„Olgu pealegi!” Owen paistis kartvat. „Olgu pealegi! Saan aru. Ma ei tulnud siia vaidlema. Kas olen hommikusöögile lootusetult hiljaks jäänud?”
Michelle tõmbas sügavalt hinge ja püüdis koondada mõtted oma majale. Ta ilusale rahulikule kodule, mis kuulus ainult temale. Ta turvalisele varjupaigale. Siin ei arvustanud teda keegi. Ei kontrollinud ta e-posti. Ega telefoni.
„Ei, lootusetult hiljaks sa ei jäänud,” ütles ta, sundides end naeratama. „Kas munaputru?”
„Ausalt öeldes sööksin midagi, mis pole su enda tehtud,” lausus Owen.
Owen sättis oma pika kõhetu kogu Michelle’i köögilaua äärde, sellal kui õde ringi toimetas, püüdes delikatessijääkidest kokku seada mingisugusegi hommikusöögi, mis oleks vastuvõetav ülekasvanud tudengile. Enne kui Michelle jõudis kohvikeetja sisse lülitada, oli too juba alla kugistanud pool leivapätsi, jättes puhtale laudlinale mandariinikoore ja marmelaadiraja.
„Kas see on kiirvisiit tagasiteel Dublinisse?” uuris õde. „Või oli sul lihtsalt vaja ettekäänet ema juurest pääsemiseks? Jalad laualt ära, palun.”
Owen lennutas ketsides jalad laualt. „Tahtsin näha oma suurt õde. Terve igaviku pole näinud. Tunnen puudust su kamandamisest. Tahtsin ka kontrollida, ega kassid pole sind ära söönud siin omaette elades.”
„Jää vait.” Michelle varjas kiindumuse teeseldud pahameele taha. „Ja mida sul veel on vaja?”
„On mul siis vaja ettekäänet?” Owen teeskles solvunut, kuid jättis siiski kohe näitlemise. „Hm, Shell, tegelikult … pean sinult paluma üht teenet.”
Midagi on vist halvasti, mõtles Michelle, kui ta küsib seda minult, mitte emalt. „Kui palju siis seekord?”
„Ei, asi pole rahas. Kuigi toetused on alati teretulnud.” Owen vaatas õele otsa läbi oma lausa ebaõiglaselt pikkade mustade ripsmete. „Mul on tegelikult vaja kusagil paar nädalat redutada.”
Michelle võpatas tahtmatult nagu alati, kui mõtles, et keegi võib soovida tema majas peatuda, kippudes ründama ta täiuslikult korraldatud ruumi. Ta teadis, et see on mõistusevastane − ja ta armastas Owenit −, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Nähtamatud ämblikud sibasid ta kõhus ringi.
„Mis siis juhtus su töökohaga Dublinis?”
„Leping sai otsa. Tegin nende kodulehe valmis ja …” Ta kehitas õlgu. „Noh, emale ütlesin, et seal polnud enam tööd, aga kui nüüd tõtt rääkida, siis muutus asi pisut piinlikuks.”
„Raha või tüdruk?”
„Aga kui mõlemad?” Jällegi see puuriv pilk pikkade ripsmete varjust.
„Sa tead, et mina jään oma arvamuse juurde.” teatas Michelle. Ta asetas käed vaheliti. „Sa oled kahekümne nelja aastane, Owen. Tüdrukud ei arva enam, et selline käitumine on lahe. Võib paista, et sul on probleeme.”
„Tean.” Owen pugis omletti, mille Michelle oli kiiruga kokku kloppinud. „Ma ei saa … neid niisama lihtsalt alt vedada. Mis ma saan parata, et mul on ilus välimus. See on rist, mida mul tuleb kanda, nii nagu sul peab kõik puhas ja korras olema. Mis see siin õieti on?”
„Omlett,” kostis Michelle. „Miks sa ei saa ema juurde jääda? Londonis on kindlasti rohkem tööd?”
„Ta teeb jälle remonti. Ema ütles, et sinul on ruumi laialt ja pealegi on sul seltskonda vaja.”
Michelle tõlkis selle kohe oma keelde: Carole armastab Owenit, aga mitte tema kommet tulla koju kell kolm öösel, ilma et tal oleks pennigi taksoraha. Viimane kord, kui Owen peatus nende vanema venna Beni juures, oli sealne lapsehoidja läinud ette hoiatamata tagasi Lätti, ja Beni noorim poeg Hugo oli peagi lagedale tulnud terve rea piinlike küsimuste ja kahe uue vandesõnaga.
„Heitsin teel siia pilgu su kodulehele,” jätkas Owen. „Puhas rämps. Vahest on sul tekkinud vajadus kogemustega ja auhinnatud veebikujundaja järele, kes vaataks selle üle ja annaks su internetiärile värske ilme?”
„Tore,” lausus Michelle. Owenil vedas jälle nagu alati, sest kodulehe ümberkujundamine oli kolmas punkt Michelle’i uue aasta tegemiste nimekirjas. „Aga siia ei saa sa jääda. Poepealne korter on hetkel vaba − võid elada seal, kuni ma otsustan, kas seda uuesti välja üürida. Sealses elutoas hoian uue hooaja kaubavarusid, aga sulle ruumi jätkub.”
„Kas see vastab tallile, kus on sõimed ja eeslid? Korter kaubakastidega?”
„Natuke siiski parem,” ütles Michelle, valades ka endale tassi kohvi. „Seal on olemas mererohumadrats ja omaette vannituba.” Kui ta lükkas kohvikruusi venna poole, oli tema pilgus hoiatus. „Aga kui mõni neitsi jääb lapseootele, Owen …”
„Mul pole õrna aimugi, millele sa viitad,” kostis Owen kui aus mees kunagi.
Michelle heitis veel teisegi pilgu Quentini raamatupoodi, kui sõidutas Oweni korterisse, ja niipea kui ta jõudis tagasi koju, hakkas ta helistama.
Kahe päeva pärast istus ta oma parimas kostüümis advokaadifirma Flint ja Cook tühjas kontoris, oodates võimalust rääkida advokaadiga, kes tegeles Cyril Quentini asjadega.
Istus ja ootas. Michelle’ile ei meeldinud sugugi, kui teda ootama pandi, eriti siis, kui tal oli käimas kampaania, mis meelitas kokku terve järjekorra kannatamatuid soodusostude jahtijaid.
Pahuralt uuris ta Longhamptoni Victoria-aegset kaarti (palju parkimistöökodasid, moosivabrik, kõrtse rohkem kui kirikuid), kui keegi tema selja taga köhatas, ja ta keeras kiiresti ringi.
Pikka kasvu ripnevate juuksesalkudega mees tviidpintsakus, mille alt paistis roheline V-kaelusega džemper − kolm asja, mis ajasid Michelle’i juba kohe alguses hambaid kiristama −, seisis talle pisut liiga lähedal.
Juba neli asja, mis ajasid ta närvi.
„Tervist,” lausus mees, tõmbudes veidi tagasi, et kätt välja sirutada. Tema maasikaõiekarva tukk langes otse silmadele ja ta lükkas selle kõrvale. „Rory Stirling.”
Käepigistus oli kindel ja hääldusviis šotipärane, mis andis juurde kaks plusspunkti, kuid kohe avastas Michelle mehe džempril leivaraasukesi, mis nihutasid ta skaalal uuesti allapoole. Michelle ei talunud toiduriismeid. Habemetüükad mõjusid nii, et Michelle’il tekkis tahtmine lahkuda.
„Michelle Nightingale,” tutvustas ta ennast. Ja imestas endamisi, kuidas sai mees jõuda kolmekümnendatesse eluaastatesse ja mitte teada, et kolmnurkses kaeluses kantakse lipsu. „Aitäh, et võtsite mind jutule sellise lühikese etteteatamisega.”
„Pole tänu väärt,” kostis mees ja osutas vastasoleva tooli suunas, istudes ise oma korratu kirjutuslaua taha. „Ongi vaja vaheldust joomisele ja märulile. Ja muidugi ka tavapärasele jõulujärgsele lahutusnõustamiste laviinile.”
„Hea, kui on tööd,” märkis Michelle.
„Oh, lahti läheb alles pärast uue aasta algust,” tähendas Rory mornilt. „Siis ilmnevad sugulaste nädalase koosviibimise tõelised tagajärjed. Peaaegu alati tuleb paar testamenti ümber teha või siis hiilivad inimesed sisse, et uurida, kuidas on asjalood vara üleandmisega. Loomulikult on need sellised inimesed, kellel pole kõrval õnnelikke perekondi, keda kaasata tülisituatsioonide lahendamisse. Igatahes on mu pühaderõõmudel sellega lõpp.”
Tavalises olukorras oleks Michelle sellisele tundeavaldusele kaasa tundnud, sest ta oli ju harjunud kaupluses üksi hakkama saama, kui müüjad ruttasid lastevanemate koosolekule või sünnipäevapidudele, ent praegu oli ta osavõtmatu ja kärsitu.
„Ma saan aru, et teie esindate Cyril Quentini,” ütles ta. „Raamatukauplust peatänaval?”
„Seda küll.”
Rory tõstis mingid paberid ühest korratust virnast teise. Michelle vihkas segamini