Seda, mis nüüd järgnes, poleks ma osanud ealeski ette kujutada. Võitlejad mu kõrval hüppasid järsku püsti, haarasid relvad ning hakkasid neid pea kohal viibutama. „Banzai! Banzai! Banzai! Banzai!” skandeerisid sajad hääled võimsas, järjest tugevnevas kooris. See tundus nagu torm, millest olin äsja rääkinud. Teadsin seda eufoorilist seisundit väga hästi. Maria antud psii-impulss oli mul sügavalt meeles.
Lahinguarvuti näitas, et teistes pataljonides toimub täpselt sama. „Anton, ma ei ole mitte kunagi varem ennast nii hästi tundnud! Sellise hetke pärast tasub elada! Ma olen tõesti õnnelik, et olen elanud tänase päevani!” Nägin, et pataljoniülem seisab mu kõrval.
Tõusin ruttu püsti. Äkki ta embas mind. Tal olid silmad märjad ning ta ei häbenenud seda üldse.
„Palju tänu, Anton! See oli just see, mida võitlejad vajasid,” tänas mind lahinguarvuti kaudu ka brigaadikindral Panfilov.
„Tänan usalduse eest, härra kindral,” vastasin talle.
Tundsin ennast väsinu ja rusutuna.Olin andnud liiga tugeva impulsi. Kurbus, kahetsus ja süümepiinad tulid tagasi, kuid varasemast palju teravamana. Tundsin sõna otseses mõttes ängistust. See tunne uhkas tõusulainena minust üle, sama lainena, mille olin äsja esile kutsunud, aga mis oli kohanud takistust ning põrkas nüüd mu enese pihta tagasi. Kõige hullem oli aga see, et mul puudus tahe sellest ülesaamiseks.
Istusin tagasi põrandale ning püüdsin oma teadvust mõtetest tühjendada, aga ka see ei õnnestunud. Kuulsin, et võitlejad olid vahepeal „Invasioonijalaväe laulu” üles võtnud:
…Maailm viimne
meid ootamas on
kuupmeetrit kaks
tundmatut pinda
planeedil mille nime
keegi ei mäleta
keegi ei tea
kui hundihambul
endal närime koha
võõra päikese all
Ei saada meid teele
laste muretu naer
ei lahkudes emba
armsama käed
ei tagasi oota
koju meid emad…
Sadade häälte koor andis sellele kurvale laulule jõulise ja võimsa, isegi natuke kohutava kõla. Kuulasin kamraadide laulu ning jälgisin lahinguarvuti kaudu, kuidas brigaadiülem annab kaheksandal vahetekil sõduritele üle musti valge päikeseketta kujutisega riideribasid.
Seal oli kokku kaheksasada kuuskümmend võitlejat. Kuna brigaadiülemal polnud varjuteatri jaoks üleliigset pataljoni kusagilt võtta, oli ta käskinud selle moodustada logistikapataljoni, lahingutoetuspataljoni ning meile tugevduseks antud õhutõrjepataljoni allüksustest.
„Invasioon on tehing, kus kaubeldakse surmaga ning vahetatakse inimelusid aja vastu,” oli isa mulle öelnud sel ammusel päeval, mil talle teatasin, et ka minust saab invasioonijalaväelane. Brigaadikindral Vo Nguyen Giap VIII teadis, millest rääkis, sest ta oli ise olnud invasioonijalaväe brigaadiülem. Ka brigaadikindral Aleksander Panfilov IX oli sunnitud seda julma tõde tundma õppima.
Mõned võitlejad jäid tõsiseks, kuid enamik naeratas, kui nad päikesemärgiga musta riideriba vastu võtsid. Nende reipad ja rõõmsameelsed Banzai-tervitused jäävad mulle igaveseks meelde.
Olin kuulnud, et kunagi kasutasid inimesed uimastavaid aineid, mis viisid neid korraks eufoorilisse seisundisse, tekitades teadvuses irreaalseid kujutluspilte või siis võltsi mõnu ja rahulolu. See, mis võitlejatega praegu toimus, ei olnud aga midagi uimastavat, võltsi või irreaalset. Kõige hullem oligi, et nende teadvuses toimuv oli eufoorilisest meeleseisundist hoolimata täiesti kaine, reaalne ja teadlik. Mina olin seda teinud. Minu antud psii-impulss oli nad sellisesse meeleseisundisse viinud.
Brigaadiülem oli sünktõsine, kui ta võitlejaid üksteise järel embas. Ma mõistsin teda. Enamik varjuteatri võitlejatest hukkub, vaid mõned võivad imekombel ellu jääda. Kindral aga peab oma otsuste ja käskudega edasi elama, nende koormat elu lõpuni kandma.
Ka mina pidin end kokku võtma, sest mitte miski ei vabastanud mind kohustusest oma alluvaid juhtida. Püüdsin tõusta, aga ei suutnud. Silme ees virvendas ning ajas öökima. Ma oleks vajanud praegu ise üht korralikku tahteimpulssi. Istusin kägaras vaheteki põrandal, reibaste ja rõõmsameelsete alluvate keskes ning hoidsin oma valust peaaegu lõhkevat pead käte vahel.
Ma ei tea, kui kaua olin niimoodi konutanud, aga äkki tundsin, et mu enesetunne läheb paremaks. Tõstsin pilgu ja nägin, et peavaimulik on minu juurde tagasi tulnud. Ilmselt oli ta minu kõrval seisnud juba tükk aega. Olin olnud iseendaga nii hõivatud, et polnud tema tulekut tähelegi pannud.
Kindral Akhondi abiga jõudsin lõpuks sinna, kuhu olin pürginud – meeleseisundisse, mil teadvus on mõtetest täiesti tühi. Peavaimulik lasi mul mõne aja niimoodi olla, siis aga haaras mu käe ning tõmbas mind järsult püsti. Vana mehe jõuline haare üllatas mind. Vaarusin korraks, aga jäin jalgele.
Peavaimulik vaatas mulle veel korra otsa ning pöördus seejärel minekule. Ta ei öelnud sõnagi. Mõnikord ongi parem vaikida.
„Goran, tule koos Pengi ja tema jao võitlejatega minu juurde,” käskisin lahinguarvuti kaudu oma lahingutoetusrühma ülemat. Olgu mis on, kõige raskemad kohustused tuli täita esmajoones.
Võitlejad saabusid mõne hetke pärast.
Esimesena ulatasin valge päikesekettaga musta riideriba veebel Wang Peng VIII-ndale. Ta kummardas kergelt ning vahetasime traditsioonilised Banzai-tervitused.
„Nagu näha, saatuse eest pole pääsu,” lausus allohvitser seejärel mõtlikult. Öeldus polnud ei kurbust ega kibestumist, samuti puudus selles reipus või rõõm. Peng oli oma elu juba seljataha jätnud.
Embasin teda korraks, samuti nelja tema jao võitlejat, kui ma nendega ükshaaval hüvasti jätsin. Nad pidid minema esimestena koos libasõdurite kompaniiga, et teha pettemaabumine kõrgendikust 443,8 kagus. Manöövri eesmärk oli meelitada vaenlase tankiüksused kõrgendiku piirkonnast minema.
Seejärel kutsusin enda juurde rühmaülemad ning kompanii veebli. Peagi seisid nad kõik mu ees – kompanii veebel ülemveebel Takeshi Kawabata VII, hüüdnimega Vana Samurai, esimese rühma ülem nooremleitnant Lin Tianhao X, teise rühma ülem leitnant Jean-Roch Coignet V, kolmanda rühma ülem leitnant Hubert Schöttli XI, neljanda rühma vanemveebel Sajdin Ahmadinejad VIII ning lahingutoetusrühma ülem leitnant Goran Mitič VII.
„Plaanid on tehtud ja käsud antud. Nüüd jääb üle need ellu viia. Kui teil on küsimusi, võib käesolev hetk jääda viimaseks võimaluseks neid näost näkku esitada,” pöördusin alluvate poole.
Mul oli plaanis kolmanda, neljanda ja lahingutoetusrühmaga sõna otseses mõttes vaenlasele pähe hüpata ja maabuda otse kõrgendikule 443,8. Ma kavatsesin vallutada selle käigult. Ülejäänud kõrgendikud jäid esimese ja teise rühma hõivata.
Loomulikult oli see väga riskantne plaan. See tähendas, et meie kompanii pani kõik ühele kaardile. Kuid viivitamine oleks olnud veelgi riskantsem, sest hetkest, mil esimene mees planeedi pinnale astub, hakkab aeg tiksuma meie kahjuks. Olin endale selgeks teinud, et selles lahingus pole reservide hoidmisel mõtet. Vaenlase võimalused jõudude koondamiseks ning lahingusse paiskamiseks olid mõõtmatult suuremad kui meie kompanii üks või kaks reservrühma.
Algusest peale tuli kõik välja panna ning juhtida nii, nagu oleks käesolev hetk viimne. Midagi säästa või varuks hoida oli mõttetu. Invasioonijalaväes oli nagunii kombeks, et mitte ükski võitleja ei söönud grammigi, ei maganud silmatäitki, ei puhanud hetkegi, isegi ei palvetanud kordagi enne, kui portaal oli üles pandud ning esimene soomusjalaväe- või tankibrigaad selle läbinud.
Kõik