Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

enne kui ta söandab lahingusse minna… ja usu mind, et isand Tywin ei ole Kuningatapja. Tema ei torma uisapäisa kuhugi. Ta ootab kannatlikult ära, kuni ser Stafford teele asub, enne kui Harrenhali müüride vahelt välja tuleb.”

      „Seda juhul…” sõnas Catelyn.

      „Jah?” ergutas ser Brynden takka.

      „Juhul, kui ta ei ole sunnitud Harrenhalist lahkuma,” ütles Catelyn, „et uuele ohule vastu astuda.”

      Tema onu jäi talle mõtlikult otsa vaatama. „Isand Renly.”

      „Kuningas Renly.” Catelyn teadis, et kui ta läheb sellelt mehelt abi paluma, siis tuleb tema poole pöörduda tiitliga, mille Renly oli endale võtnud.

      „Võib-olla.” Mustkala naeratas, see oli ohtlik naeratus. „Aga ta tahab kindlasti midagi saada.”

      „Ta tahab seda, mida kuningad ikka tahavad,” vastas Catelyn. „Kummardamist.”

      TYRION

      Janos Slynt oli lihuniku poeg ja tema naer kõlas nii, nagu hakiks keegi liha. „Veel veini?” küsis Tyrion temalt.

      „Ei ütleks ära,” sõnas isand Janos, veinipeekrit ettepoole sirutades. Tema keha meenutas kujult aami ja mahutas sama palju. „Kohe üldse mitte. See on hea punavein. Kas Lehissaare oma?”

      „Dorni.” Tyrion andis märku ja tema teener valas peekri täis. Peale teenijate olid Väikeses Saalis, väikese küünlavalge laua taga, mida ümbritses pimedus, ainult tema ja isand Janos. „Õnnestunud leid. Dorni vein on harva nii täidlane.”

      „Täidlane,” kordas suur konnanäoga mees ja rüüpas suure sõõmu. Janos Slynt ei olnud mingi mekutaja. Tyrion oli seda kohe tähele pannud. „Jah, täidlane on just see sõna, mida ma öelda tahtsin, just see sõna. Teil on sõnade peale annet, isand Tyrion, kui lubate nii öelda. Ja te räägite naljakat juttu. Naljakat, jah.”

      „Mul on hea meel, et te nii arvate… aga mina pole isand, nii nagu teie. Lihtsalt Tyrion kõlbab minu jaoks küll, isand Janos.”

      „Nagu soovite.” Slynt rüüpas uue sõõmu, ajades veidi veini oma musta siidvammuse rinnaesisele. Ta kandis kullaga tikitud kangast poolmantlit, mida hoidis koos odakujuline sõlg, mille teravik oli kaetud tumepunase emailiga. Ja ta oli silmini purjus.

      Tyrion kattis käega suu ja röhitses kombekalt. Erinevalt isand Janosest ei olnud ta veiniga liialdanud, kuid ta kõht oli väga täis. Esimene asi, mida ta pärast Käe Torni elama asumist tegi, oli see, et ta uuris järele, kes on parim kokk linnas ja võttis selle naise oma teenistusse. Seekord olid nad õhtueineks söönud härjasabasuppi, hikkoripähklite, viinamarjade, punatilli ja riivjuustuga üle puistatud suvesalatit, sooja krabipirukat, vürtsitatud pudelkõrvitsat ja võikastmes vutte. Iga roa kõrvale serveeriti erinevat veini. Isand Janos tunnistas, et see oli kaugelt parim söömaaeg tema elus. „See asi muutub kindlasti, kui te Harrenhali asute,” sõnas Tyrion.