„Ja kuidas ma seda teha saan, kui ma sinu nõuannet kuulda võtan ja itta lähen?”
Mees sõi ühe oliivi ära ja sülitas kivi endale pihku. „Ma ei tea, Majesteet,” tunnistas ta, „aga ma tean seda, et mida kauemaks sa ühte kohta pidama jääd, seda kergem on sinu vaenlastel sind leida. Nimi Targaryen kohutab neid endiselt – nii väga, et nad saatsid ühe mehe sind tapma, kui said kuulda, et sa oled lapseootel. Mida teevad nad siis, kui saavad kuulda sinu lohedest?”
Drogon oli ennast Dany käe all kerra tõmmanud, kuum nagu kivi, mis on terve päeva päikeselõõsa käes olnud. Rhaegal ja Viserion kaklesid ühe lihapalukese pärast, teineteist tiibadega materdades, suits vihinal sõõrmetest kerkimas. Minu tormakad lapsed, mõtles Dany. Neile ei tohi midagi halba sündida. „Komeet tõi mu Qarthi põhjusega. Ma lootsin, et saan siit endale sõjaväe, kuid tundub, et seda ei juhtu. Tahaksin teada, mis mul üle jääb?” Ma kardan, tunnistas Dany endale, aga ma pean olema vapper. „Kui hommik kätte jõuab, pead sa minema Pyat Pree juurde.”
TYRION
Tüdruk ei poetanud ainsatki pisarat. Ehkki noor, oli Myrcella Baratheon sündinud printsess. Ja Lannister, hoolimata oma nimest, meenutas Tyrion endale, samavõrd Jaime kui Cersei verest.
Tõele au andes oli Myrcella naeratus küll pisut viril, kui tema vennad temaga „Meremurdja” tekil hüvasti jätsid, kuid tüdruk teadis, milliseid sõnu tuleb sel puhul öelda ja ta ütles need südilt ning väärikalt. Kui lahkumishetk kätte jõudis, hakkas nutma hoopis prints Tommen ja Myrcella oli see, kes teda trööstis.
Tyrion jälgis hüvastijätustseeni ülalt „Kuningas Roberti Vasara” – suure neljasaja-aerulise sõjagaleeri – kõrgelt tekilt. „Robi Vasar”, nagu laeva sõudjad seda hüüdsid, oli Myrcella saatelaevastiku peamine jõud. Koos temaga pidid teele minema „Lõvitäht”, „Priske Tuul” ja „Emand Lyanna”.
Tyrion tundis ennast üpriski nadilt, saates ära nii suure osa nende niigi napist laevastikust, mille read olid kokku kuivanud tänu kõigile nendele laevadele, mis olid koos isand Stannisega Lohekivile sõitnud ja sinna ka jäänud, kuid Cersei vähemaga lihtsalt ei leppinud. Ehk oli tal õiguski. Kui tüdruk peaks enne Päikseodale jõudmist vangi võetama, pudeneks liit dornlastega koost. Esialgu oli Doran Martell vaid oma vasallid relvile kutsunud. Ta oli lubanud, et kui Myrcella tervena Braavosesse jõuab, viib ta oma väed mäekurudesse, kus see ähvardus võib mõned Rajamaa isandad kaaluma panna, kellele neil tasuks truu olla, ja Stannise põhja poole tulekut pidurdada. Ometi oli see vaid puhas petteliigutus. Martellid ei kavatsenud tegelikult sõtta astuda, kuni ei rünnata Dorne’i ennast, ja Stannis ei olnud nii rumal, et seda teha. Kuid mõned tema vasallid võivad nii rumalad olla, mõtiskles Tyrion. Selle üle tasub mõtelda.
Ta köhatas kurgu puhtaks. „Teil on käsud teada, kapten.”
„Just nii, mu isand. Me peame seilama piki rannikut, nii et maa püsiks kogu aeg silmapiiril, kuni jõuame Murdsõra neemeni. Sealt edasi võtame kursi otse üle kitsa mere Braavosele. Mingil juhul ei tohi me sattuda Lohekivi vaateulatusse.”
„Ja kui ikkagi juhtub nii, et te meie vaenlastega kohtute?”
„Kui neil on üks laev, siis lööme nad põgenema või hävitame. Kui neid on rohkem, jääb „Priske Tuul” „Meremurdja” juurde ja kaitseb teda, teised laevad aga astuvad lahingusse.”
Tyrion noogutas. Halvima korral peaks väike „Meremurdja” jälitajate eest minema pääsema. See suurte purjedega väike laev oli kõigist merekõlbulikest sõjalaevadest kiirem – vähemalt tema kapteni väitel. Kui Myrcella kord Braavosesse jõuab, peaks ta olema väljaspool ohtu. Tyrion andis talle ihukaitsjaks kaasa ser Arys Oakhearti ja ta oli palganud braavoslased Myrcellat edasi Päikseodale saatma. Ka isand Stannis kõhkleks Vabalinnadest suurima ja vägevaima viha äratamast. Tee Kuningalinnast Braavose kaudu Dorne’i polnud küll kaugeltki kõige otsem, kuid kindlasti kõige ohutum… Tyrion vähemalt lootis nii.
Kui isand Stannis sellest sõidust teaks, oleks see tema jaoks parim hetk, et oma laevastik meie vastu saata. Tyrion vaatas tagasi, sinna, kus Kärejõgi Mustvee lahte voolas ja tundis kergendust, nähes, et laial rohelisel silmapiiril ei paistnud ühtegi purje. Viimastel luureandmetel seisis Baratheonide laevastik ikka veel ankrus Tormiotsa juures, kus ser Cortnay Penrose surnud Renly nimel piirajatele ikka veel vastu seisis. Samal ajal olid Tyrioni vintstornid juba enam-vähem valmis. Nüüdki tõstsid mehed raskeid kivitahukaid paika, kindlasti teda kirudes, et ta neid pidustuste ajal tööle sunnib. Las kiruvad pealegi. Veel kaks nädalat, Stannis, rohkem pole mul tarvis. Veel kaks nädalat, ja siis on kõik valmis.
Tyrion jälgis, kuidas tema õetütar ülemseitsmiku ette maha põlvitas, et reisiks õnnistust saada. Päikesevalgus langes tema kristallkroonile ja puistas Myrcella ülespööratud näo vikerkaarevärvidega üle. Jõekaldalt kostev kära ei lasknud Tyrionil palveid kuulda. Ta lootis, et jumalatel on teravamad kõrvad. Ülemseitsmik oli paks nagu maja ja veel ülespuhutum ning paljusõnalisem kui Pycelle. Küllalt, vanamees, lõpeta juba ära, mõtles Tyrion ärritatult. Jumalatel on targematki teha, kui sind kuulata, ja minul samuti.
Kui ümin ja pomin viimaks lõppesid, jättis Tyrion „Robi Vasara” kapteniga hüvasti. „Toimetage mu õetütar tervena Braavosesse ja kui te tagasi jõuate, saab teist rüütel,” lubas ta.
Mööda järsku planku alla kaile minnes tundis Tyrion endal tigedaid pilke. Galeer õõtsus kergelt ja liikuv jalgealune pani ta veel rohkem taarutama kui muidu. Vean kihla, et nad tahaksid itsitada. Avalikult ei söandanud seda siiski keegi, ehkki ta kuulis pominaid, mis mattusid puu ja köite riginasse ning veesolinasse sillavaiade ümber. Nad ei armasta mind, mõtles ta. Pole ka ime. Ma olen hästi söönud ja inetu ja nemad kannatavad nälga.
Ta läks Bronni saatel läbi rahvahulga oma õe ja õepoegade juurde. Cersei ei teinud temast väljagi, vaid jagas selle asemel heldelt naeratusi nende ühisele nõole. Tyrion silmitses veetlevat Lancelit, kelle silmad olid sama rohelised nagu smaragdidest kee õe saleda valge kaela ümber, ja naeratas endamisi salalikult. Ma tean su saladust, Cersei, mõtles ta. Tema õde oli viimasel ajal tihti käinud ülemseitsmiku juures, et saada jumalatelt õnnistust eelseisvas võitluses isand Stannisega… vähemalt sellise mulje tahtis Cersei talle jätta. Tegelikult tõmbas Cersei pärast lühikest käiku Baelori Suurde Seitsmekotta selga pruuni rändurimantli ja hiilis kohtuma ühe teatud rändrüütliga, kellel oli tavatu nimi ser Osmund Kettleblack, ja tolle mehe sama ebameeldivate vendade Osney ja Osfrydiga. Lancel oli Tyrionile nende kohta kõik ära rääkinud. Cersei kavatses Kettleblackide abiga palgata endale oma sõjasulaste väe.
Hüva, las punub oma sepitsusi edasi. Cersei oli siis alati palju meeldivam, kui ta arvas, et on Tyrioni üle kavaldanud. Kettleblackid meelitavad teda, võtavad talt raha ja lubavad talle kõike, mida ta soovib, ja miks mitte, kui Bronnile sobisid ka vaskrahad, talle oli iga münt tähtis. Need kolm venda olid sümpaatsed kelmid, tegelikult vilunud rohkem tüssamises kui verelaskmises. Cersei oli osanud endale osta kolm õõnsat trummi; need tegid küll raevukat kõminat, mida ta vajas, kuid nende sees valitses tühjus. Tyrionile tegi see tohutult nalja.
Sarved hakkasid tuututama, kui „Lõvitäht” ja „Emand Lyanna” kaldast eemaldusid ja pärijõge liikusid, et „Meremurdjale” teed teha. Kaldal seisvast rahvamurrust kostsid üksikud tervitushüüded, sama hõredad ja räbalad nagu ülal taevas sõudvad pilved. Myrcella seisis tekil, naeratas ja lehvitas. Tema taga seisis Arys Oakheart, valge mantel lehvimas. Kapten käskis otsad lahti sõlmida ja aerud kandsid „Meremurdja” Musta Kärejõe tugevasse voolu, kus tuul laeva purjed üles paisutas – tavalised valged purjed, mitte Lannisteride vaarikpunased, nagu Tyrion oli nõudnud. Prints Tommen nuttis. „Sa tönnid nagu titt,” sisistas tema vend talle. „Printsid ei tohi nutta.”
„Prints Aemon Loherüütel nuttis päeval, mil printsess Naerys naitus tema venna Aegoniga,” ütles Sansa Stark, „ja kaksikud ser Arryk ja ser Erryk surid, põskedel pisarad, kui nad olid teineteist surmavalt haavanud.”
„Jää