Võidukaare all on ka kaunis ja pidulik tundmatu sõduri haud Esimese maailmasõja aegadest. 12. novembril 1919 otsustati sõduri põrm matta Pantheoni, kuid leiti siis, et Võidukaare all on tema õige koht. Selle haua ümber on alati lilled ja seda katval kilbil on kiri: siin puhkab prantsuse sõdur, kes suri isamaa eest. Haual põleb igavene tuli – esimene, mis süüdati Euroopas pärast Vesta neitsite tule kustutamist aastal 391. See on tuli sõduritele, kes kahes maailmasõjas tundmatuna hukkusid.
Nii ta seal seisab – tohutu, vägev, üllas ja ülev Võidukaar oma hiigeltrikolooriga, mis tähtpäevade puhul kaare keskosast alla ripub. See kaar on kui hääletu sõnum miljonitele suurte sõdade lugematutes lahingutes hukkunud sõduritele, mis teatab: teid pole unustatud! Suursugune ja väärikas sõnum, ent lõppkokkuvõttes ometi lahjavõitu lohutus valu, vere ja pisarate eest, mis alati sõdade tasuta kaasandeks jäävad. Aga Triumfikaar helendab päikesekiirtes ning paistab kaugele-kaugele sellel Pariisi ajaloolisel teljel, mis läheb läbi lõputus inimeste ja autode voolus seisva Champs-Élysées, läbi laia Concorde’i väljaku, läbi Tuiliers’ aedade peaallee kuni tohutu Louvre’ini välja.
Pariis
Notre-Dame
Huvitav, kuidas küll Victor Hugo hilisel õhtutunnil koju minnes oma maja üles leidis – sellel Vogeeside väljakul, mida ümbritseb 32 täpselt ühesugust kolmekordse punavalge lossi taolist hoonet. Väljak on otsekui tohutu suure nelinurkse kloostri siseõu, sest kõigi hoonete alumistel korrustel kulgevad lõputuna tunduvad hämarad võlvitud sammaskäigud. Väljak ise on tegelikult alleedest ümbritsetud suur, lillede, muruplatside ja purskkaevudega park, mille keskel, kõrgel postamendil istub oma marmorist ratsul marmorist kuningas Louis XIII. On teada, et kogu kompleks sai valmis 1612. aastal.
Victor Hugo maja, praegune muuseum, asub väljakut palistava ühesuguste majade nelinurga lõunapoolses nurgas – ja võib arvata, et kui kirjanik hilisel tunnil pärast kõrtsist läbiastumist koju jõudis, polnud tal kompassi kaasas. Ning 32 täpselt ühesugust maja!
Tore on arutleda küll, aga kirjanikul tõenäoliselt koju jõudmisega raskusi ei olnud. Oma kuulsat romaani kirjutades oli ta vaid 28 aastat vana ja tundis Pariisi kui oma taskut. Kuulus romaan on muidugi „Jumalaema kirik Pariisis”. Oli aasta 1828, kui Victor Hugo seda kavandama asus, kirjutamine kestis juulist 1830 kuni jaanuarini 1831. Ju oli kirjanikul noil aastail päris tihti Notre-Dame’i juurde asja. See majesteetlik hiigelhoone näib elavat ja hingavat, ta kutsub, lausa tõmbab ligi. Pole siis ime, et Hugo tegi ta oma raamatu üheks peategelaseks, mis saatuslikult teiste tegelaste eludega põimub.
Ehitusplats Seine’i jõe saarel
Oma „Gallia sõdades” mainib Julius Caesar sageli Lutetia linna, praegust Pariisi. Pärast Rooma impeeriumi langust sundisid barbarite pidevad rünnakud linnarahvast keset Seine’i jõge seisvale Cité saarele tõmbuma. Siia koondusid Seine’il kulgevad kaubateed ja tänu neile kasvas linn päris kiiresti ka jõe mõlemale kaldale.
Cité saarel teinud juba iidsed kelti hõimud oma jumalatele annetusi ning matnud siia surnuid. Nende ammuste haudade kohale ehitasid roomlased Jupiterile pühendatud templi. 530. aastatel kerkis samasse paika esimene kristlik basiilika, seejärel romaani stiilis kirik, mis seisis oma kohal 1160. aastate alguseni. Nii et läbi aegade olid selles paigas pühamud ja just siia asuti rajama ka Pariisi Jumalaema kirikut, Notre-Dame’i.
Ajaloolased teavad, et 12. sajandi algus oli Euroopas põnev aeg. Paavst Gregorius VII tegi kirikus uuendusi, kloostrid muutusid õppimise, arutelude ja mõttetöö keskusteks ning tulemas oli Esimene ristiretk. Aastal 1160 sai Pariisi piiskopiks Maurice de Sully, kelle suur unistus oli ehitada linna uus ja uhke katedraal. Piiskopile tuli appi tema kunagine õpingukaaslane, kelleks osutus juhuslikult Prantsusmaa kuningas Louis VII.
Aastal 1163 pandi iidses pühas paigas Cité saarel uue kiriku nurgakivi paika ja tööd algasid. Tohutu ehitusplats tehti väikestest vanadest majadest puhtaks, koguti annetusi ja otsiti paremaid ehitusmeistreid. Ja olgugi et piiskop, kuningas, vaimulikud ja ka rahvas uue kiriku rajamiseks heldelt annetasid, võttis hiigelhoone püstipanek selle algsel kujul aega rohkem kui sada aastat.
Terminit „arhitekt” siis veel ei tuntud, ehitustöid juhtis müürsepp-meister, kes ka arhitekti töö ära tegi. Pariisi Jumalaema kiriku esimese müürsepp-meistri nimi on vaikselt ajalukku libisenud, kuid tema plaanid ja projektid on Strasbourgi Notre-Dame’i muuseumis alles. Neid uurides on järeldatud, et esimese meistri järglased tegid tema plaanidesse vaid üksikuid parandusi.
Müürsepp-meistri tähtsamad abilised ehitusel olid puusepp-meister ja klaasissepp-meister, kes oma ala töömeestele juhtnööre ning käske jagasid. Kõigepealt pandi püsti kiriku kooriosa, apsiid ja kantsel, et oleks võimalik juba sel ajal jumalateenistusi pidada, kui mujal suur ehitus käis. Piiskop Maurice de Sully jälgis päev päeva kõrval isiklikult, kuidas tööd arenevad.
Ent 1196. aastal sai Maurice de Sully aeg siin ilmas otsa. Ta oli suure töö ära teinud. Notre-Dame’i katedraali tohutu kesklööv oli valmis ja töö edenes kenasti, kui asjadesse sekkus Maurice’i järglane, piiskop Eudes de Sully. Nood kaks polnud sugulased, üks ja sama nimi tähendas vaid seda, et mõlemad pärinesid Sully linnast.
Eudes oli rikas aadlik, kes annetas katedraali ehitamiseks päris suuri summasid, kuid muutis ka ehitusplaane, suurendades tublisti kiriku peafassaadi, nii et tohutu keskse roosaknani jõudmiseks läks veel 25 aastat, järgmised 25 kulusid kaksiktornide püstitamisele. Kuid hiiglasliku jumalakoja ehitajad ei nurisenud ega kaevelnud, vaid tegid oma tööd rõõmuga. Iidsed kroonikud jutustasid sellestki, et iga gild laulnud tööd tehes oma laule. Kiviraidurite gild pidi siis laulma juba linnalähedastes kivimurdudes. Seal lõigati parajad kiviplokid välja ning valmistati ette ehitusplatsile viimiseks.
Pariisi Jumalaema kiriku ehitusprotsessist on teada seegi, et just selle katedraali ehitusplatsil leiutas tundmatuks jäänud geenius käsikäru, millega oli ju hoopis lihtsam liiva ja kive ühest kohast teise toimetada. Kui aga vajalike materjalide kõrgusse vinnamiseks vintsidest või väntadest väheks jäi, võeti appi nn oravaratas – ainult orava asemel tallas suurt ratast töömees. Kõik ehitusel vajalikud naelad ning uksehinged valmistas sepp sealsamas ehitusplatsil väikeses kiviahjus.
Gooti katedraalide saadikust, Notre-Dame’ist, saab Hugo romaani peategelane
Aastaks 1250 oli valmis määratu läänefassaad oma 69 meetri kõrguste tömpide kaksiktornide, roosakna, kuningate galerii ning ehitusmeister Jean de Chelles’i loodud peaportaaliga. Kiriku lõplikuks valmimisaastaks on antud 1345.
Pariisi Notre-Dame’i on muu hulgas kutsutud ka gooti katedraalide saadikuks maailmas. Gootika, see on kirikute arhitektuur. Just Prantsusmaa kirikute arhitektuur. Kunstiajaloolase Voldemar Vaga järgi Gallia vaimu kõige jõulisem ja omapärasem väljendus, mis hakkas arenema 12. sajandi esimesel poolel Põhja-Prantsusmaal.
Suurejooneline ja julge, kõrgusse pürgiv gootika on keeruline ja ulatuslik peatükk maailma arhitektuuriajaloos. Nimetame siin vaid kolme tähtsamat uut elementi, mille gooti ehitussüsteem tarvitusele võttis – teravkaar, roidvõlvid ning tugipiilarid ja – kaared. Pariisi Notre-Dame’is on need kõik teadagi olemas, ja ka kõik see, mis meie kujutluses alati gootika juurde on kuulunud. Kõrgus, uhkus, ülevus, väärikus. Värviliste klaasmaalidega roosaknad, pitsiliste ornamentidega tornid, groteskseid elukaid, gorgosid kujutavad veesülitid – katedraali valvurid –, hulk lehisornamentidega ehitud tornikesi ja looklevaid kaari ning kõikjal teravad gooti kaared.
Siin, sellel väljakul kiriku ees tantsis kaunis Esmeralda oma kitsega, kellel olid kullatud sõrad – teadmata, et kusagilt ülevalt, hiigeltornide varjust jälgis teda vargsi kolm silma. Kaks neist kuulusid talle keelatud, hukatuslikust kirest vallatud ülemdiakon Claude Frollole ning üks, jumaldav silm, oli Notre-Dame’i küüraka, lombaka, kurdi ja hirmuäratavalt inetu kellalööja Quasimodo oma.
Victor Hugole on hea toetuda. Tema lugu ja tegelased on küll välja mõeldud, kuid üks on ometi tõeline. Notre-Dame ise. Hugo kirjutas oma „Jumalaema kiriku Pariisis” 19. sajandi algupoolel ja kuigi ta tõi tegelased 15. sajandi Pariisi,