Meie ees seisis tõeline kindral Akhond, mitte tema holokujutis. Sõjaväevaimulikud ei kasuta jumalateenistustel holosimulatsiooni. Peavaimulik isiklikult pidas jutluse igale pataljonile eraldi ning lahinguarvutid vaid edastasid selle. Ta oli jätnud meie pataljoni viimaseks, kuna pidi hüppama koos meiega.
„See oli väga ammu, üle seitsmesaja aasta tagasi. Ma sündisin siia maailma kindla teadmisega, et inimestevaheline sõda ei kordu enam iialgi. Oleme kõik sündinud meie ajalikku ellu selle teadmisega. Paraku on meile nüüd antud seaduslik käsk rünnata Gort Ashryni ja tõsta relvad kaasinimeste vastu.
Meil ei ole enam meie eelkäijaid vaevanud probleeme. Meie ustavus vandetõotusele, ülematele, oma üksusele, kamraadidele ja alluvatele on murdmatu. Ometi ei tohi me hetkekski unustada, et meie hinges on veel üks lojaalsus, mis on kõrgem maailmaruumi piiratusest ja ajaliku elu tühisusest – see on usk jumalasse, ükskõik, kuidas me oma jumalat ka ei nimetaks.
Ainult jumal saab otsustada selle üle, mis on õige, mis vale, mis on õiglane, mis ülekohtune, mis on aus, mis autu, mis on moraalne, mis moraalitu. Me ei tohi hetkekski unustada, et igaüks meist ning kõik me koos vastutame oma tegude eest jumala ees. See on prisma, millest läbi vaadates peame nägema oma tegude tagajärgi.
Panen teile südamele, et kui te Gort Ashrynil, inimeste planeedil, näete kohalikke elanikke, siis ärge nähke neis vaenlasi, vaid kohelge neid kui kaasinimesi. Isegi siis, kui Gort Ashryni elanikud ei suhtu meisse samamoodi, ei oleks see põhjus ega õigustus neid halvasti kohelda. Mitte miski ei õigusta tsiviilelanike tapmist, naiste vägistamist, ülemäärase jõu kasutamist, elukeskkonna ja looduse hävitamist, sõjavangide väärkohtlemist ega muid sõjakuritegusid.
Kuid karmim kui õiglane karistus, mis sääraseid kuritegusid toime pannud üksusi vältimatult ootab, on teadmine, et sõjakuritegudes osalenud teotavad meie usku jumalasse. Säärased teod lõhuvad harmoonia inimese hinges, inimeste vahel ning inimese ja Universumi vahel. Varem või hiljem tuleb nende eest anda vastust jumala ees.
Ma ei palu jumalalt meile võitu. Võit ja kaotus ei ole jumalikud sündmused, need kuuluvad ajaliku elu juurde. Sõdurid langevad, üksusi hävitatakse, lahinguid kaotatakse, kuid Suurinvasioonist alates ei ole Maa Föderatsiooni relvajõud jäänud üheski sõjas kaotajaks. Ei ole kahtlust, et me võidame ka selle sõja. Küsimus on hoopis selles, kuidas me käimasoleva sõja võidame ning kas me jaksame võidu koormat kanda.
Öeldakse, et iga invasioonijalaväe sõdur, kes maabub võõral planeedil ning näeb seal teist korda päikesetõusu, on sündinud uuesti. Ta on saanud jumalalt kingiks uue elu. Usaldagem siis oma elu jumala hoolde! Ja kui kõigeväeline jumal peab meid selle kingituse vääriliseks, püüdkem siis selles uues elus olla paremad, ausamad, õiglasemad, moraalsemad ja eetilisemad kui täna! Et meie püüdlused harmoonia poole kannaksid vilja! Et meie usk jumalasse kasvaks ja tugevneks! Mu vennad, palvetagem nüüd üheskoos! Meie katsumuste tund on lähedal! Aidaku meid jumal!” lõpetas peavaimulik jutluse.
Olin esimeses reas oma kompanii võitlejate seas. Minust paremal oli ülemveebel Kawabata silmad sulgenud ning kordas sosinal ühte ja sama lauset: om mani padme hum, om mani padme hum. Oo aare lootose õies. Vasakul luges vanemveebel Ahmadinejad vanapärsia keeles palveid Ahura Mazdale. Mõned võitlejad võtsid saapad jalast ning palvetasid Maal Meka linnas asuva püha kivi Kaaba poole, samal ajal lõid teised risti ette.
Meie pataljoni vaimulik oli üks neist, kes polnud võimeline pärast kosmoserännakut ennast identifitseerima, ning ka mina ei suutnud teda aidata. Seepärast käisid brigaadi vaimulik ja kindral Akhond isiklikult võitlejate hulgas ringi ning teenisid iga soovijat vastavalt tema usukommetele. Invasioonijalaväes oli väga vähe ateiste. Ma ei tundnud isiklikult ühtegi.
Istusin vaikselt oma kohal. Ma ei suutnud ega osanud midagi paluda, mõtlesin vaid peavaimuliku sõnadele. Kurbus mu hinges oli otsatu ja sügav nagu must auk, millesse oleksin tahtnud langeda. Ma teadsin, et kindral Akhond ise ei kuulu nende hulka, kes selle invasiooni üle elaksid. Maria nägemus jooksis mul uuesti silme eest läbi.
„Mu poeg Nimetu Jumala Teener, oled sa katsumuste tunniks valmis?” kuulsin äkki tasast häält.
Vaatasin võpatades üles. Peavaimulik seisis otse mu ees.
„Jaa, olen, Õpetaja,” vastasin kohkunult kogeldes.
„Jumala tahtmine sündigu. Me kõik peame selleks valmis olema. Tänu jumalale, kes saatis mulle tuleviku märgi, mu poeg,” ütles ta seejärel ning vaatas mulle leebel pilgul otsa. Mul ei jäänud vähimatki kahtlust, et ta oli mu mõtteid lugenud ning teab nüüd, mis teda ees ootab.
„Jumal õnnistagu sind.” Vaimuliku käsi puudutas korraks peaaegu õhkkergelt mu pealage ning ta liikus edasi.
Tuleviku vääramatus rõhus mind. Eriti rusuvalt mõjus aga see, et ma ise ju kujundasin oma tegudega sedasama vääramatut tulevikku. Kindral Akhond teeb tõesti seppuku, sest ta sai minult äsja oma saatuse teada. „Kurat, miks pidin ma küll just praegu Maria nägemust meenutama!” siunasin ennast mõttes.
Jumalateenistus lõppes peagi. Nüüd ei jäänud enam midagi muud teha kui oodata.
Mul ei lastud kaua kahetseda ega süümepiinu tunda. „Brigaadiülemal on sulle tähtis ülesanne. Ta võtab kohe sinuga ühendust,” kuulsin mõne hetke pärast oma peas pataljoniülema kolonelleitnant Hyatzinth von Strachwitz X-nda häält.
„Sain aru. Olen valmis käsku täitma,” vastasin. Kõik isiklik tuli nüüd kõrvale jätta. Seda juhtus väga harva, kui kõrgem ülem läks käsuandmisel otsesest ülemast mööda. Seda ei tehtud ilma mõjuva põhjuseta. Asi pidi olema tähtis.
„Anton, mul on sulle üks palve.Järgmine ööpäev tuleb väga ränk.Kas sa oled võimeline andma kogu meie brigaadile nii tugeva psii-impulsi, et selle mõju kestaks vähemalt kaheksateist tundi?” kuulsin peagi oma teadvuses brigaadikindral Aleksander Panfilov IX-nda küsimust.
„Jah, härra kindral. Olen võimeline andma ka tahteimpulsi, mille mõju kestab kogu ööpäeva,” vastasin.
„Väga hea!” Tajusin kindrali vastuses kergendustunnet. „Tee seda kohe. Esimene varjuteatri allüksus hüppab kaheteistkümne minuti pärast. Aega ei ole enam palju jäänud,” sain käsu.
„Sain aru. Vajan kolm minutit keskendumiseks.”
„Hästi. Kolme minuti pärast annan kogu brigaadi intraneti sinu kontrolli alla,” ei raisanud kindral sõnu ega aega.
Teadsin, et psii-impulsi andmine nii suurele üksusele ei ole sugugi kerge. Ma ei olnud kunagi varem midagi säärast teinud. Väga tähtis oli, et tuhanded võitlejad, kellest paljusid ma ei tundnud või tundsin liiga vähe, oleks valmis oma teadvuses tahteimpulssi vastu võtma, oleks sellele häälestatud, oleks minu tahtega nii-öelda samal lainel. Ülesande täitmine ei tohtinud ebaõnnestuda. Ma ei saanud kindralit alt vedada ja tema usaldust petta. Kuid selle vältimiseks oli vaja kõigepealt iseennast emotsionaalselt ette valmistada, mis oli kõige raskem.
Tühjendasin oma teadvuse mõtetest. Olin seda varemgi sadu kordi teinud, nagu mu isa oli mind juba lapsepõlves tegema õpetanud. Ei olnud vaja kurbust, kahetsust, süümepiinu, kõhklusi ega kahtlusi. Nüüd oli ainult üks: käsk. Käsk ja mina ning mitte midagi muud selles maailmas.
Ma ei tajunud aja kulgu. Kindrali hääl tõi mu reaalsusesse tagasi. „Võitlejad! Ma käskisin meie teise pataljoni B-kompanii ülemal kapten Anton Irv VIII-ndal anda teile tugeva psii-impulsi. See on hädavajalik meie ülesande täitmiseks. Kapten Irv annab teile tahteimpulsi mõne sekundi jooksul.” Kindrali iga sõna tabas mind nagu raske ja täpne löök, millele järgnev vaikus täitis mu teadvuse ja kogu brigaadi nullside süsteemi.
„2634. jalaväebrigaadi võitlejad! Punase Draakoni brigaadi sõdurid! Oleme leek, mis põletab maailma! Oleme tõusulaine, mis pühib kõik oma teelt! Oleme torm, mille järele jääb tühjus!
Me usume iseendasse, kamraadidesse ja ülematesse!