Lühikest kasvu ja auahne, tahtejõuline, tujukas ja julm – selline olnud geniaalne väejuht Napoleon Bonaparte. Tema põhivastane oli Suurbritannia ja võitlus käis ülemvõimu pärast Euroopas, kuid sõjatuli leegitses peaaegu tervel mandril. Napoleoni vallutusretked jõudsid välja juba Egiptusse ning on andmeid selle kohta, et seal jätnud geniaalne väejuht oma tuhanded haigestunud sõdurid lihtsalt Aafrika rannikule surema.
Napoleoni sõjavägi marssis Austrias ja Itaalias, Hollandis ja Hispaanias ning vallutatud maade armeed pidid vallutaja tahte kohaselt Prantsusmaa põhivaenlase ja oma endise liitlase Suurbritannia vastu välja astuma. Kuid briti admiral Jervis oli Londonis, ülemkojas, lausunud: „Ma ei ütle teile, lugupeetud lordid, et prantslased ei tule. Ütlen teile vaid seda, et merelt ei tule nad päris kindlasti.” Briti laevastik jäi tõepoolest võitmatuks.
Napoleon polnudki võitmatu
Euroopa veel vallutamata koalitsiooniriikide eesmärk oli taastada monarhia sellel hullumeelsel Prantsusmaal ning peatada too võitmatuna tunduv väejuht Bonaparte. See soov lõpuks täituski. Tänu oma suurtele sõjavõitudele nautis Napoleon Prantsusmaal juba nagunii diktaatorirolli ja siit oli vaid üks samm keisritroonini, mille Prantsusmaa senat suurmehel ka astuda laskis, kuulutades 18. mail 1804 Napoleoni päritava võimuga ainuvalitsejaks. Mees krooninud end ise Notre-Dame’is keisriks, mis aga hoopiski sõdade lõppu ei tähendanud. Keiser muudkui jätkas oma võidukaid sõjamarsse mööda Euroopat.
1810. aastal teravnesid Prantsusmaa ja Venemaa suhted ning aprillis 1812 sõlmisid Suurbritannia, Venemaa ja Rootsi salajase lepingu Prantsusmaa vastu. Kui siis Napoleoni armee läbi Poola Venemaale marssis, ootas teda ees „põletatud maa”, nii et kaugele tunginud prantslased jäid sama hästi kui nälga ja leidsid Moskvasse jõudes eest tühja ning põlema süüdatud linna.
Külmas, lumises novembris ei jäänud Napoleonil muud üle kui alustada tagasiteed. Tema suurest armeest oli järel vaid mõnikümmend tuhat meest, sajad tuhanded olid hukkunud või vangi langenud. Väejuht jättis oma armee riismed kus seda ja teist ning kihutas tõllas Pariisi, et kiires korras uus armee kokku panna.
Liitlased olid aga aru saanud, et Napoleon Bonaparte polegi võitmatu. Preisimaa, Rootsi, Austria, Saksamaa, Venemaa ja Suurbritannia ründasid üheskoos Prantsusmaad ning nende ligi miljonimehelise sõjaväe vastu Napoleon ei saanud. 30. märtsil 1814 marssisid liitlasväed Pariisi, aprillis loobus Bonaparte troonist ning saadeti asumisele Elba saarele.
Kuid tema sada päeva olid veel ees. Ta põgenes Elbalt, jõudis uuesti Pariisi ja asus taas vägesid koondama. Sama tegid ka liitlased. Viimane, otsustav lahing oli 18. juunil 1815 Waterloo all – ja kindral Wellingtoni juhitud Briti vägedele ning Blücheri Preisi armeele, keda toetasid ka Vene ja Austria väed, pidi Napoleon lõpuks alla vanduma. Loodetavasti piinasid teda kaugel Atlandi ookeani lõunavetes asuval Saint Helena saarel veel tervelt kuusteist aastat nende miljonite sõjameeste hinged, keda ta oma Euroopa vallutamise ambitsioonide nimel mõlemal pool rindejoont surma oli saatnud.
Niimoodi olid siis lood suure väejuhi Napoleon Bonaparte’iga, kes end tähtsa, võitmatu ja vägevana tundes enesele ka suursuguse ausamba otsustas rajada – et maailm tema vaprust ja hiilgavaid võite meeles peaks. Aastal 1806, oma kuldajal, pärast suurt võitu Austerlitzi all, otsustas alati Rooma impeeriumi ideaale imetlenud Napoleon, et roomlaste eeskujul tuleb Pariisi üks tohutu triumfikaar ehitada. Nii lahenes ka arhitektide mure, mida küll selle maru suure Tähe väljakuga ette võtta.
Keisri kaks triumfimarssi
Triumfikaare projekti tegi arhitekt Jean-François Chalgrin, kes Roomas õppides vaimustus klassitsismist ning rajas kõik oma suured ehitised Prantsusmaal uues romantilises neoklassitsismi vaimus. Vanade kirikute restaureeritud fassaadid, paviljonid, paleed – ja Triumfikaar.
Ausamba ehitamise käsud kätte andnud, jätkas Napoleon oma võidukaid lahinguretki, Tähe väljakul aga alustati tööd. Uus ehitis pidi tulema nii vägev, et juba selle alust tehti kaks aastat. Kui keiser oma uue, Austria keisri tütrest abikaasa Marie-Louise’iga 1810. aastal Pariisi naasis, olid ehitustööd ikka veel algusjärgus. Niisiis andis Napoleon käsu panna püsti Võidukaare õiges suuruses puust makett ning sõitis selle alt vägede pidulikus rongkäigus Pariisi sisse. See oli ka ainus kord, kui suurel väejuhil elusana Võidukaare alt läbi õnnestus minna, Pariisi rahvas ümberringi juubeldamas, olgugi kaar puust ja kiiruga kokku pandud.
Arhitekt Chalgrin suri 1811. aastal. Waterloo kumas juba silmapiiril, nii et Pariisi vägeva Triumfikaare ehitamist jätkati õieti alles kuningas Louis-Philippe’i ajal. Ausammas valmis aastal 1836. Pidulikule avatseremooniale ei tulnud peaaegu üldse rahvast, sest kaar seisis tollasest linnakeskusest üpris kaugel. 15. detsembril 1840 kanti Napoleoni põrm pidulikult maailma suurima triumfikaare alt läbi tema viimasesse puhkepaika Invaliidide kiriku kuldse kupli all.
Pariisi Triumfikaar on loodud Rooma Tituse kaare eeskujul ja on praegugi üks suuremaid maailmas, 49,5 meetrit kõrge ning 45 meetrit lai. Nelja tohutut, massiivset nelinurkset tugisammast ühendab neli ümarat kaart. Veel 20. sajandi alguses seisis üleval, kaarte kohal kõrguval raskel kiviplaadil peaaegu kõiki maailma võidukaari kaunistav skulptuurigrupp kvadriiga – neli kihutavat hobust, sõjavanker ja seda juhtiv võidujumalanna.
Champs-Élysées oli tollal puudega palistatud roheline puiestee ning Triumfikaare alt sõitsid läbi tõllad ja hobused. Täna pole kaare katusel enam seda uhket skulptuurigruppi ja monumendi vägevate jalasammaste ümara aluse ümber sagib Pariisi autode alati kiirustav, lõputu parv.
Kaunis mälestuspaik, suursugune sõnum – lahjavõitu lohutus
Trumfikaare ehitustööd lõpetas arhitekt Guillaume-Abel Blouet aastal 1836. Tänapäeval peetakse seda monumenti austusavalduseks kõigile, kes kunagi on Prantsusmaa eest võidelnud. On teada, et kolm nädalat pärast Esimese maailmasõja lõppu tähistanud võiduparaadi lendas noor piloot Charles Godefroy oma väikelennukil kaare alt läbi.
See siin on mälestuspaik, kusjuures muljetavaldavalt kaunis. Triumfikaare nelja hiigelsammast ehib neli vägevat sümboolset skulptuuride gruppi, mille loojateks on Prantsusmaa tuntud akadeemilised skulptorid.
Kujur Jean-Pierre Cortot’ loodud „Triumfi” reljeefil kroonib võidujumalanna loorberipärjaga Vana-Rooma pikka, voldilisse toogasse rõivastatud Napoleoni. Väejuhi jalge ees põlvitavad võidetud. Ajalugu sümboliseeriv raidkuju kirjutab edukate lahingute nimed kivitahvlile ja Kuulsus puhub võidupasunaid.
François Rude reljeef „Vabatahtlike lahkumine aastal 1792” on enam tuntud teise nime – „Marseljees” – all Prantsusmaa hümni järgi, mis on loodud samuti aastal 1792. See on Triumfikaare sambaid ehtivast neljast reljeefist kõige kuulsam ja jutustab prantsuse rahva vabadusvõitlusest.
„Napoleoni triumf” ja „Marseljees” ehivad Triumfikaare Champs-Élysées’ poolseid sambaid, teisele poole on kujur Antoine Etex loonud skulptuurid „Rahu” ja „Vastupanu”. „Rahu” näitab, kuidas Minerva kaitse all asetab sõjamees oma mõõga tuppe ja talupojad lähevad põllule. Skulptuuril „Vastupanu” on hobune tagajalgadele tõusnud, sõjamees kaitseb oma perekonda. Terve hulk õilsaid, klassikalisi sümboleid.
Vägevate sammaste ülaosades, reljeefskulptuuride kohal on nelinurksetes raamides väiksemad seinareljeefid. Lahingustseenid, sõdurid, väejuht hobuse seljas. Haavatud, langenud, lein. Kõik jätkub veelgi mälestussamba ümber keerleval ülemisel friisil. Seal, hästi kõrgel, võitleb lugematu hulk inimfiguure katkematus reas oma võitlusi, mis ei lõpe iial. Ja veelgi kõrgemal, lausa kaare ülemisel äärel, on reas 30 ümarat kilpi, igaühele graveeritud ühe võidetud lahingu nimi. Ikka sõjad, ikka lahingud.
Kaare sisekülgedel on 558 Prantsusmaa väejuhi nimed. Lahingutes langenute nimed on alla