Nii kupli kui ka kogu hoone kaunistamisega tegeles üle 25 aasta Itaalia kunstnik Constantino Brumidi. Kapitooliumi Michelangeloks kutsutud Brumidi tegi Ühendriikide Kapitooliumi samal moel kuulsaks, nagu Michelangelo tegi Sixtuse kabeli, maalides fresko rotundi laele kupli siseküljel. See on „Washingtoni apoteoos“ – vapustavalt suur ja päris fantaasiarikas maal.
Kongressi hoone kolmandal korrusel on galeriid, millelt Kapitooliumi külastajad saavad jälgida nii Senati kui ka Esindajatekoja tööd. Siin on ametiruume, komiteede ruume ja pressigaleriisid.
USA Kongressis on 100 senaatorit ja 435 Esindajatekoja liiget. Neil kõigil on vaja abilisi ja nõuandjaid. Nii et küllap käib Kapitooliumis vilgas elu ning pidulike marmorsammaste vahelt voorib iga päev hulk rahvast sisse ja välja.
Aga kusagil selles hiigelhoones on tähelepanuväärne trepp. Maapinna kõrguselt viib üles kupli tippu 365 astet, üks aste iga aasta päeva jaoks. Vaevalt et kellelgi meist sellele trepile kunagi asja võiks olla, kuid oma raamatus „Kadunud sümbol“ jutustab Dan Brown selle trepi lõpuosast päris põnevalt. Laenakem siia pisut tema kirjeldusest.
Kõigepealt leidis tema kangelane Robert Langdon end otse rotundi kõrget kuplit ehtiva Brumidi „Apoteoosi“ all kulgevalt kitsalt galeriilt. Ta leidis avause, millest tõusis pimedusse ülalpool üha kitsamaks ja järsemaks muutuv metalltrepp. See lõppes väikese mademe ja raske paokil metalluksega. Langdon lükkas ukse lahti ja seisis nüüd lageda taeva all, tillukesel galeriil, mis ümbritses Kapitooliumihoone kupli tornitippu. Otse tema kohal vaatas üle pealinna pronksist Vabadusekuju.
Washington
Valge maja
Samal ajal, kui arhitekt L’Enfant oma plaane tegi ning alanud olid kiired ettevalmistused Ameerika Ühendriikide pealinna ehitamiseks, kuulutati välja ka presidendi elu- ja tööhoone projektide konkurss. Üheksa projekti hulgast valiti välja iiri päritolu arhitekti James Hobani oma, mis oli praktiline ja kaunis, kuid president George Washington polnud sellega siiski päriselt rahul. Ta leidis, et Hobani plaanide järgi ehitatud uus maja oleks liiga väike ja mitte nii võimas, esinduslik ning monumentaalne, nagu peaks olema ühe suure riigi presidendi residents. Washingtoni soovide kohaselt tehti projekteeritud ehitis laiemaks ning see sai kolme madala korruse asemel kaks kõrgemat ja esinduslikumat.
Ehitustööd algasid nurgakivi panekuga oktoobris 1792, kuid mingit pidulikku tseremooniat ei korraldatud. Ehitajad olid enamasti Aafrikast toodud mustad orjad ja Euroopast saabunud immigrandid. Liivakivist seinad, reljeefsed roosid ja lillevanikud põhjafassaadil, kalasoomusemuster akende kohal – selline oli esimene Valge Maja, mille valmimist president George Washington pidevalt jälgis. Uues majas elada ta ei jõudnudki, sest tema valitsusaeg lõppes 1797, presidendi pseudorenessanss-stiilis loss sai aga valmis aastal 1800.
Esimene president, kes 1. novembril 1800 uude residentsi kolis, oli John Adams. Ta kirjutas oma naisele Abigailile: „Ma palun taevalt õnnistust sellele majale ja kõigile, kes siin kunagi elama peaksid. Valitsegu selle katuse alt meie maad alati vaid ausad ja targad mehed.“ Theodore Roosevelti käsul graveeriti need sõnad Valge Maja esinduslikule kaminasimsile.
John Adams elas presidendi residentsis lühikest aega. Tema järel kolis sisse Thomas Jefferson, kes olevat kaevanud, et maja on liiga suur, siia mahtuvat tema sõnade kohaselt elama veel kaks kuningat, üks paavst ja Tiibeti kõrgem laama oma kaaskonnaga. Ometi laskis ise arhitektina tegutsenud Jefferson hoonele lisada ida- ja läänepoolsed kolonnaadid – madalad sammastikud, mille all asuvad ruumid sobisid argiste majapidamistööde jaoks.
Kui Ühendriikide pealinn Washington aina kasvas ning õige mitu presidenti – John Adams, Thomas Jefferson ja juba ka James Madison oma residentsist seda suurt maad valitsenud olid, proovis Briti Kuningriik veel kord oma endist kolooniat tagasi võita. Kuid 1812–1814 väldanud sõda olukorda ei muutnud, Ühendriigid olid ja jäid.
Pealinnas Washingtonis sõjapäevil möllanud suures tulekahjus jäid aga ka Valgest Majast järele vaid ohtlikult nõrgad välisseinad, mis tuli maha lõhkuda. Briti väed olid lossi ka põhjalikult rüüstanud, päästa õnnestus vaid George Washingtoni portree ja kaunis ajalooline ehtekarp.
Pärast tulekahjut elas ja töötas president James Madison ühes pealinna terveks jäänud hoones, arhitektid James Hoban ja Benjamin Henry Latrobe tegid aga uue Valge Maja projekti. Hoonet ehitati 1815–1817. Nii põhja- kui ka lõunafassaad sai kaunid dekoratiivsed sammas-eeskojad – põhja pool klassitsistlikku templiviilu kandvad sambad, lõunafassaad elegantse sammastest poolkaare. Lossisarnane maja Washingtonis muutus üha enam riigi elu peakorteriks ja südameks.
Seda hoonet on erinevatel aegadel õige mitut moodi kutsutud – presidendi palee, presidendi maja, presidendi häärber, valitsuskabinet, kuid aastal 1901 andis konservatiivne president Theodore Roosevelt hoonele selle praeguse nime. Tema sõnad olid olnud järgmised: „Ma nimetan selle koha Valgeks Majaks, et seda mitte iial ei hakataks kutsuma alamate, primitiivsete neegritest metslaste majaks. Seda poleks meie esiisad kindlasti soovinud.“ Niimoodi öelnud Ameerika Ühendriikide president Theodore Roosevelt, kelle sõnu uuematel aegadel üpriski rassistlikeks võiks pidada. Legend või tõde – mine võta kinni.
Tseremoonia Philadelphia ovaalsaalis
Toosama president Roosevelt võttis aastal 1902 ette Valge Maja uuendamise keerulise töö. 19. sajandi juurdeehitised lõhuti maha ning rajati ajutine kompleks, mida hiljem läänetiivaks on hakatud kutsuma. Novembris 1902 töötas president Roosevelt juba oma uues läänetiiva kabinetis. 1909 sai Ühendriikide presidendiks William Howard Taft, kes kuulutas varsti pärast ametisse pühitsemist välja järjekordse arhitektide konkursi. Roosevelti-aegse ajutise töökabinettide kompleksi asemele tuli luua uus, omaette sissekäiguga majaosa, mis juba olemasoleva ehitisega sobiks.
Konkursi võitis Washingtoni arhitekt Nathan C. Wyeth, kes projekteeris laiendatud majatiiva, milles oli ka uus töökabinet presidendi jaoks, Sinine saal. Oma kujult sarnanes see USA esimese presidendi George Washingtoni Philadelphia häärberi saaliga. Washington käskis nimelt selle ruumi sirged seinad ovaalseks ümber ehitada, sest ovaalikujuline ruum sobis eriti hästi pidulike vastuvõttude jaoks, sellel oli ka oma nimi – levee, audience, kohtumine. See oli Inglismaa õukonnast pärit traditsioon, kus presidendile tutvustati riigi prominentseid härrasmehi. Tseremoonia käis kindla ammuse etiketi kohaselt. Mõelgem end mõneks hetkeks 18. sajandi lõppu, USA presidendi vastuvõtule.
… Pidulikes rõivastes, pikk-kuubedes ja puuderdatud parukates külalised astuvad üksteise järel uksest sisse, sammuvad kamina ees seisva presidendi juurde ning teevad tema ees sügava kummarduse, samal ajal kui presidendi abi vaikselt nende nimesid ütleb. Seejärel astub külaline kindlaksmääratud kohale. 15 minuti pärast uksed suletakse ja külalised sätitakse ringis seisma. President astub ringi sees iga külalise juurde ja ütleb tema nime, lisades mõne komplimendi või õnnitluse, teeb ka kerge kummarduse, kuid ei suru kellelgi kätt. Kui ring täis saab, läheb president tagasi oma kohale kamina ees, külalised astuvad üksteise järel tema juurde, teevad vaikse kummarduse ja lahkuvad.
Selle pantomiimilaadse tseremoonia lõpetas USA kolmas president Thomas Jefferson, kes 1801. aastal ametisse astudes asendas ammuse piduliku rituaali lihtsa käesurumisega. Kuid just äsjakirjeldatud tseremoonia jaoks laskis president Washington oma Philadelphia häärberisse ovaalse ruumi ehitada, mis võis olla eeskujuks Valge Maja läänetiiva loojatele täiesti erilise presidendi töötoa, ovaalkabineti kujundamisel. President William Howard Taft oli esimene, kes selles kabinetis 1909. aastal tööle asus. Veebruaris 1912 kirjutas ta siin alla dokumendile, millega liideti Ameerika Ühendriikidega Arizona ja New Mexico osariik. Nüüd kuulus USA koosseisu 48 osariiki.
Ovaalkabineti bluus
Suures ovaalses ruumis on kolm kõrget lõuna poole avanevat akent, nende ees seisab presidendi laud. Põhjapoolses otsas on kamin. Ruumil on neli ust. Idapoolne avaneb roosiaeda, läänepoolne väiksemasse privaatkabinetti ja söögituppa, loodepoolne läänetiiva peakoridori