SISSEJUHATUS
Usun, et iga autor peab silmas mingit keskkonda, kus tema lugejal võiks loetust mingit kasu olla. Minu puhul on selleks keskkonnaks üldteada kontori veeautomaat, mille juures vahetatakse arvamusi ja räägitakse edasi kuulujutte. Loodan rikastada sõnavara, mida inimesed kasutavad, kui arutavad teiste seisukohti ja valikuid, firma uusi suundi või kolleegide investeerimisotsuseid. Miks kuulujutud meid üldse huvitavad? Aga sellepärast, et võõraid vigu üles lugeda ja sildistada on märksa kergem ja ka meeldivam kui tunnistada enda omi. Vaidlustada seda, millesse me usume ja mida tahame, on raske ka headel aegadel, kuid eriti raske on teha seda siis, kui seda kõige rohkem vaja oleks. Kuid samas võivad marjaks ära kuluda teiste inimeste asjatundlikud arvamused. Paljud meist kujutavad spontaanselt ette, kuidas sõbrad ja kolleegid meie valikuid hindavad; seega on oluline nende ettekujutuste sisu ja kvaliteet. Teiste arvamuse eelaimus annab seega tugeva motiivi tõsiseks enesekriitikaks, hoopis tugevama kui uue aasta lubadus hakata nii tööl kui ka kodus paremaid otsuseid langetama.
Saamaks heaks diagnoosijaks, peab arst omandama suure kogumi haiguste nimetusi, millest igaüks seob idee haigusest selle sümptomite, võimaliku eelloo ja põhjustega, võimaliku haiguskulu ja tagajärgedega ning võimalike sekkumistega haiguse parandamiseks või leevendamiseks. Meditsiini õppimine koosneb osalt meditsiini keele õppimisest. Ka sügavam arusaamine otsustustest ja valikutest nõuab igapäevakeelest rikkalikumat sõnavara. Informeeritud klatši puhul võime loota, et vead, mida inimesed teevad, korduvad selge mustri järgi. Süstemaatilisi vigu nimetatakse niheteks ja need korduvad teatud olukordades prognoositavalt. Kui näiteks lavale astub kena välimusega ja enesekindel esineja, siis võite oodata, et kuulajaskond suhtub tema kommentaaridesse soodsamalt kui ta on ära teeninud. Asjaolu, et meil on selle nihke jaoks diagnostiline nimetus, halo efekt teeb lihtsamaks seda ette näha, ära tunda ja mõista.
Kui teilt küsitakse, millest te mõtlete, siis oskate tavaliselt vastata. Te usute, et teate, mis teie peas toimub: sageli viib üks teadlik mõte korrastatult teiseni. Kuid see pole ainus viis, kuidas teie meelemõistus [mind] töötab, ega isegi mitte tüüpiline. Enamik muljeid ja mõtteid jõuab teie kogemusse ilma, et teaksite, kuidas need sinna sattusid. Te ei suuda saada jälile, kuidas jõudsite arvamuseni, et teie ees laual on lamp, kuidas tabasite telefonis abikaasa hääles ärrituse või kuidas suutsite vältida maanteel ohtu, enne kui sellest teadlikukski saite. Mentaalne töö, mis valmistab muljeid, intuitsioone ja paljusid otsustusi, toimub meie peas märkamatult.
Suur osa sellest raamatust käsitleb intuitsiooni nihestatust [bias]. Kuid keskendumine ekslikkusele ei tähenda inimmõistuse mustamist, samamoodi nagu arstiteaduslikud tekstid haigustele keskendudes ei eita hea tervise olemasolu. Enamik meist on enamasti terved ning enamik meie otsustusi ja tegusid on tavaliselt asjakohased. Oma eluteel liigeldes laseme end üldjuhul juhtida muljetel ja tunnetel ning meie usk oma intuitiivsetesse tõekspidamistesse ja eelistustesse on tavaliselt õigustatud. Ent mitte alati. Oleme sageli endas kindlad isegi eksides, ning objektiivne kõrvaltvaataja märkab meie vigu suurema tõenäosusega kui me ise.
Niisiis on minu eesmärk joogiautomaadivestluste puhul järgmine: parandada teiste ja kokkuvõttes ka meie enda võimet märgata ja mõista otsuste ja valikutega kaasnevaid vigu, pakkudes nende arutamiseks rikkama ja täpsema sõnavara. Vähemalt mõnel juhul võib täpne diagnoos pakkuda välja sekkumisvõimaluse, mis piiraks kahju, mida kehvad otsused ja valikud sageli põhjustavad.
Lähtekohad
See raamat esitab minu praeguse arusaama otsustustest ja otsustamisest, mida on kujundanud viimaste kümnendite teadusavastused. Kuid kesksed ideed lähevad tagasi ühe õnneliku päevani 1969. aastal, kui kutsusin oma seminarile Jeruusalemma Heebrea ülikooli psühholoogiaosakonnas esinema ühe kolleegi. Amos Tverskyt peeti otsustusuuringute valdkonnas – tegelikult kõiges, millega ta tegeles – tõusvaks täheks ja ma teadsin, et meil saab olema huvitav. Paljud, kes Amost tundsid, pidasid teda kõige intelligentsemaks inimeseks, keda olid eales kohanud. Ta oli särav, sõnaosav ja karismaatiline. Teda oli õnnistatud ka täiusliku mäluga naljade suhtes ning erakordse võimega neid mingi mõtte edasi andmiseks ära kasutada. Amosega koos olles polnud eales ainsatki igavat hetke. Tema oli tollal kolmkümmend kaks, mina kolmkümmend viis.
Amos rääkis tudengitele Michigani ülikooli uurimisprogrammist, mis otsis vastust järgmisele küsimusele: kui hea on inimeste statistikavaist? Me teadsime juba, et inimestel on hea grammatikavaist: nelja-aastane laps kasutab rääkides raskusteta grammatikareegleid, kuigi tal pole nende olemasolust aimugi. Kas inimestel on samasugune vaistlik tunne ka statistika peamiste põhimõtete suhtes? Amose sõnul oli vastus teatud piirangutega „jah”. Meil oli seminaris elav arutelu ning lõpuks jõudsime järeldusele, et parem vastus oleks teatud piirangutega „ei”.
Nautisime Amosega seda mõttevahetust ja jõudsime järeldusele, et intuitiivne statistika on huvitav teema ning et oleks tore seda koos uurida. Tol reedel sõime lõunat Café Rimonis, Jeruusalemma boheemlaste ja teadlaste lemmikkohas, ning kavandasime uuringut komplitseeritud probleemidega tegelevate teadlaste statistilise intuitsiooni kohta. Olime jõudnud seminaris järeldusele, et meie enda vaist on puudulik. Hoolimata aastatepikkusest statistika õpetamisest ja kasutamisest polnud meil välja arenenud intuitsiooni väikestes valimites täheldatud statistiliste tulemuste usaldusväärsuse kohta. Meie subjektiivsed otsustused olid kallutatud: olime liiga kergesti valmis uskuma ebapiisavatel tõenditel põhinevaid uurimistulemusi ning kaldusime omaenda uuringutes tuginema liiga väiksele valimile. Meie uuringu eesmärk oli välja selgitada, kas sama häda kimbutab ka teisi uurijaid.
Valmistasime ette uuringu, mis sisaldas realistlikke stsenaariume teadustöö käigus esinevate statistiliste küsimuste kohta. Amos kogus vastused rühmalt Matemaatilise Psühholoogia Ühingu kohtumisel osalenud ekspertidelt, kelle seas oli ka kaks statistikaõpikute autorit. Nagu ootasimegi, avastasime, et meie ekspertidest kolleegid liialdavad nagu me isegi märkimisväärselt tõenäosust, et mingi eksperimendi originaaltulemusi saab isegi väikese valimi puhul edukalt korrata. Nende soovitused fiktiivsele doktorandile vajaliku vaatluste arvu kohta olid samuti väga viletsad. Isegi statistikutel ei ole head statistikavaistu.
Nende tulemuste kohta artiklit kirjutades avastasime Amosega, et meile meeldib koos töötada. Amos oli alati väga vaimukas ja temaga koos muutusin ka mina vaimukaks, nii et tegime tundide kaupa tõsist tööd pidevalt lõbutsedes. Koostöö meeldiva külje tõttu olime erakordselt kannatlikud; palju lihtsam on püüelda täiuslikkuse poole, kui sul ei ole kunagi igav. Võib-olla kõige olulisem oli see, et me hoidsime oma kriitikanooli vaos. Olime mõlemad Amosega kriitilised ja vaidlushimulised, tema isegi rohkem kuid mina, kuid meie koostööaastate jooksul ei lükanud kumbki meist kordagi järsult tagasi midagi, mida teine ütles. Üks mu suuremaid rõõme meie koostöös oligi see, et Amos nägi sageli minu ebamääraste ideede tuuma selgemini kui ma ise. Amos oli loogilisem mõtleja, kes orienteerus teooriale ja keda iseloomustas vankumatu suunataju. Minu mõtlemine oli intuitiivsem ja juurdunud tajupsühholoogias, millest laenasime palju ideid. Olime piisavalt sarnased, et teineteist kergesti mõista, ja piisavalt erinevad, et teineteist üllatada. Meil kujunes välja rutiin, mille käigus veetsime suure osa oma tööpäevadest koos, sageli pikkadel jalutuskäikudel. Järgmise neljateistkümne aasta jooksul oli koostöö meie elu keskpunkt ning töö, mida nende aastate jooksul koos tegime, oli meie mõlema parim. Meil kujunes kiiresti välja tava, mille juurde jäime paljudeks aastateks. Meie uurimismeetod oli vestlus, mille käigus leiutasime küsimusi ja uurisime ühiselt oma intuitiivseid vastuseid. Iga küsimus oli väike eksperiment ja ühe päeva jooksul korraldasime palju selliseid eksperimente. Me ei otsinud tõsiselt õiget vastust statistilistele küsimustele, mida endale esitasime. Meie eesmärk oli leida ja analüüsida intuitiivset vastust, esimest, mis pähe tuli, sellist, milleks meil oli kiusatus isegi siis, kui teadsime, et see on vale. Me uskusime – juhtumisi õigesti –, et kõiki meie kahe ühiseid intuitsioone jagavad veel paljud inimesed ning et oleks lihtne demonstreerida nende mõju otsustustele.
Kunagi avastasime oma suureks rõõmuks, et meil on ühesugused totrad ideed mitme meile mõlemale tuttava põngerja tulevase elukutse kohta. Me panime paika vaidlushimulise kolmeaastase advokaadi, nohikust professori, empaatilise ja leebelt pealetükkiva psühhoterapeudi. Muidugi olid need ennustused absurdsed, kuid meie jaoks sellegipoolest paeluvad. Oli ka selge, et meie intuitsioone juhib iga lapse sarnasus mõne elukutse kultuurilise stereotüübiga. See lõbustav mõttemäng aitas meil välja arendada tollal meie peas