Kisendades vaarus Pureja tagasi ja viskus siis kogu oma keharaskusega vastu ahelaid. Lülid lihisesid ja pöörlesid ja tõmbusid pingule ja Arya kuulis vana kuiva puu kriiksumist, kui suured raudvõrud vankri põhjalaudu rebisid. Suured kahvatud kämblad küünitusid Arya poole ja Pureja käsivartel pundusid veresooned, kuid kammitsad pidasid vastu ja lõpuks varises mees taha. Haavanditest tema põskedel nirises verd.
„Poisil on rohkem vaprust kui mõistust,” nentis mees, kes oli oma nimeks öelnud Jaqen H’ghar.
Arya taganes vankri juurest, selg ees. Kui kellegi käsi ta õlale laskus, tuhises ta ringi ja tõstis uuesti oma keppmõõga, kuid see oli hoopis Sõnn. „Mida sa teed?”
Poiss tõstis kaitseks käed. „Yoren ütles, et keegi meist ei tohi neile kolmele lähedale minna.”
„Mina neid ei karda,” ütles Arya.
„Siis oled sa loll. Mina kardan neid küll.” Sõnn langetas käe oma mõõga pidemele ja Rorge puhkes naerma. „Läheme nende juurest ära.”
Arya sonkis kannaga maad, kuid läks siiski koos Sõnniga ümber kõrtsi maja ette. Neid saatsid Rorge’i naer ja Pureja sisin. „Kas võitleme?” küsis Arya Sõnnilt. Tal oli tahtmine kedagi lüüa.
Poiss vaatas teda jahmunult, silmad pilkumas. Saunaskäigust veel märjad tihedad mustad juuksekiharad langesid tema tumesinistele silmadele. „Sa saaksid haiget.”
„Ei saaks.”
„Sa ei tea, kui tugev ma olen.”
„Sa ei tea, kui kiire ma olen.”
„Ise sa seda norid, Arry.” Sõnn tõmbas Praedi mõõga tupest. „See on odavast terasest, aga see on ehtne mõõk.”
Arya paljastas Nõela. „See on tublist terasest, järelikult on see ehtsam kui sinu oma.”
Sõnn vangutas pead. „Kas lubad, et ei hakka nutma, kui ma sind kriimustan?”
„Luban, kui sina sama lubad.” Arya pöördus küljega Sõnni poole ja võttis veetantsija asendi, kuid poiss ei liigutanudki end. Tema pilk oli suunatud kuhugi Arya selja taha. „Mis nüüd?”
„Linnavahid.” Sõnni nägu tõmbus üleni pilve.
Ei või olla, mõtles Arya, kuid taha vaadates nägi ta, kuidas nad mööda kuningateed lähemale ratsutasid – kuus meest Linna Vahtkonna mustades rõngasrüüdes ja kollastes mantlites. Üks neist oli pealik: ta kandis musta emailitud rinnaplaati, mida ehtisid neli kuldlitrit. Nad peatusid kõrtsi ees. Vaata oma silmadega, oleks Syrio hääl nagu sosistanud. Arya silmad nägid nende sadulate all valget higivahtu – hobustega oli kaua ja kõvasti ratsutatud. Rahulikult nagu vaga vesi võttis ta Sõnnil käest ja tõmbas ta kõrge õitsva heki varju.
„Mis on?” küsis poiss „Mida sa teed? Lase lahti.”
„Hääletult nagu vari,” sosistas Arya, Sõnni allapoole tõmmates.
Mõned Yoreni hoolealused istusid sauna ees ja ootasid oma pesujärge. „Teie seal,” hõikas üks linnavahtidest. „Kas te olete need musta vennaskonda minejad või?”
„Äkki olemegi,” kõlas ettevaatlik vastus.
„Me lööks parem teiega kampa, poisid,” ütles vana Reysen. „Müüril kuulukse külm olevat.”
Linnavahtide pealik tuli sadulast maha. „Mul on käsk üks poiss vahi alla võtta –”
Oma pulstunud musta habet sõrmitsev Yoren astus kõrtsist välja. „Kes seda poissi taga nõuab?”
Ka teised linnavahid tulid hobustelt maha ja jäid nende kõrvale seisma. „Miks me ennast peidame?” sosistas Sõnn.
„Nad ajavad mind taga,” sosistas Arya vastu. Sõnni kõrv lõhnas seebi järele. „Ole nüüd kuss.”
„Teda nõuab kuninganna, vanamees, kuigi see pole sinu asi,” sõnas pealik ja tõmbas oma vöö vahelt kirjarulli. „Näe, Tema Hiilguse pitsat ja vahistamiskäsk.”
Heki taga vangutas Sõnn kahtlevalt pead. „Miks peaks kuninganna sind taga ajama, Arry?”
Arya pigistas tema õlga. „Ole tasa.”
Yoren näppis vahistamiskäsku, mille küljes oli kuldkollane vahakämp. „Ilus.” Ta sülitas. „Asi on nüüd nii, et see poiss on Öises Vahtkonnas. See, mida ta seal linnas ka tegi, ei loe enam sittagi.”
„Kuningannat ei huvita sinu arvamus, vanamees, ja mind samuti mitte,” ütles pealik. „Poiss tuleb minuga.”
Arya oleks tahtnud põgeneda, kuid ta teadis, et ei jõuaks oma eeslil kaugele, sest linnavahtidel olid hobused. Ja ta oli põgenemisest väga väsinud. Ta oli põgenenud, kui ser Meryn tuli teda kinni võtma, ja uuesti siis, kui tema isa tapeti. Kui ta oleks tõeline veetantsija, astuks ta välja, Nõel käes, ja tapaks nad kõik ära ega põgeneks enam kunagi kellegi eest.
„Ei tule ühti,” vastas Yoren tõrksalt. „Selle kohta on seadus olemas.”
Linnavaht tõmbas tupest lühikese mõõga. „Siin on sulle seadus.”
Yoren silmitses relva. „See pole mingi seadus, ainult mõõk. Mul on ka sihuke olemas.”
Pealik muigas. „Vana lollpea. Mul on viis meest kaasas.”
Yoren sülitas. „Mul on neid kolmkümmend.”
Linnavaht naeris. „Need kadjakad?” küsis üks suur lömmis ninaga mühkam. „Kes on esimene?” hõikas ta ja paljastas oma mõõga.
Tarber haaras heinakubu seest vigla. „Mina.”
„Ei, mina,” hüüdis Cutjack, matsakas kiviraidur, ja tõmbas nahkpõlle alt, mida ta kogu aeg kandis, välja haamri.
„Mina.” Kurz hüppas maast püsti, nülgimisnuga käes.
„Mina ja tema.” Ross tõmbas oma vibu vinna.
„Meie kõik,” sõnas Reysen ja kahmas kätte pika kõvast puust reisisaua, mida ta kaasas kandis.
Alasti Õõtsman astus saunast välja, riided kompsu seotud, nägi toimuvat ja viskas kõik käest peale pistoda. „Läheb löömaks või?” küsis ta.
„Ju vist,” vastas Soe Pirukas ja rübeles neljakäpakil ühe viskekõlbuliku suure kivi poole. Arya ei suutnud oma silmi uskuda. Ta vihkas Sooja Pirukat! Miks peaks see poiss tema pärast oma elu kaalule panema?
Lömmis ninaga mehele tundus lugu ikka veel naljakas. „Pange need kivid ja kaikad käest, plikad, enne kui laksu vastu tagumikku saate. Ükski teist ei tea, kumba pidi mõõka käes hoitakse.”
„Mina tean!” Arya ei võinud lubada, et nad tema pärast surma saaksid nagu Syrio. Ei ja veel kord ei! Nõel käes, rüsis ta läbi heki ja võttis sujuvalt veetantsija poosi.
Lömmis Nina lagistas naerda. Pealik mõõtis Aryat pilguga. „Pane oma mõõk ära, tüdrukutirts, keegi ei taha sulle viga teha.”
„Ma ei ole tüdruk!” röögatas Arya vihaselt. Mis neil küll viga oli? Nad ratsutasid tema pärast nii pika tee maha ja siin ta nüüd oli ja nemad ainult muigasid tema poole. „Mina olen see, keda te otsite.”
„Me otsime teda.” Pealik osutas oma lühimõõgaga Sõnnile, kes oli välja tulnud ja Arya kõrvale asunud, Praedi vilets mõõk käes.
Kuid Yorenilt poleks tohtinud pilku hetkekski kõrvale pöörata. Silmapilgu pärast oli musta venna mõõgatera pealiku kõrile surutud. „Te ei saa kumbagi, kui sa just ei taha, et ma su kõrisõlme vähe lõdvemaks lasen. Mul on seal kõrtsis veel oma kümme-viisteist venda, kui sulle sellest jutust väheks jäi. Sinu asemel viskaksin ma selle rappenoa käest, hiivaksin oma kannikad selle väikese hobuse selga ja kappaksin tagasi linna.” Ta sülitas ja surus kõvemini mõõgateravikule. „Jalamaid.”
Pealiku sõrmed vallandusid. Tema mõõk kukkus maha.
„Selle