„Mida sa teinud oled?” küsib ta.
Põmm-põmm-põmm käib rinnakorvis.
„Ma ei ole sind väärt!”
„Mida sa teinud oled?” kordab Vanessa.
„Ma olen ühe teisega olnud!”
Wille sõnad kostavad käte tagant summutatult. Kuid need lõikavad otse Vanessasse. Lõiguvad kogu tema maailma puruks.
Ja siis ei olegi enam valus. Tundub, nagu lööks emotsionaalse ülekoormuse tõttu mingi kaitse läbi. Ta jääb seest tummaks. Tundub, nagu ei juhtuks see parajasti temaga, nagu juhtuks see ühe teise Vanessaga. See on hea tunne.
„Ma olen nii kartnud, et sa saad teada,” ulub Wille. „Ma arvasin, et nüüd ongi see hetk käes. Sa ei kujuta ette, kui halvasti ma ennast tundnud olen!”
Ta laseb käed alla. Nägu on üleni punane.
„Miks sa mulle seda räägid?” küsib Vanessa.
Sest kui ta üleüldse praegu midagi tunneb, siis seda, et ta ei oleks tahtnud teada.
„Ma tahan aus olla.”
„Aus? Kas poleks olnud ausam mitte minu selja taga teistega keppimas käia?”
„Oleks küll,” nuuksub Wille. „Aga küsi, mida sa tahad, ja ma vastan.”
„Kas see juhtus ainult ühe korra?”
Wille kõhkleb. Sellega on vastus käes.
„Mitu korda?” küsib Vanessa.
„Kaks. Ainult kaks. Üks kord eelmisel talvel. Siis, kui sa siit ära olid kolinud,” ütleb Wille. „Teine kord oli nüüd laupäeval.”
„Götvändareni kõrtsis?”
Wille noogutab.
Äkitselt lööb kõik nii selgeks, et Vanessa ei saa aru, kuidas ta varem nii pime oli olnud.
„Kas mõlemal korral oli sama tüdruk?” küsib ta.
„Ma ei saa temaga enam kunagi kokku,” ütleb Wille. „Ma luban. Ma isegi ei vasta enam ta kõnedele.”
„Mis mõttes, kas sa andsid talle oma numbri?”
„Ma olin purjus,” jätkab Wille. „See ei tähendanud midagi.”
„Aga miks sa seda siis kaks korda tegid?”
Vanessa tõuseb diivanilt üles. Jalad on pehmed all, aga ta peab minema pääsema. Kohe.
„Anna andeks, Nessa, palun ära mine.”
„Ma tahan ainult ühte asja veel teada.”
„Ükskõik mida,” ütleb Wille ja tõuseb tugitoolist püsti, teeb katset tüdruku poole astuda.
Vanessa taganeb esikusse.
„Mis ta nimi on?”
Ära ütle Linnéa, mõtleb ta. Mitte Linnéa, mitte Linnéa.
„Elin,” vastab Wille. „Ta on vanem. Sa ei tunne teda.”
Vanessa noogutab vaikides. Tunneb peaaegu tobedat kergendust.
„Palun, Nessa…”
Tüdruk võtab sõrmuse sõrmest ja mõtleb, mida sellega peale hakata. Visata sellega nagu mõnes tobedas filmis?
„Ma teen mida iganes, et sa ainult andeks annaksid,” nuuksub Wille.
Vanessa laseb sõrmuse põrandale, see veereb eemale ja kaob esikukapi alla.
Siis ta lahkub.
Päike on peaaegu looja läinud. Taevas perekond Holmströmi maja taga on nagu roosade ja lillade toonide virvarr.
„Kuradinõmeaparaatraisk!”
Ida isa virutab jalaga niidukile, mis seisab vaikselt ja liikumatult keset muru.
„Tere,” ütleb Ida ja läheb oma rattaga garaaži poole.
„Tere,” vastab isa väsinult ja kummardub masina kohale. „Kuidas koolis läks?”
„Nagu ikka,” lausub Ida.
Isa mõmiseb midagi äraolevalt ja hakkab terade külge kinni jäänud rohuplögas sonkima.
Ida näeb äkki vaimusilmas, kuidas mootor käima läheb ja veri üle muru pritsib, kui isa käed hakklihaks jahvatatakse.
Ta pilgutab silmi. Isa on endiselt kükakil ja pomiseb masinale midagi ähvardavat. Tema särgil jookseb mööda selgroogu piklik higiplekk.
See oli üksnes kujutlus. Sundmõte. Või? Ida ei ole kunagi näinud nägemusi tulevikust, vaid ainult minevikust. Seni.
Ta laseb ratta garaažipõrandale ja jookseb otsejoones üles oma tuppa. Seal teeb ta lukust lahti vana riidekirstu, mis ta voodi jalutsis seisab, ning võtab välja „Mustrite raamatu” ja mustrileidja.
Ta viskab end vaibale pikali, teeb raamatu lahti ja silmitseb seda keskendunult, silm tugevasti sätendava hõbeluubi vastas. Keerab luubi segmente.
Kas see oli nägemus, mida ma hetk tagasi nägin? Tuleviku kohta? Kas see isa ja muruniiduki asi juhtubki?
Leheküljel löövad märgid võbelema. Mõned voolavad laiali nagu tint vees. Teised eristuvad teravamalt, moodustavad mustri. Kui Ida õppis raamatut tõlgendama, tundus see avavat ukse hoopis uue tähestiku, uute sõnade ja uute tähenduste juurde. Sõnumid ei jõua temani sõnade kujul. Need jõuavad otse tema ajju. Mõnikord on need täiesti arusaamatud.
Ent praegu on raamatu vastus ühene.
Ei.
Kergendus on mõõtmatu. Ida kavatseb juba raamatu kinni panna, kui tähed uuesti võbelema hakkavad.
Tulevik ei ole kindel.
Ida kortsutab kulmu. Keskendub avatud leheküljele.
Mida sa silmas pead? küsib ta. Kas miski pole kindel? Kas pole kindel, et maailmalõpp tuleb?
Raamat viivitab vastusega.
Viimane lahing toimub.
Edasine on segasem. Väikesed infokillud jõuavad Ida teadvusse ja ta proovib neid kokku sobitada. Midagi võimalike valikute kohta. Suurem või väiksem tõenäosus.
Ta sirvib edasi ja keerab mustrileidjat. Keskendub küsimusele.
Nii et võimalikke tulevikke on mitu?
Raamat vastab peaaegu kohe.
Jah.
Ja seejärel:
Ei.
No otsusta juba ära, mõtleb Ida, suutmata ennast tagasi hoida.
Märgid sulavad ühte, kattuvad, muutuvad virvarriks. Talle tundub, et ta pahandas raamatut. Ta keskendub nii pingsalt, kui suudab.
Kui tulevikke on mitu… Kas ma mõnes neist saan G-ga kokku?
Raamat on vait. Siis hakkavad märgid liikuma.
Sa oled eriline, Ida. Ära unusta meie kokkulepet. Sa pead Ringiga koostööd tegema, kuni viimane lahing on peetud. Seejärel saad oma tasu. Hoia oma lubadust, siis hoian mina oma lubadust.
Ida ohkab.
Ta on teistele öelnud, et ei näe „Mustrite raamatus” enam midagi. Ja ega ta polegi näinud. Vähemalt mitte midagi sellist, mida teised peaksid teadma. Mis neid võiks aidata.
Alates hetkest, mil ta õppis raamatut lugema, on see pidevalt andnud sama lubaduse: et Ida pääseb oma võluvõimetest, kõigest, mis on Väljavalitutega seotud. Ta peab üksnes seni vastu pidama, kui nad on maailmalõpu ära hoidnud.
On juba pime, kui Vanessa suure kortermaja juurde jõuab. Ta vaatab kõige ülemise korruse akende poole ja mõtleb,