Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Lucy Dillon
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современная зарубежная литература
Год издания: 2013
isbn: 9789985328934
Скачать книгу
Kodu Kallis Kodu, sisekujunduse ja kodutarvete pood.”

      „Ah jaa! Muidugi. Pudi-padi pood. Niisiis, millega ma saan teid aidata, proua …?” Ta patsutas märkmelehti laual, nagu mängiks ta nähtamatutel trummidel, ja loobus, kui Michelle’i andmed kusagilt välja ei hüpanud.

      Pingutatud naeratusega kummardus naine laua kohale ja lükkas väga selgesti loetava märkmelehe oma nime ja andmetega vanamoodsa telefoniaparaadi pealt väheldasele vabale pinnale mehe ees. „Preili Nightingale. Michelle Nightingale. Nagu Florence.”2

      Ta otsustas endamisi mitte kunagi enam kasutada Flinti ja Cooki teeneid, kui nad peaksid võtma tunnitasu, ja leidis, et on vaja vist ise härjal sarvist kinni võtta, sest ilmselt ei kavatsenud Rory Stirling seda teha. „Ma saan aru, et härra Quentin tõmbub äriasjadest tagasi, ja mina sooviksin väga üürida tema ruume,” alustas ta. „Või isegi kohe välja osta, kui ta on huvitatud müümisest.”

      Müümise mainimisel oli advokaadi silmades näha valgust sähvatamas ja mees lükkas prillid ninalt üles, et keskenduda uues suunas.

      Viimaks ometi, mõtles Michelle.

      „Tal on kauplus, jah, kuid ma ei usu, et ta seda hetkel müüa kavatseb,” lausus Rory. „Ta andis meile üsna üksikasjalised juhtnöörid üürilise leidmiseks.”

      „Niisugusel juhul oleksin ma väga huvitatud üürimisest. Võin esitada soovituskirjad, maksta üüri ette … mida iganes vajate.” Michelle’i naeratus oli nüüd avatum ja soojem. „Olen kõrvalmajas kaubelnud juba peaaegu kolm aastat.”

      „Pudi-padi vajatakse alati,” tähendas mees.

      Kas see pidi olema nali? Michelle silmitses teda üle laua üksisilmi. Rory piklik nägu ei reetnud midagi, kuid laua järgi otsustades on ta kontoritarvikute alal küll võhik. Puudus elegantne kirjapaber. Polnud näha ka loodussõbralikke puhastusvahendeid − tegelikult suuremat osa Michelle’i kaubavalikust.

      „Vajatakse küll, kui pudi-padi on muidugi õige,” seletas ta, kergitades oma teravat lõuaotsa. „Mul on mitmeid eksklusiivseid tehinguid rahvusvaheliste varustajatega ja ma loodan sel aastal neid sidemeid laiendada.”

      „Noh, see on ju väga kiiduväärt,” tähendas mees. Šotlaslikult. „Peatänav vajabki pisut elustamist.”

      „Parim pood naabruskonnas 2010. ja 2011. aastal,” pistis Michelle kärmelt vahele. „Kas te panite suvel tähele meie rippkorve? Oleme võitnud auhindu ka aknakujunduste eest. Sedasama saaksin teha ka kõrvalkaupluses.”

      Rory naaldus ettepoole, toetades küünarnuki lauale. Selleks pidi ta üht kausta veidi nihutama, mis rikkus juhuslikkuse efekti, ent ta ei eemaldanud pilku Michelle’i näolt. Kui naine poleks maadelnud järjest kasvava nördimustundega, oleks ta ehk rohkem süvenenud mehe silmade ebaharilikku halli värvi. „Aga, jättes nüüd rippkorvid kõrvale, mida uut te tooksite kaasa raamatumüüki?”

      „Raamatumüüki?”

      „Hmjaa.” Mees vaatas teda jahedalt ja hindavalt ning Michelle’il tekkis äkki ebakindel mulje, et Rory Stirlingi ajus ei valitsenud sugugi selline korralagedus, nagu võiks arvata ta kirjutuslaua põhjal. „Raamatumüüki.”

      „Aga ma ei oleks …” Michelle jäi vait ja korraldas rünnakuplaani ümber, ning märkas meest kulmu kergitavat, kui ta rääkima hakkas.

      Oh, jumala pärast, mõtles ta pahuralt. Mees on nähtavasti üks neist Anna-taolistest, kes kuulutavad, et „raamatud on meie tsivilisatsiooni südameveri”. Kui väga Anna talle ka meeldis, ei elanud ta eriti kaasa, kui too esines kirjandusliku pärandi tähtsuse tulise jutlustajana ega paistnud ilmaski märkavat, et Michelle’i silmad klaasistusid, millal iganes Anna hakkas pahutsema, et mingi telemugandus on romaani peaidee ära nullinud. Rory Stirling on tõenäoliselt protesteerinud ka raamatukogude vähendamise vastu − ja kui nüüd Michelle tähelepanelikumalt vaatas, siis oli Rory džemper just selline, millist kannavad raamatukogukülastajad. Kahel raamatuklubi koosistumisel, kus ta oli koos Annaga käinud, kandsid isegi naised selliseid džempreid.

      „Praegusel hetkel on raamatumüügi olukord kogu riigis väga raske,” tähendas Michelle. „Nagu ka härra Quentin ilmselt mõistis. Arvan, et kellel tahes oleks väga raske panna raamatuid ennast ära tasuma.”

      „Aga mitte pudi-padi.” Rory pilk oli aval, ent ta silmad välkusid lõbusalt. „Pudi-padi-turg on elav.”

      Michelle pigistas mehe silmade eest varjul oleva käe nii kõvasti rusikasse, et küüned lõikusid peopesasse. Ta oli võimeline käsitlema vintskeid läbirääkijaid, aga ta ei suutnud taluda, kui keegi püüdis ta võitlusvaimu kahandada pilkega. Tal oli hulk aega kulunud enesekindluse taastamiseks pärast seda, kui ta end Harvey küljest tasapisi lahti murdis. „Olen endale teinud kohustuseks kauplus lahti hoida, juhatades seda kohaliku elanikuna, müües kasulikke asju, mida inimesed vajavad, selle asemel, et lasta mõnel telefonifirmal või kohvikuketil järjekordne peatänava müügikoht alla neelata.”

      Rory nõjatus toolil tahapoole ja ajas sõrmed püsti nagu vibajas Bondi kurikael. „Hm, kas meie kõik, mitte ainult härra Quentin, ei peaks püüdma raamatukauplust veel vähemalt ühe aasta jooksul käigus hoida? Tema pühendas kogu oma elu raamatute müümisele siin linnas ja on selles osas järeleandmatu: pigem võiksid need ruumid tühjalt seista, kui et Longhampton kaotaks sellise elutähtsa kultuuriallika.”

      „Kas ta tõesti näeks neid pigem tühjana?” Michelle ei suutnud oma uskumatust varjata.

      Rory oli tegelikult uhkegi vana mehe hullumeelselt jäiga seisukoha üle. „Juhtumisi olen temaga täielikult nõus. Linn ilma raamatukaupluseta on linn ilma hingeta.”

      „On see Shakespeare?” küsis Michelle sarkastilisemalt, kui oleks tahtnud.

      „Sir Walter Scott,” vastas Rory näoilmet muutmata. „Ei, muidugi mitte. Lihtsalt kaine mõistus.”

      „Ah soo.” Michelle ristas käed, olles nördinud mehe suhtumisest. „Kas teil on siiani olnud palju huvilisi, kes on valmis seda raamatukauplust uuesti käivitama?”

      Rory Stirling tegi pausi ja kergitas siis oma laia suu üht nurka. „Siiani pole ma isegi veel reklaaminud, et kauplus on välja üürida. On tõsi, et peale minu ja härra Quentini olete teie ainus inimene, kes on üldse märganud, et kauplus on suletud. Teie stardikiirus avaldab muljet, preili Nightingale. Pole ime, et teile kuuluv kauplus on edukas, kui te nii hoolikalt kontrollite ülejäänud osa peatänavast. Või on teil rohkem aega käes, kui lasete välja paista?”

      Michelle tegi endale etteheiteid. Ta oli tahtnud kõik otsemaid kätte saada, mõtlemata millelegi muule sellest ajast saadik, kui Anna raamatukauplust mainis, aga ilmselt oli ta olnud liiga innukas. Kui vanahärra Quentin otsustab jääda endale kindlaks ja üürida ruumid vaid raamatukaupmehele, võib arvata, et ega teda pakkumistega just üle ei ujutata.

      Rory Stirling naaldus endiselt vastu nahktooli seljatuge, jälgides Michelle’i reaktsiooni nördima paneva rahuloluga. Narritas ta teda või võttis siiski tõsiselt? Kui Michelle ei oleks kauplust nii väga endale tahtnud, oleks ta lihtsalt ülbelt loobudes ära öelnud.

      Võib-olla rääkida ise härra Quentiniga, arutas ta endamisi. See vennike siin minu asja küll ilmaski korralikult ei aja. Vahest suudan vanahärrat veenda. Hooldekodu ei saa olla odav. Tal võib käiku minna kogu saada olev sissetulek.

      „Nojah, kahju küll,” ütles ta asju kokku pannes, et lahkuda enne, kui ta nägu teda reedab. „Ma ei usu hästi, et see koht on raamatukauplusena elujõuline, ning kui aus olla, kahtlen, kas keegi, kellel on jaemüügikogemusi, seda üldse usub. Kuid loodan, et te ikka leiate kellegi.”

      Michelle tõusis püsti, eeldades, et ka mees tõuseb, et teda välja saata. Pärast juba ebaviisakaks muutunud pausi, näis too lõpuks taipavat, mida naine ootab, ja lükkas tooli tagasi, ajades seejuures ümber kaustakuhja.

      „Küll me kellegi leiame,” kinnitas temagi. „Kena vana pood, nii-öelda iseloomuga. Õige atmosfäär. Mulle ei meeldiks sugugi, kui Longhampton


<p>2</p>

Florence Nightingale (1820–1910) − legendaarne inglise põetaja, kaasaegse õenduse rajaja.