Marmorist memoriaal avati 13. aprillil 1943, Thomas Jeffersoni 200. sünniaastapäeval. Selle Rooma panteoniga sarnaneva memoriaali siseruum on ligi 6 meetrit kõrge ja siin seisab skulptor Rudulph Evansi loodud viietonnine tume Jeffersoni pronkskuju. Seintele on graveeritud katkeid USA iseseisvusdeklaratsioonist ja Jeffersoni enese sõnad: „Olen Jumala altaril vandunud, et võitlen igavesti igasuguse inimvaimu rõhumise vastu.“
Ka Franklin Delano Roosevelt, mees, kes juhtis riigi läbi suure depressiooni ja teise maailmasõja, sai Washingtonis oma mälestusmärgi. Kaunis pargis istub ta võimsa kiviseina ääres marmoralusel oma ratastoolis. Saladus, mille varjamisega tema valitsemisajal väga hästi hakkama saadi. Tahumata kividest seinal on Roosevelti sõnad – I hate war. Ma vihkan sõda.
Lahkunutele
Ajaloo unustamatud ja halastamatud leheküljed avanevad Washingtoni sõjamonumentides. Suures pargis laiub Korea sõja memoriaal. Siin on lahinguväli, kus on seisatanud 19 relvade ja kiivritega kivist sõdurit, igaüks eri poosis ning eri suunas vaatamas. Nad ei tea, mis neid ootab. Ja kiri – Freedom is not free. Vabaduse eest tuleb maksta.
Ja siis on su ees Vietnami sõja memoriaali tumedalt läikiv kivisein, mis on otsast otsani täis lõputuid nimede ridu. Nii lihtne, nii vapustav ja hirmuäratav. 58 191 nime, kõik, kes Vietnamis langesid. Mille nimel?
Ja lõpuks Arlingtoni kalmistu teisel pool Potomaci jõge. Piirituna tunduv maa-ala täis pikki ühesuguste valgete hauakivide ridu. Rohkem kui 250 000 hauda. Siin on pidulik, kaunis ja ängistav. Tundub, nagu oleksid filmi sattunud, kui näed ühel kalmistuteel möödumas kuut musta hobust, kes veavad suurtükialust, millel üks USA lipuga kaetud kirst. Aga need ei ole filmimatused.
Arlingtoni kalmistule on maetud Ühendriikide sõdureid juba Vabadussõjast peale ning siin on ka lihtne ja pidulik tundmatu sõduri haud. Avar trepp viib president John Fitzgerald Kennedy, tema naise Jacqueline Kennedy-Onassise ja nende kahe noorelt surnud lapse haudade juurde. Maapinnal on lihtsad plaadid nimedega. Ja igavene tuli.
Arlingtoni on maetud Challengeri kosmoselaeva hukkunud meeskond, poksija Joe Lewis, helilooja Glen Miller – palju meenutamist väärivaid ameeriklasi. See siin on rahvuslik pühamu.
Virginia
Jeffersoni renessanss
Uus Solferino jalakäijatesild viib Pariisis Tuileries’ aedade juurest üle Seine’i Orsay muuseumi juurde.
Silla Orsay-poolses otsas seisab postamendil üks ammuste aegade rõivaid kandev pikk ja üleni läikivmustaks värvitud kivine mees. Alusel on nimi – Thomas Jefferson, Ameerika Ühendriikide saadik Pariisis aastatel 1785–1789. Väga intelligentne ja mitmekülgne härrasmees, kes sobis hästi Pariisi kõrgseltskonda, õppis siin muu hulgas tundma ka 18. sajandi lõpu Euroopa arhitektuuri ning võttis selle oma ideedes ja mõtetes koju kaasa.
Virginia tähtsa riigiametniku ja istanduseomaniku peres sündinud Thomas hakkas 9-aastasena ladina, kreeka ja prantsuse keelt õppima. Isa Peter Jefferson suri, kui poiss oli 14, talle jäi päranduseks 20 ruutkilomeetrit maad ja mitu tosinat orja. Thomas õppis Williamsburgi kolledžis ajalugu, filosoofiat, matemaatikat, metafüüsikat, luges Tacituse ja Homerose teoseid algkeeles ja hakkas ka viiulit mängima. Aga kolledži pillavatest pidudest võttis ta ikka osa. Seal mängis ta viiulit ja arendas õige varakult oma veinimaitset.
Kuid üldiselt oli Thomas Jefferson tõsine noor mees, kes pärast kolledži lõpetamist Virginias advokaaditööd tegi. Tema klientide hulka kuulus enamik kohalikke eliitperekondi. Aastal 1768 hakkas 25-aastane, tolleks ajaks juba ka arhitektiametit õppinud Jefferson Shadwellis asuva kauni, 260 meetri kõrguse mäekünka tippu oma unistuste häärberit projekteerima. Monticello – nimi tähendab itaalia keeles väikest mäge. Kuid häärberile lõpliku kuju andmine võttis kõvasti aega, sest Jeffersonil oli ka palju muid asjatoimetusi.
Kõigepealt – siinsamas oli suur istandus, kus töötasid tema orjad. Nende arv oli aja jooksul tublisti kasvanud, sest paljudki Monticello istanduses elavad orjad abiellusid omavahel ja said järeltulijaid. Need mustad mehed ja naised töötasid ilmselt päikesetõusust loojanguni ja tegid suures maavalduses kõik vajalikud tööd. Vähestest säilinud dokumentidest leitud andmed jutustavad, et Thomas Jefferson maksis vaid üksikutele usaldusväärsetele orjadele, kes eriti rasket tööd pidid tegema. On teada ka see, et oma usus olid Monticello orjad vabad, neile olid lubatud nii kristlikud kui ka kodumandri Aafrika usunditega seotud rituaalid. Mõned orjad osanud isegi lugeda ja kirjutada.
29-aastane Jefferson abiellus 1772. aastal noore lese Martha Wayles Skeltoniga ja neil oli kuus last. Ainus poeg suri kohe pärast ilmaletulekut. Martha ise lahkus siit ilmast pärast viimase lapse sündi. Jefferson ei abiellunud enam teist korda, kuid nii varasemad kui ka hilisemad ajaloodokumendid on täis kindlaid või vähem kindlaid viiteid ja vihjeid sellele, et Thomas Jeffersonil olnud pikki aastaid suhe oma orja, valge ja mulati järglase Sally Hemingsiga, kellega ta saanud samuti kuus last. Oli see nii või mitte, selle üle on Jeffersoni eluloo uurijad kõvasti vaielnud, kuid tollal olnud päris tavaline asi, et valged istanduseomanikud oma orjade seast armukesi leidsid.
Aga Ameerika Ühendriikides, mis oli ju 18. sajandi lõpul veel Briti koloonia, hakkas peagi ajaloolisi asju sündima. Jurist Thomas Jeffersonil oli siin tähtis osa, sest just tema sulest ilmunud kirjutises oli öeldud, et üks suur ja emamaast nii kaugel asuv koloonia ei peaks enam Briti Kuningriigi ja parlamendi vanamoodsate seaduste järgi elama, vaid omaenese valitsuse looma. Ameerika iseseisvus oli selles pamfletis teoreetiliselt juba kirjas.
Thomas Jefferson töötas Virginias uue demokraatliku osariigi seadusreformide kallal, aastatel 1779–1781 oli ta osariigi kuberner, 1783 Kongressi liige ning 1785 sai temast Ühendriikide täievoliline saadik Prantsusmaal.
Pariisist läbi Valge Maja Monticellosse
On kirjutatud, et Thomas Jefferson oskas nautida kõike, mida Pariisil pakkuda oli: arhitektuuri, kunsti ja vastuvõtte kõrgseltskonna salongides. Temaga olid kaasas kõik ta viis tütart ja ka kaks Monticellos elanud orja, James Hemings ning viimase õde Sally Hemings, kes olevat õppinud selgeks Prantsuse kokakunsti saladused ja prantsuse keele. Õnnelik aeg Pariisis vältas neli aastat.
Kodus Ameerikas ootas Jeffersoni aga hoopis tõsisem töö. Aastateks 1790–1793 sai temast Ühendriikide esimese presidendi George Washingtoni esimene riigisekretär ehk välisminister. Sellest ajast on teada, et 1793. aastal puhkenud Briti Kuningriigi ja Prantsusmaa vahelises sõjas oli Jeffersoni sümpaatia kindlalt Prantsusmaa poolel. Ta soosinud liialt ka oma tahet ameeriklastele peale surunud Prantsuse ministrit Edmond-Charles Genet’d ning võib-olla pidi Jefferson just seepärast 1793. aastal oma Monticello häärberisse tagasi tõmbuma. Kuid 1796. aastal sai Thomas Jeffersonist Ühendriikide teise presidendi John Adamsi asepresident, aastal 1801 aga jõudis ta juba ise Valgesse Majja, mis just äsja valmis oli saanud.
Oma presidendiajal tegi Thomas Jefferson mitmeid patriootlikke ja rahvale meelepäraseid tegusid. Ta tühistas mõned riigimaksud, vabastas tema meelest ebaseaduslikult süüdi mõistetud vangid ning ostis Louisiana Prantsusmaalt Ühendriikidele, suurendades sel teel riigi tollase territooriumi lausa kahekordseks. Aastal 1807 kirjutas Jefferson alla seadusele, millega orjade sissetoomine Ühendriikidesse ebaseaduslikuks kuulutati.
Tollase Demokraatlik-Vabariikliku Partei rajaja ning juht, USA kolmas president Thomas Jefferson töötas Valges Majas kaks ametiaega, 1801–1809. Ta polnud mitte ainult poliitik ja riigimees, vaid lisaks veel arhitekt, leiutaja, arheoloog, paleontoloog, põllumajandusteadlane ja Virginia ülikooli asutaja. 1962. aastal öelnud president Kennedy Valges Majas 49 Nobeli preemia laureaadi auks korraldatud vastuvõtul: „Ma usun, et siin ruumis on praegu täiesti erakorraline kogum inimteadmisi, inimvõimeid ja andeid, kui mitte arvestada võimalust, et Thomas Jefferson siin kunagi üksi õhtust sõi.“
Selle