Aja jälg kivis. Prantsusmaa. Helgi Erilaid

Tema juured olid küll Saksamaal, kuid ta loomingulist vaimu valitses tõelistele prantslastele omane suurejoonelisus. Ei mingit nurgas nokitsemist – kui midagi teha, siis uhkelt ja suurelt, maksku mis maksab.

      Muidugi ei olnud Eiffeli loodud uhked viaduktid siis enam sellised kiviehitised, nagu neid Vana-Rooma aegadest läbi sajandite tehtud oli. 1869. aastal valminud Rouzat’ viadukt oli üleni sepisrauast. Pariisi suure Bon Marché kaubamaja konstrueeris Eiffel samuti rauast ja kivimüüritisest. Tema üle Truyère’i jõe kulgevat viadukti Lõuna-Prantsusmaal peetakse aga tänase päevani üheks kaunimaks ja meisterlikumaks ehitiseks terves maailmas. See sai valmis 1884, ja samal aastal hakkas Gustave Eiffel tornide vastu huvi tundma.

      Inetu monstrum Pariisi sümboliks

      Prantslaste ja ameeriklaste sõpruse märgiks loodud ilmatu suur ja vägev tõrvikuga leedi polnud ju põhimõtteliselt samuti muud kui üks torn, ainult erikujuline. Need mehed, kes määratu tõrvikuga vabaduskuju projekti valmis tegid, olid Gustave Eiffel, Frédéric-Auguste Bartholdi ja Richard M. Hunt.

      Eiffel konstrueeris samba sepisrauast skeleti ja juhtis selle ehitustöid. Tema arvutas välja, kui suurele pingele iga liitekoht vastu peab ning kuidas kuju tohutut kaalu õigesti jaotada. Ta õpetas ehitajatele, kuidas erinevad osad niimoodi kokku monteerida, et kuju ohutult ja võimalikult kaua püsti seisaks. Gustave Eiffel oli lisaks muule ka unikaalse mõistusega matemaatik ja teadlane, kelle töömeetodeid siiani imetletakse. Tema konstrueeritud Vabadussammas seisab Ühendriikide sümbolina Hudsoni jõe suudmes, taustaks Manhattani pilvelõhkujad.

      Kuid aastal 1887 oli järg Pariisi sümboli loomiseni jõudnud.

      Esmalt sündis kümnetel plaanidel nelja tohutu jalaga torni idee. Selle looja mõtles suurelt. Ta mõtles välja tollase maailma kõige kõrgema torni, mis pidi 300 meetrit taevasse tõusma ning omavahel ristuvatest malmvõredest ja taladest koosnedes vaatajaid oma täiesti uue vormi ja ülesehitusega põhjalikult rabama.

      Eiffeli julge, geniaalselt lihtsana tunduv plaan näis aga 19. sajandi lõpuaastatel paljudele kummaliselt võõra ja vastuvõtmatuna. Pariisi poliitikud, arhitektid, kunstnikud ja teised intellektuaalid, nende seas ka kirjanikud Émile Zola ja Guy de Maupassant, koostasid niinimetatud kolmesaja petitsiooni, milles hoiatati, et Prantsusmaa pealinna siluetti mingi inetu monstrumiga ei rikutaks. Petitsioonis oli öeldud:

      „Prantsusmaa tuntud ning kõikjal tunnustatud kunsti, maitse ja kuulsa ajaloo nimel protesteerime kogu südamest selle jäleduse vastu, mida keset meie linna püsti tahetakse panna – selle kasutu ja koleda Eiffeli torni vastu. Peab siis Pariis tõesti end selle masinakonstruktori groteskse ja kaubitsejaliku väljamõeldisega siduma?”

      Tundub, et protestijad olid päris vihased. Kuid ehituse toetajatel oli ometi suurem mõjuvõim.

      2,5 miljonit neeti

      Gustave Eiffeli ehitus- ja konstruktsioonifirma insenerid Maurice Koechlin ja Émile Nouguier koostasid esialgsed ehitusplaanid. Eiffelil oli leping maailmanäituse korraldajatega ning aega natuke enam kui kaks aastat. Ta ostis ehituskrundi Seine’i jõe kaldale, kohta, mida tänapäeval tuntakse Marsi väljakuna.

      Kõigepealt tuli paika panna neli hiigelsuurt betoonankrut, et torni neljal elevandijalal kindel toetuspunkt oleks. Jalad pidid ju kandma kogu ehitise rohkem kui 7000tonnist raskust. Ehitusega alustati 1887. aasta jaanuaris, torni ennast hakati kokku panema sama aasta juulis ja see oli kolossaalne töö.

      Malmkonstruktsioone pani paika 300 töömeest. 2,5 miljoni neediga ühendati enam kui 18 00 °Clichy metallitehases valmistatud detaili. Gustave Eiffel oli kogu tööprotsessi kuni viimase pisiasjani läbi mõelnud, isegi tööaegade graafikud olid nii põhjalikult paigas, et ei vajanud kogu ehitustöö jooksul ühtki täiendust ega parandust – eks tundu see nii tohutu ettevõtmise puhul päris uskumatu? Kõik vahemaad 2,5 miljoni needi vahel olid kümnendiku millimeetri täpsusega välja arvestatud, samuti tuule võimalik surve kõigile torni kõrgustele ning alustugede kaartele.