Jiang oli lasknud ARGOSE ajul tekitada meie ümber helibarjääri, sest naaberlaudades istujad ei pööranud meile mingit tähelepanu. Säärane jutt oleks sundinud keda tahes kõrvu kikitama. Kamraadid kuulasid haudvaikselt. Föderaalsete relvajõudude ohvitserkonnas oli sajandeid kehtinud reegel, et presidenti kui kõrgemat ülemjuhatajat ei kritiseerita, tema tegevuse kohta ei avaldata arvamust. Tema pihta suunatud naljad või anekdoodid olid tabud.
Major Xi Jiang jätkas: „Ühendstaabi arvestuste kohaselt läheks operatsiooni neljandas ehk stabiliseerimisfaasis vaja umbes kakssada kakskümmend miljonit sõdurit, et tagada Gort Ashrynil piisav sõjaline kohalolek ning maha suruda võimalik vaenlase sissitegevus. Teatavasti ei ole föderaalsed relvajõud võimelised säärast väekontingenti välja panema. Oleks vaja mobiliseerida enesekaitsejõud kaheteistkümnenda sektori kuueteistkümnel planeedil ning alustada nende operatsioonieelset ettevalmistust. Seda ei ole võimalik teha ilma sõjaseisukorda välja kuulutamata. Sellest lähtuvalt esitas välimarssal Tian Guan IV presidendile ettepaneku sõjaseisukorra kehtestamiseks kogu kaheteistkümnendas sektoris.
President ei ole sektoris sõjaseisukorda välja kuulutanud ega kavatse seda ilmselt teha ka tulevikus. Selle asemel andis ta siseministrile korralduse mobiliseerida kuuskümmend kaks miljonit politseirobotit ning valmistada ette nende lähetamine Gort Ashrynile.”
Jiang oli ammu jutu lõpetanud, kuid kuulajad olid endiselt vait. Arvan, et kuuldu šokeeris neid. Mind vapustas hoopis muu. Alles nüüd sain aru, mida Maria nägemused tegelikult tähendavad. Neis oli tulevik, mida ei olnud võimalik väärata. Maria oli näinud Gort Ashrynil robotpolitsenikke, järelikult pidi president otsustama, et nad sinna saadetakse. Mu tütar oli näinud mind pataljoniülemana rivi ees seismas, järelikult pidid kõik, kes olid minust alluvusjärjekorras eespool, surma või tõsiselt haavata saama. Kõik kolm – pataljoniülem, Jiang ja Ulysses.
Kõige hullem oli see, et ma ei saanud seda mitte kuidagi ära hoida. Kui ma räägiksin Jiangile ja Ulyssesele nende tulevikust, jääksid nad tõenäoliselt mind isegi uskuma. Aga nad ei võtaks midagi ette, et see karikas neist mööda läheks.
Samuti mõistsin nüüd, miks pataljoniülem on viimasel ajal andnud mulle pidevalt kõige raskemaid ülesandeid. Ta teadis, et peab selles sõjas surema. Ta pidi seda mõistma, kui ma talle Maria nägemustest ette kandsin ning mu lahinguarvuti toimunu taasesitas. Kolonelleitnant Hyatzinth von Strachwitz X ei olnud seda mitte kuidagi välja näidanud, aga ma tajusin nüüd, et ta teab, mis saatus teda ees ootab. Ta valmistas mind ette tulevaseks pataljoniülema rolliks, kuna see oli määratud mulle Maria nägemuses.
„Oletatavasti on robotpolitseinike operatsioonile kaasamise taga kaitseminister Bei Tong,” rääkis Jiang edasi. „Ta püüab iga hinna eest tõestada robotite paremust inimeste ees. Tema unistus on robotiseeritud föderaalsed relvajõud. Ta on tuntud robofiil ning United Biomachines’i lobist.”
„Kui ta nii suur robofiil on, siis pidagu neid endal kodus nii palju kui kulub. Minugipoolest abiellugu mõnega, kui nii väga tahab,” ütles Ali selle peale mürgiselt.
Mõne aja eest oli lahinguarvuti andnud mulle ülevaate olulisematest uutest seadustest. Muu hulgas sain teada, et alates 2981. aasta 1. jaanuarist on inimesesarnastele biorobotitele antud kõik kodanikuõigused. See abiellumise jutt ei olnud üldse nali.
„Biorobot on rassistlik väljend. Korrektne on öelda tehisinimene,” ütles Ulysses surmtõsise näoga, nagu ta ikka nalja tegi.
„Robot jääb ikka robotiks, ükskõik kui inimesesarnane see välimuselt ka poleks,” vastas talle kapten Zhang Zijun XI, meie lahingutoetuskompanii ülem. Ta oli seni vaikides istunud. Zijun rõhutas põlglikult sõna „see”. Temagi prototüüp oli langenud Suurinvasiooni tõrjumisel.
„Meid tahetakse asendada robotitega. Selge see,” lausus Enrique süngel ilmel.
„Robotid süüa ei küsi. Neid ei ole vaja sünnitada ega kasvatada. Samuti ei ole neid vaja aastate kaupa õpetada. Tuleb kindlasti odavam. Valitsus saavutab märkimisväärse kulude kokkuhoiu,” sekkus iroonilisel toonil jutuajamisse ka meie pataljoni logistikaülem kapten Lee Hak Ku VII. Tema prototüüp oli võidelnud Korea sõjas 20. sajandi keskpaiku.
„Tundub, et lugupeetud kaitseministri geniaalsus ei mahu tõesti enam meie väikesesse Galaktikasse ära.” See Ulyssese nali pani sünktõsisteks muutunud kamraadid korraks taas muigama.
„Härrased, kindral Erwin Rommel XI on kindlaks määranud invasiooni algusaja,” võttis staabiülem taas jutujärje oma kätte. „Operatsioon „Suurinvasioon Kaks” algab 3. detsembril kell 14.00 Maa standardaja järgi. Operatsiooni koodnimetuse on kehtestanud relvajõudude juhataja välimarssal Tian Guan IV isiklikult,” rõhutas ta.
„Aega on jäänud vähe ning väga palju on veel ära teha. Tuletan teile meelde, et pataljoniülem ootab staabi osakonnaülemaid ja kompaniiülemaid kohe pärast puhkeaja lõppu enda juurde. Valmistage ette oma tegevuse ja tehtud vigade analüüs. Minu esialgsel hinnangul tegime vähemalt kakskümmend kaks viga.
Üksikasjalikud juhtnöörid edasiseks tegevuseks on teie lahinguarvutites. Me peame harjutama vaenlase kindlustatud tugipunktide vallutamist ja lähivõitlust tunnelites. Kohe pärast sõdurite puhkeaja lõppu ehitame majutusruumide asemele vaenlase näidistugipunkti ning harjutame selle vallutamist. See on minu poolt kõik.” Major Xi Jiang X tõusis lauast ja pöördus minekule. Hüppasime korraks instinktiivselt püsti, kui ta lahkus.
Kõik olid vait, keegi ei lausunud sõnagi. Välimarssal Tian Guan oli kunagi juhtinud Suurinvasiooni tõrjumist. Kui juba minul ning kindlasti ka kamraadidel oli tekkinud seletamatu déja-vú tunne, et kusagil kunagi toimunud sündmused korduvad, siis välimarssal Tian Guan IV-ndal pidi see äratundmise emotsioon olema kahtlemata kümneid kordi tugevam
Relvajõudude juhataja oli julgenud nimetada asju õigete nimedega. Tühistel ja mahavaikitud põhjustel olime alustanud sõda, mida ei saanud mitte kuidagi pidada õiglaseks. Me käitusime samamoodi, nagu Buluo lianmeng oli käitunud meie eelkäijatega. Föderaalsed relvajõud, kes loodi selleks, et Suurinvasioon mitte kunagi ei korduks, olid muutumas agressiooni tööriistaks. Me olime nüüd ise need, kes uue Suurinvasiooni toime panevad.
Milline tuleb Suurinvasioon Kahe hind? Kes selle maksab? Ma ei teadnud seda veel. Ainus, mida hetkel teha sai, oli hoida pea selge ning välimarssal Tian Guan IV kombel endale tõsiasju tunnistada.
Mõistsin nüüd, miks president ja kaitseminister oleks tahtnud meie asemel näha roboteid. Robot relvajõudude juhatajana ei oleks iialgi nimetanud seda operatsiooni Suurinvasioon Kaheks, ammugi ei juurdleks robotsõdurid selle sõja olemuse üle.
16. PEATÜKK
Hüpe tundmatusse
„…armee. Kui see lahingusse läks, tulid tema järel eriüksused, kes võitlejaid relva ähvardusel sõdima sundisid, tapsid kõhklejad, keeldujad ja desertöörid ning võtsid langenutelt ära tunnusplaadid, et nende isikut ei saaks tuvastada. Sellega püüti varjata kaotuste tegelikku suurust.
Keskajal oli veel üks teine armee, kus sõdureid aheldati raudkettidega laskepesade külge, et nad ei saaks ära joosta. Ja siis veel üks, kus sõdurite ajudesse siirati implantaadid, mille abil neid juhiti nagu kõige primitiivsemaid roboteid.
Paljudes armeedes ei võinud sõdur oma kamraadide peale kindel olla. Ta ei võinud iial teada, kas ta haavatuna kantakse tule alt välja, kas ta jäetakse täbaras olukorras üksi või kas teised on tema eest valmis elu kaalule panema. Haavatutel lasti surra ning tihti jäeti laibad lahinguväljale vedelema. Aga see kõik oli väga ammu, ajal, mil inimesed veel inimeste vastu sõdisid.”
Need olid olukorrad, mida ei mängitud läbi ajaloolistes holosimulatsioonides. Me teadsime, et vana- ja keskajal oli juhtunud palju sellist, mida inimtsivilisatsioonil on põhjust häbeneda. Invasioonijalaväe peavaimuliku kindralleitnant