Bush: Härra president, kuidas on suhted teie endiste tuumarelva omavate vabariikidega?
Jeltsin: Hoian neid lühikese lingu otsas. Paar päeva tagasi teatas mulle Kravtšuk, et Ukraina vajab 1993. aastaks 45 miljonit tonni naftat. Varem tarnisime neile ligemale 40 miljonit tonni aastas, aga tänavu otsustasime piirduda 14 miljoni tonniga. Tema jaoks on see nagu nael kirstu kaane sisse.
Bush: Räägiksime nüüd krediitidest.
Jeltsin: Jah, härra president, siin on probleeme. Momendil on võlg USA-le 158 miljonit dollarit. Me palusime kas või aasta võrra pikendust, kuid teie poolt sai meile osaks uus löök – USA lõpetas teraviljatarned.
Bush: Kahjuks, härra Jeltsin, eksisteerib selles küsimuses USA seadusandlusest tulenevaid takistusi. Kui teie 1992. aasta novembris katkestasite laenude tagasimaksmise, sattusin mina kui USA president olukorda, kus enam ei saanud garanteerida Venemaa krediidisuutlikkust. Krediteerimise ja viljatarnete taastamiseks tuleb Venemaal esmalt vanad võlad tasuda…
Enam hullemaks minna ei saa, mõtles kindralpolkovnik Kramov ja sulges plaksatusega šifrogrammide kausta.
Tallinn
Aprill 1993. Leo Tamm
Klient lõi autoukse pauguga kinni ja kamandas lühidalt vene keeles: „Šeff, na Lasnamjae.” Leo Tamm pidi tegema juba märkuse, et auto uks ei ole küüni värav, kuid loobus. Ilma selletagi oli tegemist, et „Viru” hotelli peatuses ärritatud rahvahulgast autot välja manööverdada. Pahased järjekorras seisnud kodanikud tõkestasid autole tee, koputasid akendele, kisasid ja sõimlesid, näidates igati üles huvi tagaistmel ülbe näoga istuva reisija vastu, kes järsku ei tea kust oli välja ilmunud ning kedagi arvestamata autosse istunud.
„Ja skazal Lasnamjae, dorogoi, taksa troinaja,” kordas ülbe vend ning vaatas ülestõstetud mantlikrae vahelt aknasse. Kehitades õlgu, andis Leo paar korda signaali, sooritas rooliga mõned osavad ja järsud liigutused ning oligi ärritatud rahvahulga käest pääsenud. Pööranud Narva maanteele ja sulanud üldisesse liiklusse, heitis ta kõrvalpilgu tahavaatepeeglisse, millest paistis kliendi kõrk kongus ninaga lõunamaine nägu.
Grusiin, mõtles taksojuht, peatades auto trammipeatuse ees. Tõmmu nägu, mustad tihedad nina kohal kokku kasvanud kulmud, kitsad huuled, põlgust väljendavalt allapoole vajutatud suunurgad, kotkanina, suur sonimüts ning kõnes pruugitud dorogoi – kõik viitas sellele, et tegu on mägede pojaga. Rahvast vooris nii trammi kui trammist maha, käes oli lõuna aeg, seisak peatuses venis pikale, kuid kliendil tundus aega jätkuvat. Pöördumatult vahtis ta küljeaknasse, nagu oleks seal teab mis huvitavat näha võinud. Pärast viimast fraasi taksopeatuses polnud võõras rohkem sõnagi lausunud. Nähes kliendi tõrjuvat pilku ja kangekaelselt aknasse vahtivat nägu, ei tükkinud ka Leo vestlust alustama. Väljas sadas ja juba kolm päeva jutti. Sombune jahe kevad tekitas morni meeleolu.
Jälgides läbi vihmast märja esiklaasi trammile tõttavaid inimesi, analüüsis taksojuht grusiini kõnepruuki. Lasnamjae oli võõras öelnud venepäraselt, venitades sõna lõppu ja tuues ä asemel selgelt esile venekeelse ja-tähe. Kohalik vene keelt kõnelev rahvas, olgugi et ka nemad ei olnud suutelised ä-tähte välja ütlema, hääldas kohanimesid eesti keelele lähedasemalt. Kindlasti oli tegu väljast tulnud isikuga.
Tramm liikus paigast, ka autode vool sai hoo sisse. Vahetades osavalt ridu, sööstis Leo Tamme heleroheline „Lada 06” edasi. Juht tegeles automaatselt rooli ja pedaalidega ja ei saanud peast mõtet, et miski selle kliendi juures häiris teda algusest peale. Kusagil ajusopis hakkas vilkuma väike punane häirelambike, mis ei andnud mehele rahu. Leo ei mäletanud juhust, et intuitsioon oleks teda alt vedanud, ja kõik kokku panigi asja üle juurdlema. Džigitt, õhukesed huuled tahtekindlalt kriipsuks surutud, otsusekindel kurd silmade vahel, vaatas endise järjekindlusega aknasse.
Meelekindel mees, hindas Leo Tamm tagaistmel istujat, selline pikalt luulutama ei hakka.
„Kuhu siis härrad soovivad, Lasnamäe on suur ja lai?” päris taksojuht, teeseldes teenindusvalmis kutsarit.
„Jumera ulitsa,” tuli mokaotsast tagaistmelt vastuseks, „tam vidno budet.” Pilku aknas hoides uuris võõras üksisilmi porist tänavat.
Ümera tänav ei ole hea kant, mõtles Tamm ees venivast kallurist mööda manööverdades. Vägisi pöördusid mõtted samade küsimuste juurde tagasi: mis oli viltu ja häiris teda džigiti juures, mis sundis probleemi kallal pidevalt juurdlema? Leo Tamm oli kaukaaslastega ka varem kokku puutunud, midagi uut selles polnud, kuid punane lambike ometi vilkus ja aju juurdles. Midagi imelikku, võõrast oli selle kliendi juures, aga mida? Tahavaatepeeglisse vaatamata lasi Leo grusiini pildi uuesti silme eest läbi. Käes see oligi – kogu kohtumise jooksul polnud džigitt talle kordagi silma vaadanud. Võltsilt ja kramplikult vaatas mees aknast välja nagu kartes, et tema silmad võivad reeta. Ta oli nagu jahimees, kes hoidub ulukit tähelepanelikult silmitsemast, kartes sellega saaki peletada. Nüüd oli selgus majas, Leo tundis end palju kindlamini. „Kõige raskem on alati teadmatuses kobamine. Kui oled oma teadvuses selguse loonud, selgitanud välja hädaohu iseloomu, riski astme, analüüsinud kõiki võimalusi, tuleb kindlus su juurde tagasi,” meenutas ta oma vietnamlasest treeneri ja sensei Ho Tini sõnu.
Analüüsima inimeste käitumist, jälgima nende tegevust, näoilmet, riietust, olmet – kõike seda oli talle õpetatud juba kolmkümmend aastat tagasi, kui alles noor ja verivärske leitnant Leonid Tamov saatuse tahtel NSV Liidu sõjaväeluuresse tööle sattus. Kvaasist, nii oli Tamovi agendinimi, sai aastatega alampolkovnik, üks hinnatumaid GRU kaastöötajaid, kellele usaldati erakordse riikliku tähtsusega operatsioone. Aastast 1974 elas eesti keelt valdav ja kohalike juurtega mees Tallinnas, kus ta Leo Tamme varjunime all teadurina Eesti NSV Geoloogia Instituudis töötas. Mugav kattevari lasi GRU-l üleliidulise instituudi vahendusel seltsimees Tamme „geoloogilistele ekspeditsioonidele” kutsuda, ilma et töökaaslased oleksid kahtlustama hakanud. See tekitas siiski kadedust, sest kes kolleegidest poleks tahtnud välitöödel pikka rubla teenida. Kahjuks kutsuti ekspeditsioonidele enamasti tutvuste kaudu ja seltsimees Tamme toetas Moskvast üsna mõjukas „karvane käsi”. 1983. aastani oli läinud kõik sujuvalt, aga siis…
Pärast Kadrioru kohvikut paremale, Lauluväljaku taha keerates märkas Kvaasi, et džigitt tagaistmel ei tegutsenud päris üksi. Leo oli kogu aeg jälginud samas suunas sõitvaid autosid. Sõelale jäid kaks „Volgat”, üks hall ja teine rohekas takso, kolm „Ladat”, kaks sinist ja üks kirsipunane „Moskvitš 412”. Koos nendega rühkisid Lasnamäe nõlvakust üles kaks „Volgat” ja „Moskvitš”, mis pööras Lasnamäe tänavale. Hall „Volga” hoidus küll mõnesaja meetri kaugusele, jättes nende ja enda vahele teisi autosid, kuid lõpuks oli ikkagi selge, et jälitajad istusid just selles autos. Intuitsioon ei vedanud Kvaasit alt, midagi oli teoksil ja kõigi eelduste kohaselt kippus see midagi tema nahka turule viima. Kellega oli aga tegu, see küsimus jäi esialgu õhku rippuma.Vabandades sillutise remondiga, tegi Kvaasi kõrvaltänavatesse paar haaki. Hall „Volga” kadus silmapiirilt. Oli ta tõepoolest eksinud, muutunud nende aastatega liialt paranoiliseks? Ei ja veel kord ei, sisetunne ütles, et kliendiga tagaistmel ei ole kõik korras. Taksojuht viskas kõõrdpilgu tahavaatepeeglisse. Grusiin ei teinud manöövreid märkamagi ega lausunud sõnakestki, vaid vaatas endiselt tölbi järjekindlusega aknasse. Tegelikult ei tarvitsenud halli „Volga” silmapiirilt kadumine veel midagi tähendada. Kui tegemist oli kliendi saatemeeskonnaga, võis radari majakas südamerahuga džigiti taskus pesitseda ja sel puhul polnud üldse tarvidust jälitatava silma all jõlkuda. Seda juhul, kui tegu oli „nendega”. Kui aga asjast olid huvitatud lihtsad tšetšeeni või grusiini „käsitöölised”, kes viimasel ajal Tallinnas taksosid puistasid, siis tuli asjale teise pilguga vaadata. Mõlemal juhul võis rünnakut oodata üksildases ja mahajäetud kohas, valmistuda tuli halvima vastu. Visates veel kord kõrvalpilgu peeglisse, tundus Kvaasile, et tagaistmel