25. jaanuaril 1915 kuulas president Woodrow Wilson Valge Maja ovaalkabinetis esimest telefonikõnet ühest Ameerika mandri äärest teise – New Yorgist San Franciscosse.
Aprillis 1917 sai ovaalkabinetist sõjakabinet ja Valge Maja läänetiivast sama hästi kui esimese maailmasõja staap, mis töötas 24 tundi ööpäevas. Ligi 75 inimest tegelesid siin pidevalt telegrammide, telefonikõnede ja sõjakaartidega.
1929. aasta jõululaupäeva õhtul puhkes läänetiivas tulekahju. Pärast kustutamist asuti ruume taastama, suurem ümberehitus võeti ette 1934. aastal Franklin Delano Roosevelti ajal. Läänetiib laienes veelgi ja ovaalkabinet kolis oma praegusse asukohta, tiiva kagunurka, kust avaneb uhke vaade Valge Maja roosiaiale.
1941. aasta detsembris lendas üle maailma teade jaapanlaste pommirünnakust Pearl Harborile. Vihased ameeriklased piirasid Valge Maja ümber, salateenistuse mehed katsid ovaalkabineti aknad kuulikindlate klaasidega, automaatpüssidega kaitsemeeskond valvas katusel. Uue idatiiva alla asuti pommivarjendit ehitama.
12. aprillil 1945 andis Harry Truman ovaalkabinetis presidendivande, kogu tseremoonia vältas vaid minuti. Sõda ju kestis. Sama aasta 14. augustil sai president Truman ovaalkabinetis toimunud pressikonverentsil teatada, et Jaapan on alla andnud ja teine maailmasõda lõppenud.
1954. aasta oktoobris tehti valitsuskabineti istungist Valge Maja läänetiivas esimene teleülekanne, 1961 kolisid Valgesse Majja John ning Jacqueline Kennedy. Noor presidendipaar, eriti aga Jackie, leidis, et maja Trumani-aegne sisustus vajaks uuendamist. Jackie Kennedy oskas Valge Maja küllalt piiratud eelarvet arukalt ära kasutades hoone pidulikumat osa mitte ainult värskendada, vaid vanu autentseid esemeid kasutades hoopis suursugusemaks ja ajaloolisemaks muuta.
Alati stiilne Jackie tundis kunsti ja oskas hinnata ehtsat vana mööblit. Ta leidis endale abilised, tuntud kunstikoguja Henry Francis du Ponti ja tuntud prantslasest sisekujundaja Stephane Boudini, kes aitasid sajanditevanuse Valge Maja jaoks õigeid antiikesemeid otsida. Eriti silmapaistev oli söögisaali seinu kattev ehtsalt vana tapeet, millel on kujutatud stseene Ameerika vabadussõjast.
Valges Majas on värvilised saalid – kollane, sinine, punane, roheline –, kõik need muutusid tänu Jackie Kennedy ja tema abiliste tööle säravamaks, moodsamaks, elegantsemaks ja suursugusemaks. Vanad maalid, kaunid lühtrid, ajastutruu mööbel, heledamad toonid. Boudin uuendas ka läänetiiva ja ovaalkabineti, kus kogu Kennedy presidendiaja jooksul väga kõvasti tööd tehti ja lausa maailmakriise lahendati. Kui Nõukogude Liidu raketid Kuubale jõudsid, oli aatomisõjast päris vähe puudu, kuid õnneks suudeti mõistlik lahendus leida.
Restaureerimistööd Valges Majas jätkusid ka siis, kui John ja Jackie Kennedy 1963. aasta novembris Texasesse sõitsid. Nii ei näinudki nad lõplikult renoveeritud läänetiiba ja ovaalkabinetti.
1968. aasta märtsis teatas president Lyndon Johnson ovaalkabinetis toimunud teleesinemises Ameerika rahvale, et ta ei kandideeri uuesti presidendiks. Ta lootis, et ehk aitab see otsus kaasa Vietnami sõja lõppemisele.
Aasta hiljem, 1969, kõlasid ovaalkabinetis ajalukku läinud sõnad: „Hallo, Neil ja Buzz, ma räägin teiega Valge Maja ovaalkabinetist ja see on päris kindlasti kõige ajaloolisem telefonikõne, mis üldse kunagi on tehtud.“ Nii ütles president Richard Nixon raadiotelefoni kaudu kosmoselaev Apollo 11 komandörile Neil Armstrongile ja piloot Edwin Buzz Aldrinile juulikuu 20. päeval. Kuu ja Maa vahel polnud tõesti enne telefoniühendust olnud.
1986. aasta jaanuaris vaatas president Ronald Reagan oma abilistega ovaalkabinetis salvestust kosmoselaev Challengeri stardist, mis lõppes katastroofi ja meeskonna hukkumisega. Kõrbetormi nime kandva operatsiooni ajal Lahesõja päevil muutis president George Bush Valge Maja läänetiiva sõja strateegiliseks keskuseks. Iraak jäi Valget Maja kauaks kummitama, kuigi vahepeal valitses seal president, kelle ajal elu pisut lõbusamaks muutus.
Bill Clintoni Valge Maja aastatel läks USA majandus üpris kenasti ülesmäge, ent on asju, mida üks president endale lubada ei tohiks. Kuidagi tulevad ka kõige intiimsemad seigad päevavalgele, kuigi Valge Maja ja selle läänetiib püüavad sellistes lugudes alati äärmiselt delikaatsed olla. Aga keep smiling käib Ameerika elu juurde, armetutes olukordades püütakse ikka head nägu teha ja president Bill Clinton lahkus naeratades.
Valgesse Majja kolis George W. Bush. 11. septembril 2001 sai läänetiivast taas omamoodi sõjastaap. Sõda terrorismiga kestab ka president Barack Obama ajal, maailm lõhestub ja protesteerib, vägivald võimutseb, inimesed hukkuvad ja ikka veel esineb vaesust. Üks lõputu bluus …
Esimese perekonna kodu
Valge Maja Washingtonis, Ameerika Ühendriikide presidendi residents. 132 ruumi, 35 vannituba, 412 ust, 147 akent, 28 kaminat, 8 treppi, 3 lifti.
Köögis töötab viis täiskohaga kokka, kes suudavad imekiiresti valmistada piduliku õhtusöögi 140 külalisele ning suupisted rohkem kui tuhandele. Residentsi juurde kuuluvad tenniseväljakud, jooksurada, bassein, keeglirada ja teater.
Novembris 2002 tähistati läänetiiva sajandat aastapäeva, kuid Valges Majas on ka palju muud peale läänetiiva. See on Ameerika Ühendriikide esimese perekonna kodu, milles on hulk ajaloolisi ruume. Nii palju kui vähegi võimalik on neid püütud ka sellistena hoida.
Pidulik söögisaal on plaanitud 140 külalise jaoks. Valgeks krohvitud lagi, peene ornamendiga friis, tohutu kroonlühter laes, küünlajalad kaminasimsil, lilled, peeglid, kuninganna Anne’i stiilis toolid – kõik see meenutab ruumi 19. sajandi neoklassitsistlikust lossist Inglismaal, kuigi aja jooksul on siin mõndagi muutunud. Ja ikka on kamina kohal seisnud president Lincolni portree.
Ampiirstiilis Punases saalis leidub hulk huvitavat vana mööblit. 1809–1817 valitsenud president Madisoni abikaasa, tollane esimene leedi Dolley Madison tavatses siin oma kuulsaks saanud kolmapäevaõhtuseid vastuvõtte korraldada ning kaasaegsete mälestuste järgi võis selles ruumis siis kohata kõiki tolle aja moodsaid, kuulsaid, rikkaid, ilusaid ja andekaid inimesi. Ka hilisemate presidentide ajal on Punases saalis väikesi vastuvõtte ja õhtusööke korraldatud.
See on väga elegantne ja kaunis ruum, milles leidub taas mõndagi vanast Euroopast, eriti Prantsusmaalt. Mis ongi iseenesestmõistetav, sest Uude Maailma rännanud inimesed võtsid ju kaasa oma elustiili ja kultuuri. Punase saali seinu katab punane siid ja ääristavad kuldsed ornamendid. Ampiirstiilis diivaneid katab samas toonis siidkangas, vaibamustrite loojaid on innustanud 19. sajandi algusest pärit Prantsuse vaibad, ampiirstiilis kullatud kroonlühter on valmistatud aastal 1805.
Rohelises saalis on aegade jooksul peetud nii perekondlikke lõunasööke kui ka kaardimänguõhtuid. Nagu teistes ruumides, on ka siin iga presidendipaar üht-teist vastavalt oma maitsele muutnud. Kui esimene leedi oli Jacqueline Kennedy, kaeti saali seinad õrnrohelise siidiga, kardinatel olid beežid, rohelised ja korallpunased triibud. Ruumi ehtisid koralli ja kullaga toonitatud iluasjad ja paar käsitsi valmistatud ning kullatud laialisirutatud tiibadega kotkast. Kotkas on Ühendriikide patriootiline sümbol ja seda pole Valges Majas unustatud. Rohelise saali mööbel on pärit 19. sajandi algusest, mil elegantse Inglise mööblikujundaja Thomas Sheratoni mõju ka teisele poole ookeani ulatus.
Valge Maja diplomaatiliste vastuvõttude jaoks kujundas arhitekt James Hoban elegantse Sinise saali.
President James Monroe aegadel, aastail 1817–1825, ehitati ka see suur ovaalne ruum Prantsuse ampiirstiilis ümber. Le Havre’ist telliti kohale mahagonmööbel, kuid saabus hoopiski kullatud mööbel, märkusega, et mahagon ei ole sobilik ühe peene salongi jaoks. Kaheksa eset sellest saadetisest on seni alles, nende seas ka uhke kullatud pronksist lauakell. Siniseks sai ovaalne salong president Martin Van Bureni ajal aastal 1837. Siis hakkas siin valitsema sinine siid – safiirsinised kardinad, sama materjaliga kaetud mööbel, kuldsed kotkad toolide seljatugedel.
Portselanitoa