidas teie auline isa linna rüüstas, kui Aerys talle väravad avas. Nad sosistavad, et jumalad karistavad meid teie suguvõsa pattude eest – selle eest, et teie vend tappis kuningas Aeryse, Rhaegari laste mahanottimise eest, Eddard Starki hukkamise ja Joffrey julma õigusemõistmise eest. Mõned räägivad avalikult, kui hästi oli kõik siis, kui Robert oli kuningas, ja teevad vihjeid, et elu läheks jälle paremaks, kui Stannis troonil istuks. Neid jutte kuuleb keedukodades ja joomaurgastes ja lõbumajades – ja paraku ka kasarmutes ja sõdurimajades.”

      „Te tahate mulle öelda, et nad vihkavad minu suguseltsi?”

      „Jah… ja ründavad neid, kui tuleb selleks võimalus.”

      „Mind ka?”

      „Küsige oma eunuhhi käest.”

      „Ma küsin teilt.”

      Bywateri sügaval asetsevad silmad kohtusid kääbuse eri värvi silmade pilguga ega värahtanud. „Teid kõige rohkem, mu isand.”

      „Kõige rohkem?” See ebaõiglus pidi Tyrionil hinge kinni võtma. „Joffrey oli see, kes käskis neil oma surnuid õgida, Joffrey ässitas oma peni nende kallale. Kuidas saavad nad mind süüdistada?”

      „Majesteet on alles poisike. Tänavatel kõneldakse, et tal on halvad nõuandjad. Kuningannat pole lihtrahvas kunagi oma sõbraks pidanud ja isand Varyst ei hüüta Ämblikuks mitte armastuse pärast… kuid teid süüdistavad nad kõige rohkem. Kuningas Roberti ajal, etematel aegadel, olid teie õde ja eunuhh siin, teie aga mitte. Räägitakse, et teie täitsite linna ärplevate rändsõdurite ja kasimata metslastega – jõhkarditega, kes võtavad, mida himustavad, ega järgi ühtegi seadust peale enda oma. Räägitakse, et te saatsite Janos Slynti maapakku, sest ta oli teie jaoks liiga otsekohene ja aus. Räägitakse, et te heitsite targa ja leebe Pycelle’i türmi, kui ta söandas teie vastu häält tõsta. Mõned väidavad koguni, et te tahate ise Raudtroonile tõusta.”

      „Jah, ja lisaks olen ma peletis, kole ja ebardlik, ärge seda unustage.” Kääbuse käsi tõmbus rusikasse. „Ma olen küllalt kuulnud. Meil mõlemal on tegemist. Jätke mind üksi.”

      Võib-olla põlgas mu isa mind kõik need aastad põhjusega, kui ma ei suuda midagi paremat saavutada, mõtles Tyrion, kui oli üksi jäänud. Ta põrnitses oma õhtusöögi jäänuseid, sisikond külma rasvast kabunat nähes sees keeramas. Vastikusega lükkas ta selle eemale, hõikas Podi enda juurde ja saatis poisi jooksujalu Varyse ja Bronni järele. Minu kõige usaldusväärsemad nõuandjad on eunuhh ja rändsõdur ja minu kallim on hoor. Mida see minu kohta ütleb?

      Kohale jõudnud Bronn nurises pimeduse üle ja nõudis, et koldesse tuli tehtaks. See lõõmas juba, kui Varys kohale ilmus. „Kus te olite?” nõudis Tyrion.

      „Kuninga asju ajamas, mu hea isand.”

      „Ahjaa, kuninga,” pomises Tyrion. „Minu õepoeg ei kõlba peldikussegi istuma, Raudtroonist rääkimata.”

      Varys kehitas õlgu. „Iga õpipoiss peab oma ametit õppima.”

      „Pooled õpipoisid Haisutänaval valitseksid etemini kui see teie kuningas.” Bronn võttis laua taga istet ja rebis kabuna küljest tiiva.

      Tyrion oli harjunud rändsõduri jultumusest mitte välja tegema, kuid seekord ajas see ta vihale. „Ma ei mäleta, et oleksin andnud sulle loa mu õhtueine lõpuni süüa.”

      „Mulle tundus, et sa ei söönud seda,” sõnas Bronn, suu liha täis. „Linnas on nälg, nii et on kuritegu toitu raisata. Kas sul veini on?”

      Järgmiseks tahab ta, et ma talle seda kallaksin, mõtles Tyrion süngelt. „Sa lähed liiga kaugele,” hoiatas ta.

      „Ja sina ei lähe kunagi küllalt kaugele.” Bronn viskas tiivakondi maha kõrkjatele. „Oled sa vahel mõelnud, kui lihtne oleks elu, kui see teine oleks esimesena