„Ma tunnen teda.” Ser Mandoni silmad olid helehallid, iseäralikult tuhmid ja elutud.
„Tundsite,” parandas Bronn kergelt naeratades.
Ser Mandon ei suvatsenud selle peale teist nägugi teha.
„See selleks,” lausus Tyrion sundimatult, „kuid mul on tõesti tarvis oma õde näha ja talle see kiri üle anda, ser. Ehk olete nüüd nii lahke ja avate meile ukse?”
Valge rüütel ei vastanud. Tyrion oli juba peaaegu valmis jõuga sissemurdmist üritama, kui ser Mandon korraga kõrvale astus. „Teie võite minna. Nemad mitte.”
Väike võit, kuid magus, mõtles Tyrion Lannister. Ennast lausa pikana tundes lükkas ta ukse õlaga lahti. Viis kuninga trooninõukogu liiget katkestasid järsult oma vestluse. „Sina,” ütles tema õde Cersei toonil, mis väljendas võrdsel määral jahmatust ning nördimust.
„Ma mõistan nüüd, kus Joffrey viisakust õppinud on.” Tyrion seisatas ja jäi imetlema kahte ust valvavat Valüüria sfinksi, manades näole sundimatult enesekindla ilme. Cersei haistis nõrkust, nii nagu koer haistab hirmu.
„Mida sina siin teed?” Tyrioni õe kaunid rohelised silmad puurisid teda vähimagi sümpaatiata.
„Ma toon kirja meie kõrgeauliselt isalt.” Tyrion tukerdas laua juurde ja asetas tihedalt kokkurullitud pärgamendi istujate ette.
Eunuhh Varys võttis kirja ja keerutas seda oma õrnade puuderdatud käte vahel. „Kui kena isand Tywinist. Ja tema pitserivahal on nii kaunis kuldkollane varjund.” Varys uuris pitserit lähemalt. „Jääb mulje, nagu oleks see täiesti ehtne.”
„Muidugi on see ehtne.” Cersei napsas kirja eunuhhil käest. Ta murdis vaha katki ja rullis pärgamendi lahti.
Tyrion jälgis teda lugemise ajal. Tema õde oli võtnud istet kuninga toolil – Tyrion järeldas, et Joffrey ei suvatsenud kuigi sageli nõukogu istungitest osa võtta, just nagu Robertki – ja seetõttu upitas Tyrion ennast Käe toolile. See tundus igati kohane.
„See on naeruväärne,” sõnas kuninganna lõpuks. „Minu auväärt isa on saatnud enda asemele nõukokku minu venna. Ta palub meil Tyrioni senikaua Kuninga Käena tunnistada, kuni ta ükskord ise meie juurde jõuab.”
Suurmeister Pycelle silitas oma lopsakat valget habet ja noogutas aeglaselt. „Tundub, et tervitused on omal kohal.”
„Igatahes.” Lottis lõuaga ja kiilaks tõmbuva peaga Janos Slynt meenutas väga kärnkonna – rahulolevat kärnkonna, kes on üpriski upsakaks muutunud. „Meil on teid hädasti tarvis, mu isand. Igal pool mäss, see sünge enne taevas, mürgeldamine linnatänavail…”
„Ja kelle süü see on, isand Janos?” sähvas Cersei. „Teie linnavahtide ülesandeks on korda hoida. Sinust, Tyrion, aga oleks meile lahinguväljal rohkem kasu.”
Tyrion naeris. „Tänan pakkumise eest, aga mina lahinguväljale rohkem ei kipu. Ma istun toolil kindlamalt kui hobuse seljas ja hoian parema meelega peos veinipeekrit kui sõjakirvest. Aga kõik need uhked lood trummide põrinast, turvistel helkivast päikesest, korskavatest ja kepslevatest toredatest sõjaratsudest? Einoh, trummipõrin ajab mul pea valutama, minu turvisel veiklev päike praadis mind nagu lõikuspeo hane ja need toredad sõjaratsud situvad kõik kohad täis. Aga ega ma nurise. Võrreldes selle külalislahkusega, mis mulle Arryni Orus osaks sai, on trummid, hobusepask ja sääsehammustused mulle lausa armsad.”
Pisinäpp naeris. „Hästi öeldud, Lannister. Niisugused mehed meeldivad mulle.”
Tyrion naeratas talle, meenutades ühte teatud pistoda, millel oli loheluust pide ja valüüria terasest tera. Me peame sellest rääkima, ja varsti. Ta mõistatas endamisi, kas isand Petyr leiab ka selle jututeema lõbusa olevat. „Palun lubage mul teile kasulik olla – nii väikesel moel kui ma vähegi suudan,” pöördus ta kõigi poole.
Cersei luges uuesti kirja. „Kui palju mehi sa kaasa tõid?”
„Paarsada. Peamiselt minu mehed. Isa ei tahtnud enda omadest kuidagi loobuda. Ta peab ju ikkagi sõda.”
„Mis kasu on sinu paarisajast mehest, kui Renly linna ründab või Stannis Lohekivilt välja purjetab? Ma palusin sõjaväge ja mu isa saadab mulle kääbuse. Käe nimetab ametisse kuningas nõukogu heakskiidul. Joffrey nimetas ametisse meie auliku isa.”
„Ja meie aulik isa nimetas minu.”
„Ta ei saa seda teha ilma Joffi nõusolekuta.”
„Kui sa tahad seda asja isand Tywiniga arutada, siis leiad sa ta koos tema väega Harrenhalist,” sõnas Tyrion viisakalt. „Head isandad, kas ma tohiksin oma õega nelja silma all rääkida?”
Varys tõusis sujuvalt, näol tavapärane libe naeratus. „Te igatsesite kindlasti väga oma armsa õe häält kuulda. Mu isandad, palun laseme neil veidi aega isekeskis olla. Meie rahutu riigi mured võivad seni oodata.”
Janos Slynt tõusis kõhklevalt ja suurmeister Pycelle raskelt, kuid nad tõusid siiski. Pisinäpp jäi viimaseks. „Kas ma lasen kojaülemal ruumid Maegori kantsis valmis seada?”
„Tänan teid, isand Petyr, kuid ma võtan endale isand Starki vanad ruumid Käe tornis.”
Pisinäpp naeris. „Te olete vapram mees kui mina, Lannister. Te ju teate, milline saatus kahele eelmisele Käele osaks sai?”
„Kahele? Kui te mind hirmutada tahate, siis miks te neljast ei räägi?”
„Neljast?” Pisinäpp kergitas kulmu. „Kas ka isand Arryni eelkäijad leidsid Tornis koleda lõpu? Paraku olin ma tollal liiga noor, et neile suurt tähelepanu pöörata.”
„Aerys Targaryeni viimane Käsi tapeti Kuningalinna Rüüstamise ajal, kuigi ma kahtlen, kas tal oli jõudnud ennast Tornis sisse seada. Ta oli Käsi ainult kaks nädalat. Tema eelkäija põles surnuks. Ja enne neid oli veel kaks, kes surid pagenduses, maata ja varata, ja leidsid, et neil on vedanud. Minu teada oli minu auväärt isa viimane Käsi, kellel olid Kuningalinnast lahkudes alles hea nimi, varandus ja kõik kehaosad.”
„Kui põnev,” ütles Pisinäpp. „Ja seda suurema põhjusega magaksin ma pigem vangikojas.”
Võib-olla läheb su soov täide, mõtles Tyrion, kuid ütles hoopis: „Vaprus ja rumalus on vennad, vähemalt nii öeldakse. Milline needus Käe Torni kohal ka lasub, olen mina loodetavasti nii väike, et see ei märkagi mind.”
Janos Slynt naeris, Pisinäpp muigas ja suurmeister Pycelle väljus nende kannul, väärikalt noogutades.
„Ma loodan, et isa ei saatnud sind nii kaugele selleks, et sa meid ajalootundidega tüütaksid,” ütles kuninganna, kui nad olid kahekesi jäänud.
„Kuidas ma küll igatsesin sinu armsat häält kuulda,” õhkas Tyrion vastuseks.
„Kuidas ma küll ihkan, et saaks sellel eunuhhil keele tuliste tangidega suust rebida,” vastas Cersei. „Kas isa on aru kaotanud? Või võltsisid sa tema kirja?” Ta luges selle kasvava pahameelega veel kord läbi. „Miks ta tahab sind mulle kaela määrida? Ma tahtsin, et ta ise tuleks.” Ta kägardas isand Tywini kirja peos kokku. „Ma olen Joffrey asevalitseja ja ma saatsin isale kuningliku käsu!”
„Ja tema vilistas selle peale,” nentis Tyrion. „Tal on üsna suur sõjavägi, ta võib seda endale lubada. Ja ega ta esimene ole. Või on?”
Cersei huuled tõmbusid kokku. Tyrion