„Sa ei öelnud seda, kui ma möödunud nädalavahetusel viimasest bussist maha jäin,” kurtis Chloe ta õla najal.
„Siis polnud sa teisel pool maakera.” Anna oli tähele pannud, et Phil hakkas laste pärast muretsema alles siis, kui nad olid temast kaugel; kui nad olid kodus, suhtus ta suhteliselt ükskõikselt inimröövidesse, narkouimas vägistajatesse, alkoholi sisaldavatesse jookidesse, õigel ajal tegemata koolitöödesse ja muusse. Anna oli see, kes kõige pärast muretses.
Chloe vingerdas end isa haardest välja. Päikeseprillid üles heledatele juustele lükatud, sarnanes ta statistiga Ameerika teleseriaalist „Kõmutüdruk”, eriti koormatult ajakirjade ja puuviljadega, mida Phil tema nõudmisel oli ostnud ja mida ta tõenäoliselt niikuinii ei söö, ning muidugi kohustusliku mineraalveepudeliga. „Ära pabista, issi. Meil läheb kõik hästi.”
„Issi, hoolitse Pongo eest.” Lily sirutas näo suudluseks ette. „Ütle talle, et me tunneme kogu aeg ta järele puudust: hommikul tõustes ja õhtul magama minnes.”
„Ütlen. Becca, palun ära kogu aeg ka eksamiks korda, mis? Lõbutse vahepeal. Lase ennast lõdvaks.”
„Lõdvaks?” Becca silmad läksid suureks. Tundus, et ta oli juba enne lendu kõigest väsinud. „Koos emme ja Chloe’ga? Tore, kui see võimalik oleks.”
„Mõtlen seda tõsiselt,” ütles isa. „Sulle on nüüd pakkumine tehtud. Võta ennast mõnekski päevaks vabaks, eks? Stressiajad on kõik veel ees, kui hakkad kunagi oma elu elama.”
Becca oli tahtnud saada vandeadvokaadiks juba siis, kui ta oli Lilyvanune; selle üle olid nii Phil kui ka Sarah ühtemoodi uhked, ja kui ta detsembri esimesel nädalal sai pakkumise õppida õigusteadust Cambridge’i King College’is, oli ka Anna uhke, kuid tema ei teadnud, kuidas seda väljendada või kas tal üldse oli õigust uhkust tunda. Ta tegi selle asemel hoopis palju võileibu ja jättis need Becca toa ukse taha, kui seal pärast keskööd põles ikka veel tuli.
„Hoia ennast, issi.” Becca embas isa ja pärast väikest pausi ka Annat, pannes ta südame ärevalt põksuma. „Ärge harjuge siin ära rahu ja vaikusega. Oleme tagasi enne, kui arugi saate.”
Ta pöördus tagasi õdede juurde ja hakkas neid värava poole suunama.
„Ole nüüd rahulik,” ütles Anna Phili käsivart patsutades. „Ära vaata seda väravast läbiminekut niisuguse näoga, ega me mõnes katastroofifilmis pole. Nädala pärast on nad tagasi. Aga meil on nüüd paras aeg parklasse minna.”
Phil ohkas. „Tean küll. Lihtsalt et … iga kord, kui nad lähevad, hakkan mõtlema, kas nad ikka tulevad tagasi.”
Muidugi tulevad nad tagasi, oleks Anna tahtnud karjuda. Sarah võttis nad ainult kuueks päevaks, sest ta kavatseb minna Renosse „väga olulisele konverentsile”.
Ta hingas sügavalt sisse. Oli paljutki, mida ta omavahelise rahu nimel Philile ei rääkinud. See kõik kogunes tema sisse nagu äraviimata utiil. Kui ta Michelle’ile südant puistata ei saa, kas ta siis ei lõpeta sellega, et hakkab kurtma koerale?
„Noh, kui nad tagasi ei tule,” ütles Anna, „siis saadan Pongo Federal Expressiga Sarah’le, on tal siis lemmikloomapass või mitte.”
Phil pöördus tema poole, süüdlase ilme kenal näol. „Kas sa arvad, et olen halb isa?” küsis ta peaaegu et retooriliselt.
„Ei arva,” kostis Anna. „Arvan, et oled väga hea isa. See on üks põhjustest, miks ma sinuga abiellusin.”
Phil pani käe ümber ta õlgade ja kaisutas teda, ning Anna tundis, et nüüd algavad tema jõulupühad.
Anna keeras autoraadio Radio1-lt Radio 4-le, ja kui nad lennujaamast ära sõitsid, ilma et tagaistmelt oleks kostnud nääklemist, langes koorem ta õlgadelt.
Kogu nädal vaid tema ja Phil ning ei mingit muret nimekirjade ega kottide pärast, ka mitte hirmu, et teed mõne väärsammu. Aga miks üldse oodata beebiprojekti alustamisega jaanuarikuuni, mõtles ta erutusest pakitsedes. Miks mitte võtta mõned lisapäevad praktiseerimiseks? Septembribeebid on ikka ja alati olnud klassi eesotsas.
„Phil,” ütles ta meelitavalt just samal hetkel, kui mees alustas: „Hm …”
„Ütle sina esimesena,” pakkus Anna.
„Ma ei tahtnud seda tüdrukute juuresolekul arutada, aga olen viimasel ajal mõelnud mammist,” ütles ta.
Oh jumal, ahastas Anna. Ei.
„Mida siis?” küsis ta nii rahulikult, kui suutis.
„Arvan, et ta peaks pisut kauemaks koju jääma. Ma ei ole päris kindel, kas ta on ikka küllalt terve, et sinna majja tagasi minna.”
Anna vaatas mehe poole, püüdes ta näolt mõtteid lugeda. Phili jutt kõlas asjalikult, aga lugu ise oli olnud suur probleem. Oli vaja läinud Phili, Evelyni arsti, nõustaja ja lemmiklapselapse Becca ühiseid pingutusi, et veenda Evelyni kolima Butterfieldsi hooldekodusse, kui ta pärast põlveoperatsiooni paranes. Anna tundis sealset personali juba varem oma ettelugemisprogrammi kaudu, ja kui ta oli nendega vaikse kokkuleppe saanud, olid nad kõik Evelyni ümber eriliselt keerelnud, kui ta käis seda paika „üle vaatamas”, ning see oligi põhjus, miks ta lõpuks nõustus minema. Evelynile meeldis, kui tema ümber askeldati.
„Nõustaja ütleb, et ta on seal hästi paranenud,” tähendas Anna. „Ma ei usu, et ta tahaks jääda kauemaks, kui just peab, selle „ligase kapsahunniku” juurde, nagu ta nimetab. Mõtlen aga, kas ta ikka tuleb omaette elades toime … võime ju muidugi kutsuda sagedamini Magdat appi.”
„Asi pole selles. Ma lihtsalt …” Phil kõhkles, nagu poleks ta kindel, kas ikka peaks välja ütlema, mis tal mõttes on.
„Milles siis?”
„Eile kutsus ta mind Roniks. Vaatas mulle otsa ja küsis: „Ron, miks sul on need kohutavad tuhvlid jalas? Sa tead, et ma ei talu neid.””
Ron oli Phili isa, edukas maamõõtja, kes suri, kui Phil oli veel väike põngerjas. Ta ei mäleta teda üldse. Aga sellest, mida Anna on kuulnud või ise välja uurinud, järeldas ta, et Ron oli küllalt hilja abiellunud Evelyniga, endast palju noorema sekretäriga, kauni blondiiniga, kelle händikäp golfis oli tema omaga võrdväärne. Kui golf kõrvale jätta, viitasid pingul ilmed fotodel Evelyni umbses majas sellele, et see abielu polnud päris õnnelik. Phil oli sündinud, nagu Evelyn ise seda väljendas, „täieliku šokina”, kui ta oli juba neljakümnene, ning kaks aastat hiljem suri Ron ootamatult infarkti.
„Noh, ta ajas su nime lihtsalt segamini,” lausus Anna, püüdes kõlada rahustavalt. Tõenäoliselt alustas Evelyn abielus olles kõiki oma lauseid sõnadega: „Ron, miks, pagana pihta, bla-bla-bla …”„Kas ta oli just ärganud?”
„Ei, oli juba enne üleval. Pigem just see, kuidas ta mind vaatas − sõjakalt, justkui valmis lahingut lööma.” Phil hingas sügavalt sisse. „Tundsin ennast hirmus ebamugavalt. Nagu oleks ta seal näinud isa, mitte mind.”
„Noh, vanad inimesed ajavad asju segamini,” ütles Anna. „Pooled seal Butterfieldsis kutsuvad mind oma tütarde nimedega, kui ma sisse astun. Nad mäletavad pool sajandit tagasi loetud armastusromaani sündmustikku, aga minu nimi meelde ei jää.”
„Mina isegi ei teadnud, et mu isa kandis pehmeid tuhvleid,” lisas Phil pisut murtud häälega.
Anna suutis vaevalt ette kujutada, kui raske võis olla ilma isata kasvamine. Tema armastas oma isa. Isa oli talle soojuse, armastuse ja ühiste vaikushetkede allikas. Annale ei meeldinud sugugi see, kuidas Evelyn keeldus rääkimast Phili isast, tuues vahetevahel siiski kuuldavale põlglikke märkusi, nagu: „Minult sa seda põikpäisust küll pärinud ei ole.”
„Ta on oma peaaegu kaheksakümne eluaasta kohta üsna kõbus,” lausus ta. „Olen kindel, et see oli lihtsalt ajutine keskendumishäire.”
„Just selle pärast ma