„Vabandage mind pealetükkivuse pärast,” ütles Varys. „Mind valdas äkiline soov teie noore daamiga kohtuda.”
„Noore daamiga,” kordas Shae mõnuga. „Teil on pooleldi õigus, mu isand. Ma olen noor.”
Kaheksateist, mõtles Tyrion. Kaheksateist ja hoor, kuid kärme taibuga, linade vahel nobe kui kass, suurte tumedate silmadega ja magusa, pehme ahne väikese suuga… ja minu oma! Ole sa neetud, eunuhh. „Ma kardan, et eksitasin teid, isand Varys,” ütles ta tehtud viisakusega. „Kui ma sisse astusin, oli teil parajasti mingi lõbus jutt pooleli.”
„Isand Varys tegi Chellale tema kõrvade kohta komplimendi ja ütles, et ta on sellise toreda kaelaehte jaoks kindlasti palju mehi tapnud,” seletas Shae. Tyrioni riivas, et tüdruk Varyst sellisel toonil isandaks nimetas; nii kutsus Shae teda, kui nad voodis hullasid. „Ja Chella ütles talle, et ainult argpüksid tapavad võidetuid.”
„Vapram on mees ellu jätta, nii et tal on võimalus oma häbi maha pesta ja oma kõrv tagasi võita,” selgitas Chella, väikest kasvu tõmmu naine, kelle jubeda kaelaehte küljes rippus tervelt nelikümmend kuus kuivanud kortsus kõrva. Tyrion oli need ükskord üle lugenud. „Ainult nii saad sa tõestada, et sa ei karda oma vaenlasi.”
Shae huilatas. „Ja siis ütles isand, et kui tema oleks Mustkõrv, ei saaks ta iial und, sest kardaks unes näha ühekõrvalisi mehi.”
„Selline mure mind küll ei ähvarda,” sõnas Tyrion. „Mina pelgan oma vaenlasi ja tapan nad seepärast kõik.”
Varys itsitas. „Kas te joote koos meiega veini, mu isand?”
„Veini joon ma küll.” Tyrion istus Shae kõrvale. Ta sai aru, mis siin toimub, kuigi Chella ja tüdruk seda ei mõistnud. Varys andis talle sõnumi. Kui ta ütles, mind valdas äkiline soov teie noore daamiga kohtuda, mõtles ta sellega, sa püüdsid ta ära peita, aga ma teadsin, kus ta on ja kes ta on ja siin ma olen. Tyrion mõistatas, kes oli ta reetnud. Kõrtsmik, tallipoiss, väravavalvur… või mõni ta enda omadest?
„Mulle meeldib alati linna tagasi pöörduda Jumalate värava kaudu,” ütles Varys Shaele, ise veinipeekreid täis valades. „Need kivilõiked väravatornil on nii oivalised, et toovad mulle pisarad silma iga kord kui ma neid näen. Need silmad… nii väljendusrikkad, kas te ei leia? Tundub lausa, nagu jälgiksid need sind, kui sa väravavõre alt läbi ratsutad.”
„Ma ei pannud seda tähelegi, isand,” vastas Shae. „Teie lahkel loal vaatan ma homme uuesti.”
Ära näe vaeva, kullake, mõtles Tyrion veinipeekrit loksutades. Ta ei hooli nendest kivilõigetest raasugi. Need silmad, mida ta kiidab, on tema enda omad. Ta tahab öelda, et ta oli valvel, et ta teadis meie siinolekust samal hetkel, kui me väravast sisse sõitsime.
„Olge hästi ettevaatlik, laps,” soovitas Varys. „Kuningalinn pole praegusel ajal kõige ohutum paik. Ma tunnen neid tänavaid hästi ja ometi oli mul täna siia tulles lausa hirm – üksinda ja relvitu, nagu ma olin. Praegusel kurjal ajal on kõik kohad täis vägivaldseid mehi, oi-jaa. Mehi, kellel on kalgid mõõgad ja veel kalgimad südamed.” Sinna, kuhu mina võin tulla üksinda ja relvitult, võivad teised tulla, mõõgad peos, tähendasid need sõnad.
Shae ainult naeris. „Kui nad katsuvad mind tülitada, siis kupatab Chella nad minema ja nad jäävad ühest kõrvast ilma.”
Varys huilatas, nagu poleks ta elus midagi naljakamat kuulnud, ent kui ta oma pilgu Tyrionile pööras, puudus selles vähimgi naer. „Teie noor daam on väga armastusväärne. Mina teie asemel hoiaksin teda nagu oma silmatera.”
„Seda ma mõtlengi teha. Proovigu keegi talle viga teha – aga ma olen liiga väike, et olla Mustkõrv, ja ma ei teesklegi vaprust.” Näed nüüd? Ma räägin sinuga sama keelt, eunuhh. Kui sa talle viga teed, lasen sul pea maha võtta.
„Ma hakkan nüüd minema.” Varys tõusis püsti. „Te olete kindlasti väga väsinud. Ma tahtsin ainult teid tervitada, mu isand, ja teile öelda, kui hea meel mul teie tuleku üle on. Meil on teid nõukogus hädasti tarvis. Kas te komeeti juba nägite?”
„Ma olen lühike, mitte pime,” vastas Tyrion. Kuningateel oli tundunud, nagu kataks see pool taevast, varjutades kuusirbi valguse.
„Tänavatel hüütakse seda Punaseks Sõnumitoojaks,” ütles Varys. „Rahvas räägib, et see tuleb nagu sõnumitooja enne kuningat ja hoiatab saabuva tule ja verevalamise eest.” Eunuhh hõõrus oma puuderdatud käsi. „Tohin ma enne lahkumist anda teile ühe mõistatuse, isand Tyrion?” Ta ei jäänud vastust ootama. „Ühes toas istuvad kolm tähtsat meest – kuningas, preester ja rikas mees oma kullaga. Nende ees seisab rändsõdur, väike mees alamrahva seast, kes ei hiilga mõistusega. Iga tähtis mees käsib tal teised kaks tappa. „Tee seda,” ütleb kuningas, „sest mina olen sinu seaduslik valitseja.” – „Tee seda,” ütleb preester, „sest ma käsin sind jumalate nimel.” – „Tee seda,” ütleb rikas mees, „ja sa saad kogu selle kulla endale.” Öelge mulle nüüd, kes jääb ellu ja kes sureb?” Sügavalt kummardanud, kiirustas eunuhh oma pehmetes lahtistes kingades võõrustoast välja.
Kui ta oli lahkunud, turtsatas Chella pahaselt ja Shae kena nägu tõmbus kipra. „Rikas mees jääb ellu. Eks ole?”
Tyrion rüüpas mõtlikult veini. „Võib-olla. Või mine tea. Tundub, et see sõltub rändsõdurist.” Ta pani peekri käest. „Tule, läheme üles.”
Shae pidi teda trepi ülaotsas järele ootama, sest tüdruku jalad olid siredad ja nõtked, Tyrioni omad aga lühikesed ja kidurad ja valu täis. Kuid tüdruk naeratas, kui kääbus temani jõudis. „Kas sa igatsesid minu järele?” õrritas ta, kääbusel käest võttes.
„Hullupööra,” tunnistas Tyrion. Ehkki Shae oli vaid veidi pikem kui viis jalga, pidi Tyrion teda alt üles vaatama… kuid antud juhul leidis ta, et sellest pole midagi. Shae oli alt üles vaadates kena.
„Sa hakkad oma Punases Kantsis kogu aeg minu järele puudust tundma,” sõnas tüdruk, Tyrioni oma kambrisse talutades. „Ihuüksi oma külmas voodis oma Käe Tornis.”
„Sulatõsi.” Tyrion oleks tüdruku heameelega kaasa võtnud, kuid tema auväärt isa oli selle ära keelanud. Seda hoora sa õukonda ei vii, oli isand Tywin käskinud. Isegi Shae linnatoomine oli suur üleastumine, millest enamat Tyrion ei söandanud. Tüdruk pidi aru saama, et kogu Tyrioni mõjuvõim tulenes tema isast. „Sa ei ole kaugel,” lubas ta. „Sa saad endale maja koos valvurite ja teenritega ja ma käin sinu juures nii tihti, kui saan.”
Shae lõi ukse jalaga kinni. Läbi kitsa akna ähmaste ruutude nägi Tyrion Visenya künkal kõrguva Baelori Suure Seitsmekoja siluetti, kuid tema tähelepanu köitis teistsugune vaatepilt. Shae kummardas, võttis kleidiääre pihku, tõmbas selle üle pea ja heitis kõrvale. Alusrõivad polnud tema jaoks loodud. „Sa ei saa hetkekski rahu,” ütles ta kääbuse ees seistes, rõõsk ja alasti ja kena, üks käsi puusale toetatud. „Sa hakkad minule mõtlema iga kord, kui voodisse heidad. Siis läheb sul kõvaks ja sul pole kedagi, kes sind aitaks ja sa ei saa und enne, kui sa…” Ta muigas patuselt, mis Tyrionile väga meeldis. „Kas seda selle pärast nimetataksegi Käe torniks, mu isand?”
„Jää vait ja suudle mind,” käsutas Tyrion.
Ta tundis veini maitset tüdruku huultel ja seda, kuidas Shae väikesed vetruvad rinnad tema vastu liibusid, tüdruku sõrmed aga laskusid tema püksipaelte juurde. „Minu lõvi,” sosistas Shae, kui Tyrion suudluse katkestas, et riided seljast võtta. „Minu armas isand, minu hiiglane Lannister.” Tyrion lükkas teda voodi poole. Kui ta oma riista tüdrukule sisse lükkas, kiljatas too nii kõvasti, et see oleks Baelor Õndsa hauast üles äratanud, ja tema küüned kündsid Tyrioni selga vagusid. Ükski valu ei olnud kääbusele ligilähedaseltki nii meele järele olnud.
Lollpea, mõtles ta hiljem endamisi, kui nad lamasid keset lohku vajunud madratsit käkras linade vahel.