„Need meenutavad mulle, kes ma olin. Kust ma tulin. Need meenutavad mulle teie õiglust, mu käskija.”
„See oligi õiglus,” sõnas Stannis. „Hea tegu ei kustuta halba tegu ja halb tegu head. Mõlemale peaks järgnema oma tasu. Sa olid kangelane ja salakaubavedaja.” Ta vaatas selja taha isand Florenti ja teiste, vikerkondlaste ja ülejooksikute poole, kes neile taamal järgnesid. „Need isandad, kes mult armu said, võiksid selle üle mõelda. Head ja ustavad mehed võitlevad Joffrey eest, sest usuvad ekslikult, et tema on õige kuningas. Põhjalane võiks sedasama öelda ka Robb Starki kohta. Kuid need isandad, kes minu venna lippude alla koondusid, teadsid, et ta on isehakanu. Nad pöörasid oma seaduslikule kuningale selja vaid selle pärast, et unistasid võimust ja kuulsusest ja ma olen selle endale meelde jätnud. Jah, neile armu andnud. Andestanud. Kuid mitte unustanud.” Ta vaikis hetkeks, haududes mõttes tulevast kohtumõistmist. Ja siis küsis ta äkitselt: „Mida lihtrahvas Renly surma kohta räägib?”
„Nad leinavad. Teie vend oli üpris armastatud.”
„Narrid armastavad narri,” ühmas Stannis, „kuid ka mina leinan teda taga. Seda poissi, kes ta oli, mitte seda meest, kelleks ta kasvas.” Ta jäi korraks vait ja küsis siis: „Kuidas suhtus lihtrahvas uudisesse Cersei verepilastusest?”
„Kuni me nende juures olime, hõiskasid nad toetust kuningas Stannisele. Ma ei oska öelda, mida nad rääkisid pärast meie lahkumist.”
„Sa siis ei arva, et nad jäid seda uskuma?”
„Kui ma salakaubavedaja olin, sai mulle selgeks, et mõned inimesed usuvad kõike ja mõned ei usu midagi. Me trehvasime nii ühtesid kui teisi. Ja rahva seas levib üks teinegi jutt–”
„Jah,” lõikas Stannis tal sõna suust. „Selyse on mulle sarved teinud ja meile mõlemale narrikuljused külge sidunud. Minu tütre olevat sigitanud nõdrameelne narr! Jutt, mis on samavõrd nurjatu kui naeruväärne. Renly viskas selle mulle näkku, kui me temaga läbirääkimisteks kohtusime. Et midagi sellist uskuda, peab olema sama hull nagu Ruudunägu.”
„Võib-olla tõesti, mu käskija… kuid neile meeldib seda rääkida, usuvad nad sellesse või mitte.” Mitmel pool oli see jutt neist ette jõudnud ja mürgitanud pinnase nende oma tõejutu jaoks.
„Robert võis peekrisse kusta ja inimesed ütlesid, et see on vein, kui aga mina neile puhast külma vett pakun, siis kõõritavad nad kahtlustavalt ja sosistavad isekeskis, et sellel on imelik mekk.” Stannis kiristas hambaid. „Kui keegi väidaks, et ma moondasin ennast metskuldiks, et Robertit tappa, siis usuksid nad vist sedagi.”
„Te ei saa neil suud kinni panna, mu käskija,” sõnas Davos, „aga kui te oma vendade tegelikele tapjatele kätte maksate, siis mõistab rahvas, et need jutud on valed.”
Tundus, nagu poleks Stannis teda õieti kuulnudki. „Ma ei kahtle põrmugi, et Roberti surmas oli mängus Cersei käsi. Ma tasun tema eest kätte. Jah, ja ka Ned Starki ja Jon Arryni eest.”
„Ja Renly eest?” Need sõnad tulid Davosel üle huulte enne, kui ta neid vaagida jõudis.
Kuningas vaikis tükk aega. Siis lausus ta väga vaikselt: „Ma näen seda vahel unes. Renly surma. Roheline telk, küünlad, kisendav naine. Ja veri.” Stannis heitis pilgu oma kätele. „Tema surmahetkel lamasin mina alles voodis. Su poeg Devan võib seda kinnitada. Ta püüdis mind äratada. Koidik oli ligidal ja minu vasallid ootasid ärevuses. Ma oleksin pidanud juba sadulas istuma, turvis üll. Ma teadsin, et Renly tuleb koidu ajal rünnakule. Devani jutu järgi olevat ma rabelenud ja midagi karjunud, kuid on’s sel tähtsust? See oli vaid uni. Renly surmahetkel olin mina oma telgis ja kui ma ärkasin, polnud mu kätel verd.”
Ser Davos Seaworth tundis, kuidas tema olematud sõrmeotsad kihelema lõid. Siin on midagi valesti, mõtles endine salakaubavedaja. Ent ta noogutas ja ütles: „Ma mõistan.”
„Renly pakkus mulle virsikut. Meie läbirääkimiste ajal. Pilkas mind, trotsis mind, ähvardas mind ja pakkus mulle virsikut. Ma arvasin, et ta tõmbab mõõga ja haarasin enda oma järele. Kas ta seda tahtiski, et ma oma hirmu välja näitaksin? Või oli see lihtsalt üks tema mõttetutest vempudest? Kas tema sõnades peitus mingi varjatud mõte, kui ta kiitis, kui magus see virsik on?” Kuningas raputas pead, nii nagu koer raputab jänest, et tal kaela murda. „Ainult Renly võis mulle ühe puuviljaga taolist meelehärmi tekitada. Oma reetmisega hukutas ta end ise, kuid ma armastasin teda, Davos. Ma tean seda nüüd. Ma vannun, et mõtlen hauda minnes oma venna virsikust.”
Selle aja peale olid nad jõudnud sõjaleeri ja ratsutasid mööda korrapärastest telgiridadest, lehvivatest lippudest ning kilbi- ja odavirnadest. Õhku täitis vänge hobusesõnniku hais, mis segunes lõkkesuitsu ja küpseva liha lõhnaga. Stannis peatus korraks ja käratas järsult isand Florentile ja teistele, et nad võivad laiali minna ja käskis neil tunni aja pärast tema paviljoni sõjanõupidamisele koguneda. Nad kummardasid ja läksid laiali, Davos ja Melisandre aga ratsutasid kuninga paviljoni juurde.
See telk pidi olema suur, sest just sinna tulid kuninga vasallid kokku nõu pidama. Kuid selles polnud midagi suursugust. See oli paksust riidest sõduritelk, värvitud tumekollaseks, mis vahel tundus kullakarva. Ainult keskposti tipus lehviv kuningalipp andis märku, et see on kuninga oma. See ja vahimehed telgi ees: odadele nõjatuvad kuninganna toetajad, leegitseva südamega vapp nende enda omade peale õmmeldud.
Tallipoisid aitasid neil sadulast maha tulla. Üks vahimeestest võttis Melisandre’i käest raske lipu ja surus selle varda sügavale pehmesse maasse. Devan seisis sissekäigu kõrval, valmis kuninga jaoks telgisiilu üles tõstma. Tema kõrval ootas üks vanem kilbikandja. Stannis võttis krooni peast ja ulatas selle Devanile. „Külma vett, kruusid kahele. Davos, tule minuga. Mu emand, ma lasen teid kutsuda, kui mul teid tarvis läheb.”
„Nagu kuningas käsib.” Melisandre kummardas.
Pärast heledat hommikuvalgust tundus paviljoni sisemus jahe ja hämar. Stannis võttis istet lihtsalt puust välitoolil ja andis Davosele viipega märku sama teha. „Ühel päeval teen ma sust üliku, salakaubavedaja. Kas või juba Celtigari ja Florenti õrritamiseks. Aga aitäh sa mulle selle eest ei ütle. See tähendab, et sa pead need nõupidamised välja kannatama ja teesklema, et muulade hinkumine sulle huvi pakub.”
„Miks te neid peate, kui neist mingit kasu pole?”
„Sest muuladele meeldib kuulata omaenese hinkumist, mille pärast siis veel? Ja mul on tarvis, et nad mu vankrit veaksid. Oo-jaa, mõnikord harva käib keegi välja ka mõne kasuliku mõtte. Kuid ma arvan, et mitte täna… aa, sinu poeg toobki meile vett.”
Devan asetas kandiku lauale ja täitis kaks savikruusi veega. Kuningas puistas enne joomist enda omasse näputäie soola. Davos rüüpas puhast vett ja soovis, et see oleks vein. „Te rääkisite oma nõukogust?”
„Las ma räägin sulle, milliseks see kujuneb. Isand Velaryon õhutab mind aovalgel kantsi müüridele tormi jooksma, haardekonksud ja piiramisredelid noolte ja keeva õli vastu. Noored muulad peavad seda oivaliseks mõtteks. Estermont pooldab pikka piiramist, et neid näljaga alistuma sundida, nagu Tyrell ja Redwyne kunagi minuga üritasid. Selleks võib kuluda aasta, kuid vanad muulad on kannatlikud. Ja isand Caron ja teised, kes armastavad takka üles lüüa, tahaksid ser Cortnay kinda üles korjata ja teha kõik panused kahevõitlusele. Igaüks neist kujutab ette, et tema saab minu eestvõitlejaks ja saavutab surematu kuulsuse.” Kuningas kummutas oma kruusi tühjaks. „Mida sina soovitad mul teha, salakaubavedaja?”
Davos mõtles hetke, enne kui vastas: „Rünnake kohe Kuningalinna.”
Kuningas mühatas. „Ja jätan Tormiotsa võtmata?”
„Ser Cortnayl pole nii palju mehi, et teid ohustada. Lannisteridel aga on. Piiramine võtaks liiga kaua aega, kahevõitlus on liiga ettearvamatu ja tormijooksu hinnaks oleksid tuhanded elud, kusjuures edu pole kindel. Ja selleks pole tarvidustki. Kui te Joffrey troonilt tõukate, peab see kants koos kõigi teistega teile alistuma.