Pärast Juri Vladimirovitš Andropovi surma ilmus KGB vana hoone peaukse kõrvale – Andropov oli selles majas töötanud 15 aastat – mälestustahvel tema nimega.
Kuid juba järgmisel päeval pärast 1991. aasta augustiputši läbikukkumist võeti tahvel Lubjanka väljaku ääres asuva maja seinalt maha. Samal ajal võeti majaesiselt väljakult maha Feliks Dzeržinski ausammas. See oli sümboolne vabanemine vihatud politseirežiimist, salajasest võimust, mida julgeolekuamet oli kehastanud.
Kui aga Ministrite Nõukogu esimeheks sai Andropovi endine alluv Vladimir Putin, ilmus mälestustahvel oma kohale tagasi. 1999. aasta juunis tähistati Andropovi 85. sünniaastapäeva ja Putin asetas sel puhul KGB esimehe mälestustahvli juurde pärja.
Vaidlused Juri Andropovi isiksuse üle pole vaibunud tänaseni. Seisukohad on vasturääkivad – ohjeldamatust vaimustusest kuni absoluutse vastumeelsuse ja jälestuseni.
Filmirežissöör Andrei Kontšalovski, kes oli teinud Andropovist filmi, rääkis ajalehele antud intervjuus vaimustusega:
„Minu jaoks on Juri Vladimirovitš Andropov ülihuvitav tegelane. Roll, mida tema KGBs etendas, on midagi hoopis muud kui see, millisena teda püüavad kujutada paljud tänased ajaloolased. Nüüd ma tean, et kogu perestroika sai alguse KGBs. Me lihtsalt ei oska seda endale ette kujutada. Andropovi ajal oli KGBl kogu riigi jaoks tohutu positiivne tähtsus. Kui Andropov poleks olnud nii raskesti haige, elaksime praegu hoopis teistsuguses riigis, umbes sellises, nagu oli 1980.–1990. aastate Ungari. Meil oleksid eraettevõtted ja erapangad, me saaksime vabalt välismaale sõita ja meil valitseks sotsiaaldemokraatlik ideoloogia…”
Otse vastupidisel seisukohal on Anatoli Tšernjajev, endine NLKP Keskkomitee peasekretäri abi:
„Ta ei saatnud korda midagi väljapaistvat, ei pakkunud välja midagi peale võitluse distsipliini tugevdamise eest ja senisest ohtrama kriitika ajalehtedes. Oleks rumal pidada Andropovit reformaatoriks. Ta vaid püüdis parandada süsteemi organisatoorsete ja administratiivsete meetoditega. See oli lootusetu üritus. Kõik lihtsalt tahtsid, et Andropov oleks olnud tegelane, kes päästab Venemaa…”
Andropov meeldib inimestele, kes leiavad, et riik pole arenenud õiges suunas, nendele, kellele on sümpaatsed karmi käega juhid.
NLKP Keskkomitee endine sekretär kaadri alal Ivan Kapitonov ütles ajalehele Pravda – see oli vist ainus intervjuu, mille ta pärast pensionile jäämist andis:
„Stalinile omast metalset kõla kuulsin ma vaid Andropovi hääles: seda oli tunda nii sisepoliitikas, kui algas karm võitlus distsipliini taastamiseks tootmises ja ühiskondlikes asjus, kui ka välispoliitikas. Meenutage kas või meie juhtkonna avaldusi ajal, kui pärast Lõuna-Korea Boeingi hukkumist algas nõukogudevastane nõiajaht.”
Gruusia KP Keskkomitee esimesele sekretärile Eduard Ševardnadzele ütles Andropov, et korra loomise osas oli Stalinilt palju õppida.
Kõigil, kes Andropoviga kokku puutusid, on peale stalinliku metalselt kõlava hääle meeles ka tema läbitungiv silmavaade.
„Tal oli lausa magnetiline mõju,” on meenutanud poliitbüroo liige Vitali Vorotnikov. „Vestluse ajal jälgis ta partnerit läbi paksude prilliklaaside andropovlikult tähelepaneliku ja uuriva pilguga. Tema pilk oli eriline, suisa läbitungiv. Oli tunne, et ta teab sinu kohta kõike.”
Toonane keskkomitee propagandaosakonna juhataja Boriss Stukalin on kirjutanud:
„Audients Andropovi juures tekitas alati sisemist pinget. Psühholoogiliselt oli kõige raskem just vestluse algus. Enne kui midagi öelda, uuris ta vestluskaaslast oma raske ja hüpnotiseeriva pilguga, justkui andes mõista, et ta näeb sind läbi, teab, mida sa tunned ja mõtled…”
Võib-olla oli Juri Vladimirovitš KGBs töötades suutnud omandada selle läbitungiva silmavaate, mida õpetatakse vastuluuretöötajatele ja uurijatele. Kuid ehk tema vestluskaaslastele ainult tundus, et ta neid pingsalt uurib? Ja selle kõige põhjuseks oli vaid optiline efekt, mille tekitasid tema väga tugev lühinägelikkus ning kanged prilliklaasid?
Andropoviga pole asi sugugi lihtne ja selge.
Andropovi alluvad KGBs räägivad, et ta oli silmapaistev juht, kellel oli tugev tahtejõud ja kaugeleulatuvad plaanid.
Andropovi biograafil on aga kujunenud teistsugune arusaam. See mees oli ebakindel, sõltus teiste arvamustest, hoidus radikaalsetest muudatustest ja kartis uusi inimesi. Ta aina manööverdas, aina pelgas midagi, ei osanud kohaneda ootamatute olukordadega, ei langetanud julgeid otsuseid. Küllap tal olid kogu ümbritseva maailmaga keerulised vastastikused suhted. Ja selles pole midagi imekspandavat, kui meenutada, kuidas kulgesid tema noorusaastad ja poliitilise tegevuse algus, millised sündmused olid kujundanud teda kui isiksust ja poliitikut.
1. peatükk
KARJÄÄRI ALGUS
Mõningad Juri Andropovi sünniga seotud asjaolud – nagu ka andmed tema vanemate kohta – ongi jäänud ebaselgeks ning see on tekitanud mitmesuguseid kuuldusi ja legende.
Juri Andropov kirjutas ankeetides, et ta on sündinud 15. juunil 1914. aastal Stavropoli kubermangu Nagutskaja jaamas. Tänapäeval on see Andropovi rajooni Soluno-Dmitrijevskoje küla, kus kohaliku raudteejaama ees seisab Andropovi rinnakuju. Kuid tema ühe lähima abilise Krjutškovi sõnul sündis Andropov tegelikult aasta hiljem. Ta lisas endale omavoliliselt ühe eluaasta, et pääseda õppima tehnikumi, kus õppijatele maksti stipendiumit.
Oma isa ta ei mäletanud. Too oli surnud tähnilisse tüüfusesse, kui poiss polnud veel aastanegi. Mõnedel andmetel olevat tema isa Vladimir Konstantinovitš töötanud raudteel telegrafistina, teistel andmetel meistrina, kolmandatel aga kaubarevidendina Beslani jaamas, sellessamas, mis palju aastaid hiljem sai tuntuks ühe kõige kohutavama tragöödiaga teise Tšetšeenia sõja ajal.
Orb
Leseks jäänud ema abiellus peagi vedurijuhi abi Viktor Fjodoroviga. Nad asusid elama Mozdoki jaama. Ka seda linna mainitakse praegu üsna tihti seoses sündmustega Kaukaasias. Ema töötas kooliõpetajana, võõrasisa aga õpetas kohalikus vabrikukoolis poistele lukksepaametit. Seal hakkas õppima ka tema kasupoeg. Kõike seda on põhjalikult kirjeldatud mahukas ülevaates, mille on koostanud Jaroslavli tšekistid.1
Kui Juri Andropov oli saanud 14-aastaseks, suri ka tema ema. Sestpeale kirjutas ta kõigis ankeetides, et on orb. Võõrasisa juures ta elada ei tahtnud ning jooksis kodunt minema. Kaks kuud hulkus ta ringi Põhja-Kaukaasias, kuni Tšekaa transpordiosakonna töötajad ta koju tagasi toimetasid.
Juri pidi ise elus läbi lööma. Kuid tema tütar Jevgenia on ühes intervjuus2 märkinud, et pere ei elanud viletsuses:
„Emapoolne vanaisa oli üsna jõukas ja Andropovid elasid tema juures. Nad said minu isale isegi lapsehoidjat võimaldada. Kui isa üsna väikese lapsena orvuks jäi, oli see lapsehoidja talle kõige lähedasem inimene.”
Oma varasemates ankeetides kirjutas Juri Andropov, et pärineb Doni kasakatest. Ümberkaudsed aga pidasid teda oma päritolu varjavaks juudiks, pidades silmas tema ema, muusikaõpetaja Jevgenia Karlovna Fainšteini mitteaaria päritolu.
Muuseas on veel üks versioon. Nimelt olevat Andropovi ema väikese lapsena jäetud kaupmees Karl Fainšteini maja trepile. Kaupmees lapsendas tüdrukukese ja andis talle oma nime. Tõsi, see versioon tundub olevat liiga kirjanduslik.
Juri Andropoviga lähemalt suhelnud inimesed leidsid, et tema välimuses oli aimata semiitlikke jooni. Võib ju olla, et nad lihtsalt tahtsid neid jooni näha…
Kirjandusteadlane Vadim Kožinov kirjutab üsna enesekindlalt:
„Andropovil olid juudipärased näojooned. 1993. aastal vestlesin ma KGB esimehe asetäitja F. D. Bobkoviga, tema ütles mulle, et lõpuks olevat ikkagi kindlaks tehtud, et Andropovi ema oligi sündinud juudi perekonnas, kuid jäi juba väiksena orvuks, tema lapsendas vene perekond, dokumentide järgi oli ta venelane, võib-olla ei teadnud ta ka ise oma etnilist päritolu.
Ent KGB esimehena Andropov lausa hävitas „õiguskaitsjate” liikumise, milles oli juhtiv roll juutidel, kes püüdsid NSV Liidust välja pääseda. Ning lõpuks, kui isegi oletada, et ta salaja järgis mingit „juudimeelset” joont, õnnestus tal