Nad teevad oma rattad lukust lahti. Ida näeb silmanurgast, et Erik vaatab teda. Poiss on alla andmas.
„Robinile meeldib Felicia ka,” ütleb ta.
See on Eriku väike rahupiip, tema moodus öelda, et õhus hõljunud tüli on möödanik.
Ida kobab hõbedast südant, mida ta alati kaelas kannab, ning hakkab seda sõrmede vahel keerutama.
„Mis sa jamad,” ütleb ta. „Ta ju vaevalt näeb Feliciat. Kui me viimati järve ääres olime, paistis ta kõige rohkem hoopis Vanessa Dahlist huvitatud olevat. Nagu ka mõned teised.”
Ta ei suuda kindlaks teha, kas Erikul jääb torge märkamata või ta lihtsalt ei tee sellest välja.
„Tead ju küll, milline Robin on,” sõnab poiss. „Ta ei saa tüdrukute juuresolekul suudki lahti, kui ta just täis ei ole… Kurat, ma peaksin talle ütlema.”
Ta hakkab oma mobiili otsima, ent Ida puudutab tema käsivart. Natuke peab aega võitma. Mõtisklema, mida selline areng õigupoolest tähendaks.
„Ära helista,” ütleb Ida. „Luba mulle. Las ma räägin parem kõigepealt Feliciaga.”
Pärast ratsatiiru metsas on Ida higist läbimärg. Ta harjab Trooja puhtaks ja kraabib tema kapju. Siis viib ta hobuse tagasi latrisse. Ta paneb põse hobuse koonu vastu ja silitab tal kaela.
„Sina oled ju maailma kõige ilusam hobune?” sosistab ta. „Sa armastad ju mind ka?”
Ta puhub ettevaatlikult hobuse ühte ninasõõrmesse ja saab vastuseks näkku sooja õhu pahvaku.
Mõnikord tundub tema armastus hobuse vastu nii suur, et kurgus kriibib. Nad on ühevanused, tema ja Trooja. Nii imelik on mõelda, et kui tema on ikka veel nii noor, siis hobune on juba üle keskea.
„Sa ei tohi kunagi ära surra,” sosistab ta.
Hobune müksab koonuga ta kõhtu.
Kui ta riideid vahetab, jõuab tema teadvusse taas maailm väljaspool talli. Äkki ta ei peagi Trooja surma üle elama. Täna öösel läheb ta kalmistule ja kaevab ühe haua lahti. Ja siis peavad nad veel ka maailmalõpu ära hoidma. Troojal on suurem tõenäosus kahekümne viieseks saada kui temal.
Ta lahkub tallist. Üks neist nõmedatest väikestest plikadest, kes tavaliselt Trooja ümber tiirutavad, seisab ja vahib teda. Ida läkitab talle möödudes jäise pilgu.
Ta võtab mobiili ja otsib välja Felicia numbri.
Felicia on alati olnud õnnetu armumise ekspert. Praegune juhtum on Ida teada esimene, kus tunnetele ka vastatakse.
Felicia ja Julia on kogu elu tema parimad sõbrad olnud. Mõnikord mõtleb Ida, kas nad oleksid üleüldse sõpradeks saanud, kui nad poleks üles kasvanud samas kandis ja kui nende emad poleks olnud sõbrannad. Teinekord ei ole ta isegi kindel, kas Julia ja Felicia talle meeldivad. Kuid üht ta teab: ta ei taha end enam iialgi nii üksildasena tunda kui eelmisel sügisel, kui Anna-Karin nad temalt üle lõi.
Kui Felicia Robiniga käima hakkab, läheb Ida maailm tasakaalust välja. Ta on kaua võidelnud, et tema maailm oleks täiuslik. Ta ei kavatse seda ohtu seada.
Ta pistab mobiili tagasi kotti.
Vanessa istub Wille ema elutoas ja vajutab peaaegu puldi puruks, nottides maha vaenlase sõdureid, kes teleriekraanil tema poole tormavad.
Ta tuli sisse oma võtmega, mis on tal sellest ajast alles, kui ta eelmisel talvel siin elas. Wille lubas kodus olla, kui Vanessal tunnid lõppevad, aga nüüd on ta juba mitu tundi oodanud. Poisi mobiil on tema toas. Ta kuulis seda, kui proovis helistada.
Vanessa valib leegiheitja ja kujutab ette, et sõdur, keda ta sihib, on Nicke.
Saladus on tema sees päeva jooksul üha paisunud. Nüüd on tal tunne, et ta võib iga hetk plahvatada.
Ta peab kellegagi rääkima. Ja Wille on ainus võimalus.
Kui ta kuuleb võtme keeramist lukuaugus, kargab ta nahkdiivanilt püsti ja jookseb esikusse. Wille vaatab talle üllatunult otsa.
„Shit, anna andeks, Nessa, ma unustasin…”
„Pole midagi,” ütleb ta kiiresti vastu. Ta on pahane, aga vajadus rääkida on suurem. „Tule. Me peame rääkima.”
„Kas ma võin enne klaasi vett võtta?”
„Ei!”
Wille paistab kohkunud. Ta lükkab sandaalid jalast ja tuleb Vanessa järel elutuppa.
Tüdruk lülitab televiisori välja ja istub diivanile.
„Mis on, Nessa?” küsib poiss ja võtab tema kõrval istet. „Kas juhtus midagi?”
Äkitselt ei suuda Vanessa üldse rääkida, kuigi proovib kõigest väest alustada. Wille silmad lähevad pärani.
„Mis juhtunud on?”
Vanessa raputab üksnes pead. Wille paneb talle käsivarre ümber ja tüdruk toetab pea ta rinnale.
„Nessa…” ütleb ta. „Sa pead rääkima, mis on, ma hakkan ju muidu muretsema.”
Ja Vanessa plahvatab. Tema peast jääb alles ainult tati ja pisarate tuumaseen. Ta ei suuda nuuksete vahel peaaegu hingatagi. See on seda sorti nutt, mis paneb kogu keha valutama. Ja ikkagi on nii kohutavalt hea. Wille silitab tal pead, patsutab selga, ja piisab ainuüksi teadmisest, et poiss on siin, et ta on olemas.
Seejärel läheb hoog üle. Nutt kaob sama kiiresti, kui tuli. Vanessa tunneb end täiesti tühjana, pole pisaraid ega energiat. Ta pühib kärmesti silmi ja ajab selja sirgu.
Wille näib ikka veel kohkunud. Küllap ta arvab, et Vanessa on hulluks läinud. Võib-olla on tal õigus.
„Kas keegi on midagi öelnud või?” küsib Wille.
„Midagi öelnud?”
Vanessa kuivatab jälle silmi ja põski. Tema sõrmed on pisaratest laiali läinud ripsmetušist mustad. Tatt on kurku voolanud. Ta köhatab.
„Ei, aga ma nägin ühte asja…” alustab ta.
Wille tõuseb järsult püsti, läheb kööki ning tuleb tagasi ema suitsupaki ja tuhatoosiga. Ta ei suitseta peaaegu kunagi tavalisi sigarette, ainult teinekord pidudel. Tema käed värisevad veidi, kui ta uuesti diivanile istub ja ühe Sirpa mentoolisigareti süütab.
„Ma tõesti soovin, et ma poleks seda näinud,” ütleb Vanessa. „Ma soovin nii väga, et ma oleksin lihtsalt minema läinud.”
Wille tõmbab veel ühe mahvi, pilk mujal.
„Ma nägin Nicket,” lausub Vanessa. „Ühe… naisega. Ja nad… Ta…”
Vanessal ei ole üldiselt raske seksist rääkida, kuid seksi ja Nicke kombinatsioon on hoopis teine asi.
„Ta pettis ema,” saab ta lõpuks suust.
„Kurat,” ütleb Wille. „Ja sa nägid seda?”
Vanessa võdistab end, kui meenutab Nicke irvet seal juhiistmel.
„See on temast nii kuramuse nõme,” ütleb ta. „Miks peaks elama suhtes, kui tahad teistega magada? Siis võiks ju lihtsalt aus olla? Miks peab valetama?”
Wille mõmiseb nõusolevalt.
„See pole kindlasti üldse esimene kord. Ema tüüpiline ebaõnn meestega. Ja siis üritab tema sekkuda sellesse, kellega mina koos olen. Ta võib ainult unistada sellisest mehest, kes on kümnendikugi sama hea kui sina.”
Wille noogutab ja krutib oma kihlasõrmust.
„Ma ei tea, mida ette võtta,” räägib Vanessa. „Ma ei tea isegi, kas ema usuks mind, kui ma räägiksin… Ja kui ta mind usub… Sa ei ole kunagi näinud, milliseks ta muutub, kui tal suhe nässu läheb, ja ma mõtlen Melvini peale…