Hetke pärast olid kaaslased ta juures ja veel mõned sekundid hiljem oli nagu pilkeks korraga kogu ümbrus rahvast ja tehnikat täis – kusagilt tormas kohale veel pool tosinat relvastatud tüüpi, läbi põõsaste murdsid mitut liiki hõljukid, sealhulgas nende buss, õhk oli paks kõikvõimalikest lendavatest robotitest ja lisaks metsa kohal tiirutavatele kaamerakopteritele oli kuulda madalalt lendavate xailonite tumedat äikeseorelit.
Šunkto mõõtis pilguga seda pisut liiga hilja kohaletormanud armeed, ei suutnud end talitseda ning puhkes homeeriliselt naerma. Alles mõni hetk hiljem jõudis teadvusse valu küünarnukkidest ja põlvedest. Lähem uurimine näitas, et ta käed-jalad olid mitmest kohast kriibitud ja marraskil ning lisaks higile jooksevad mööda sääri alla verenired. Ta puudutas raskemini vigasaanud põlve ja käuksatas valust, leides, et on selle kusagil kivide otsas luuni ribadeks muljunud. Lükates tagasi Ivo ja Salimi abipakkumise komberdas ta bussi, otsis esmaabikapist plaastreid, puhastas ja kleepis oma põlved kinni. Küünarnukkidega jännates avastab inimene teatavasti, et tal on üks käsi vähem kui tarvis, ja leides enda eest teda muiates silmitseva Salimi, ei olnud Šunktol tegelikult midagi selle vastu, et viimane need kinni kleebib.
„Tänan,” mühatas ta, kui politseinik talle külma õlle pihku pistis.
„Mina pean sind tänama. Kuigi ega ta nüüd enam kuhugi jõudnud ei oleks.”
„Jääb ta ellu?”
„Juba surnud. Seda tüüpi juhtmoodul jookseb teatud piirist suuremate vigastuste puhul kokku… niiöelda jätab kandja omapead.”
„Kuid bioloogiliselt on ta peale seda elus?”
„Mõned neist jäävad isegi kõrvalise abita ellu. Aga see sai juba ravimipüstolist eutanaasiasegu kätte. Nii et oleksid võinud ta rahus maha lasta.”
„Miks?”
„See oli zombi. Ei,” ta muigas teise näoilmet nähes, „mitte mingit maagiat, me kasutame seda sõna terminina. Isiksus on tapetud. Ammu.”
„Kas teda ravida ei anna?”
„Mõned arvavad, et annab – et me peaksime rohkem inimarmastust üles näitama. Mina arvan, et ei tasu – paremal juhul saame kerge vaimse puudega tüübi, keda tuleks uuesti elama õpetada; ja kui tal ka on mingeid mälestusi õudsest tühjusest või jälkidest tegudest, siis need on parem blokeerida. Halvemal juhul saame juurvilja. Tal muide oli selline uut tüüpi juhtmoodul, mis hävitab isiksuse eriti põhjalikult. Need on viimasel ajal Kagu-Aasias levima hakanud; luure küsis laiba endale.”
„Niipalju kui mina tean, on kogu see piirivööndi poliitika alati olnud valusate kompromisside kogu. Pole minu asi otsustada.” Šunkto kehitas õlgu ja kõhkles mõned sekundid enne jätkamist. „Vabanda, kui see teema sulle ei meeldi, kuid mind huvitaks hoopis rohkem sinu vaatenurk asjale – oled sa ju minuarust paratamatult kahe maailma vahel?”
Salim vaikis pisut aega nukralt muiates. „Jah, seal ma kõõlun,” ütles ta lõpuks. „Mis mul öelda? Ma olen sünnilt malagass, nagu sa juba tead, ent mul pole oma sitapeadest rahvuskaaslaste kaitseks mitte midagi öelda. Mul oli küll kunagi see rõõm ja võimalus oma isale tänutäheks helge lapsepõlve eest tõsine keretäis anda, ent… Oli ta siis nii väga süüdi, et elas täiesti mõttetut elu? Igatahes ei soovi ma ühelegi lapsele sellist saatust!
Ordu väga avar inimvabaduse mõiste on ju hea ja filosoofiliselt suurepärane, kuid malagassina on mul tõesti teinekord väga raske leppida, et alkohol ja narkootikumid kõige muu kõrval kah tasuta piiramatus koguses saada on – see on jõhker ja kiire rahvaarvu vähendamise meetod. Et maailmas on inimesi niigi liiga palju. Me ei ole kunagi varjata üritanudki, et me anname küll kõigile võimaluse, kuid ega me kellestki, sealhulgas ka malagassidest pole kunagi hoolinud.”
Ta vaikis taas pisut, õllepurgiga hajameelselt lauaserva togides.
„Malagassi getod on tegelikult permanentne jõuluõhtu võrreldes Mosambiigi omadega, need on põrgu. Kas sa tead, mis seal toimub?”
Šunkto raputas pead.
„Kogu Aafrikast üritavad tüübid kuidagi kohale hiilida, et haarata kaasa niipalju rõivaid ja toitu kui kanda jaksavad, et siis kähku jalga lasta. Paljud jäävad paigale, teades, et neid omakorda varitsevad teel jõugud, kes nänni üle tahavad lüüa. Kohalejäämine tähendab väga tihti seda, et nad end esimese kaheteist tunni jooksul surnuks joovad. Siis veel need tüübid, kes oma põgenenud pereliikmeid tagasi tahavad… ja kellest omakorda paljud end esimeste tundide jooksul nii segi kammivad, et märatsema hakkavad… need lastakse muidugi enamasti lihtsalt maha… Haritud tööstusriikide inimesed on kaks nädalat karantiinilaagris ja leiavad endale siis normaalse elukoha või tulevad siia edasi. Kui neist ka muud ei saa kui kasutud vegeteerijad, ei sigatse nad vähemalt kaasinimeste kallal. Enamik Musta Vöö omasid maandub Mandri getos ja aafriklased hüüavad neid muide Surma Koobasteks… Aga ikka nad tulevad…”
Keegi lülitas sisse bussi mootorid, riistapuu kerkis maast lahti, keeras aeglaselt ringi ja üritas end puutüvede vahelt ettevaatlikult lagendikule tagasi libistada.
„Kas sa tead, mida malagasside jaoks tähendas Suur Kriis?” Ta irvitas kurvalt. „Luba ma räägin. Neljakümnendate lõpul võttis Ordu osa saarest oma kontrolli alla – seda sa kahtlemata tead. Maailma silmis jäi toimunu märkamatuks, pigem tervitasid kõik fakti, et Madagaskar hakkas jälle oma saadikuid saatma igasugustesse rahvusvahelistesse kogudesse ja igatpidi saabus suhteline vaikus. See, et me saatsime sinna prantsuse kolonistide järglasi, ei äratanud mingit imestust. Teati, või pigem arvati, et kuna nad olid paremini organiseeritud, siis küllap olid nad suutnud vähemasti pealinnas mingi korra maksma panna. Ajapikku ehitati siit idapoole jäävatele keskplatoo kõnnumaadele hulgaliselt maaaluseid tehaseid ja laboratooriume, lõpuks jagati saar tsoonideks ja meie viiendikult visati kohalikud välja – suuri komplekse polnud raske kaitsta, kuid iga üksik sõiduk või maja elas üle kolm-neil varaste-röövlite rünnakut aastas. Siis saabus aasta 2061, ÜRO viskas Madagaskari saadiku välja ja arreteeris ta, kuna tegemist ei olevat enam malagassi rahva esindajaga, vaid kosmosepiraatide marionetiga (iseenesest oli neil õigus). Toimus nn 50-tunnine sõda, kus USA ja India laevastikud üritasid saarele tungida. Selle käigus lasti alla ligi 300 lennukit, ligi 50 neist meie omad. Uputati 18 laeva, kõik USA ja India omad, sealhulgas 3 lennukikandjat ja 5 raskeristlejat. Õhiti 11 tuumalaengut, neist 7 vaenlaste poolt; üks neist tabas Antananarivot ja seal hukkus ühtkokku oma nelikümmend tuhat inimest. See on kuiv statistika; meil ei olnud laevu; suutsime ülekaalu saavutada ja rünnaku tõrjuda vaid tänu toetusele kosmosest – Katapult läkitas neile majasuurusi kive kaela, kuni neil kõrini sai.”
„Sellest poolest tean ma üht-teist tänu sellele, et mu vanaisa ja onu olid Armstradil.”
„Armstradil?”
„Üks tehiskaaslastest, mille ameeriklased puruks lasid. Minuteada oli see viimane kord, kui maalased teatud eduga ründasid meie kosmoses paiknevaid objekte.”
„Vabandust. Nüüd tuleb meelde küll. Kas räägin edasi? Tahtsin jõuda selleni, et rünnaku algusega umbes samal ajal tungisid Indenaire’i tehastesse sissid, võtsid pantvange ja nõudsid meilt allumist „rahvusvahelisele õigusele”.”
„Sellest ei tea ma jälle praktiliselt midagi. Palun jätka.”
„Väljaastumisi, mida mõned on hiljem üritanud ülestõusuks tembeldada, toimus ka mujal. Halb idee. Sõda lõppes enne, kui õieti alata sai, viimased tegelikud võitlused lõppesid, nagu nimigi ütleb, pisut üle 49 tunni peale esimesi laske. Igatahes halvemat momenti meile nuga selga lüüa oli raske leida. Mis sest, et sabotaaže tegid väljaõppinud agendid