Kuglil oli vahest üksainus terve ja turd inimene, kes Maltsveti lugemisele ei tahtnud minna. See oli Lõhmuse Taavet, sama jultunud lõuamees, kes kõrtsis oli kiidelnud, et temagi uusi uskusid võivat luua ning rahvale prohvetiks hakata, kui talle aga igapäevasest tööst rohkem aega jääks. See oli see üleannetu, kes nõudis, et usumehed ja palvevennad teda ta pattude pärast alles siis tuleksid noomima, kui nad temale meele pööramiseks ühist õiget teed teaksid näidata ja kui nad ise oma lihalikkudele himudele on selja pööranud. See oli see mees külas, kelle peale rahvas näpuga näitas liia joomise, abielu rikkumise ja seitsmendagi käsu vastu eksimise pärast. Ja see mees oli selle jumalakartliku mehe väimees, kes täna prohveti külasse tõi, kellele rahvas rõõmu eest, mis talle osaks pidi saama, tänu võlgnes, kes Kuglile ja kogu ümbrusele võimalikuks tegi oodatud päästjat palgest palgesse näha ja tema elusõnu oma kõrvaga kuulda. See jumalapilkaja ning usuteotaja oli vaga Kiisa Mihkli lihase tütre mees ja tema üleaedne.
Kui Lõhmuse peremees rätsep Vikerpuuriga koju jõudis, leidis ta oma noore naise lapse kätki ees põlvili palvetamast. Ülespoole vahtides ja ristis käsi kramplikult sosistava suu vastu vajutades palvetas Anu nii sügava seesmise õhinaga, et ta midagi ei kuulnud ega näinud, ei meeste sissetulekut ega nende kogusid. Ta oli väikese lapsega, kes hällis magas, täiesti üksinda; teenijad olid kõik juba Maltsveti lugemisele rutanud.
Pooljoobnud mehe õlleniiskes habemes tuksus imelik muhelus, kui ta udune pilk palvetaja liigutavat kuju silmas. Ses muheluses oli ühevõrra põlglikku pilget ja vabandavat kaastunnet. Taavet jäi nagu seesmisel sunnil hetkeks ukse alla seisatama, ta ei suutnud nähtavasti palvetajat eksitada, ning tagasi hoides ka teist, hakkas ta käsi väikese küüraka rätsepa kitsast õlast kinni.
Nüüd pööras noor perenaine pead, lähemal pilgul hüppas ta summutatud karjatusel püsti. Ta ehmus aga veel millestki muust kui meeste ootamata nägemisest. Natuke aega vahtis ta segasel kohmetusel oma mehe poole, ta suu otsis sõnu, siis ütles ta häälega, millest välja värises kurb, kaeblik tüdimus:
«Taavet, sa oled jälle –»
«Täis,» täiendas mees.
«Sa oled kõrtsis jälle kiskund,» lõpetas Anu oma lause ja ta silmadesse valgus vesi.
Taavet äigas üle näo ja tõmbas verise käe tagasi.
«Näe kassipojukest! Kriimustand nina ää! Aga selle eest panin teise lendama nagu nahkhiire… Sa oleks pidand nägema, kuda ta kõrtsiuksest kaevukünani pilvede kõrgust mõõtis… Sihuke kinnas!»
Väike nokastanud rätsep turtsatas naerma.
Aga nähtavasti tuletas see verise põsega mehele vastikult meelde, et ta hooples, ja vabandaval häälesurumisel lisas ta juurde:
«Lase siis iga nadikaela enesele nina peale lädistada! Niisugune salakoi tuleb meest nöökama, nuputab minu ees oma rüvetand rusikat!»
«Kellest sa reagid?»
«Marguse Mihklist!»
«Ja sihukestega lähed sina, Lõhmuse peremees, kõrtsis kiskuma!»
«Sihukestega jah! Ausat meest ma naljalt ei puutu! Aga kelmidele annan kitli peale, iseäranis neile nuuskuritele, neile silmajõllitajatele, neile, kes söövad ja salgavad…»
Noore naise suured lapsesilmad viibisid niiviisi nutva kurbuse ja hingelise etteheitega mehe küünistatud näol, et meister Vikerpuur tundis kohustavat sundi oma seltsimeest vabandada ja noorikut vaigistada.
«Taavetil on õigus,» ütles ta oma nõtke kõhurääkijahäälega. «Teine läks ropuks, kippus pesemata sõnadega suisa peale. Ja kissi laseb siis omale rusikat nina alla toppida. Aga kulla noorik, terve asi oli jo enam nali. Kõik naersid, kui Mihkel nagu takutopp uksest välja ja kaevukünasse lendas…»
«Kas ta viga sai?»
«Mitte põrmu. Tegi aga, nagu oleks ristluu asemelt ära. Lonkas natuke – üks-kolmat, üks-kolmat – naerjatele ette. Aga ma nägin, kuda ta, kui sai kõrtsi juurest eemale, sirgelt hakkas kõndima nagu kurg kapsaaias. Põle tal tühjal viga ühtigi – viga sai, näe, üksi teie vanamees.»
Noorik astus tummalt kätki juurde tagasi, pöörates meestele selja. Seda pidas Taavet enda hukkamõistmiseks, ja et teise viha hävituseks vahel on tõhus ise saada vihaseks, siis hakkas ta tühiste, otsitud asjakeste kallal torisema ja mõnama.
«Kus see Ants siis on? Maja teenijatest tühi nagu kabel; ei tehta väljagi, et peremees pikalt teelt tuleb! Kes siis hobuse nüüd eest ära võtab? Ja poiss – kus see on? Tiiut pole koa kuskil näha! Taga paremaks läheb! Kõik lastakse kodust minema pühkida! Kas nad enne ja pärast lulli ei võind lüüa?»
«Küll mina lähen võtan hobuse eest ää,» ütles Aadu Vikerpuur lepitades.
«Või sina! Kas sina oled minu sulane? Kuradi päralt, miks teenijaid kodu ei ole?»
«Ma käskisin teenijad lugemisele minna,» ütles noorik, tõstes last kätkist sülle.
«Või käskisid kohe! Ei luband, vaid käskisid! Ja ise teadsid, et ma tulen hobusega teelt?»
«Ma ei teand, millal sa koju jõuad. Arvasin, et öösel. Aga kui pidid veel enne lugemist tulema, siis – siis tahtsin hobuse ise eest võtta.»
«Sina? Sina ise tahtsid –?»
«Jaa.»
«Nojah! Arvasid muidugi, et tulen käpuli koju või norskan reel, habe taeva poole! Nagu oleksin niiviisi sea moodi ennegi koju tuld!»
Anu ohkas ainult. Aga see süüdistav ohkamine ärritas pooljoobnut seda enam.
«Lugemisele! Kõik jooksevad, sabad seljas, Kukevere kõrtsmiku lugemisele! Mis sealt on soada? Sõnu, paljaid sõnu – üks narrim kui teine! Parem võta kõõrdsilma juures pea puskarit täis, siis oled justament niisama tark või niisama loll, kui oleksid Maltsveti Juhani piiblikäänutamist kuuld. Jumala eest, ma paneksin kõik inimesed parem tantsima, kaarta lööma ja loba ajama, kui neid unistaja palvetundi soadaksin!.. Sina ise lähed muidugi koa?»
Anu mähkis last, kes oli ärganud, suurrätiku sisse. «Jaa,» kostis ta tasa, aga kindlalt.
«Seda ma arvasin!» naeris Taavet pilkavalt, kasukat seljast kiskudes, kuna Vikerpuur uksest oli välja lipsanud, et oma tõotust hobuse lahtirakendamise kohta täita. «Seda ma arvasin! Oled jo Kiisa Mihkli käbikene! Unikülast võivad jo üksi unistajad tulla… Üks niisuke luusis ja luuras täna kikivarvul kõrtsis ümber. Luges muidugi minu viina-suutäisi. Vaja jo mu naisele ja kogu külale õhates ja silmi punnitades kõrva sosistada, et Lõhmuse Taavet jälle kõrtsis käis ja nii ja nii mitu lonksu kurku kallas. Nagu see tema asi oleks! Nagu oleks keegi teda minu valvajaks pand! Juudas niisuke!.. Kui see kuradi vagadus inimest ausaks ei tee, mis on tast siis õieti kasu? Kas õige inime kellegi peale läheb kaebama, kellegi kõrva läheb paha sosistama?.. Kas tead, Anu, kõik teie vagadus ja pühadus põle poolt krossigi veart!»
«Ära tee pattu, Taavet! Tõnu-Peetri Madis põle sinu peale ilmaski kaebamas käind. Tal on ainult hale näha, et sina nii jumalakartmata oled, aga ta loodab, et sa pöörad siiski veel kord meelt.»
«Näe imet, kuda sa kohe tead, kellest ma reagin!» hüüdis Lõhmuse peremees, ja ta silmad said tigeda kiirguse. «Ma põle kellegi nime suhu võtt, aga sina kohe krapsti Tõnu-Peetri Madisest kinni! Nagu teisi pugejaid ja susijaid vallas vähe on!»
«Kas sa siis Madist ei mõeld?»
Selle lapselik-õiglase küsimuse peale ei võinud Taavet muud kosta kui: «Mõtlesin jah!»
«Sellepärast! Ja Madis ei soovi sulle midagi paha, vaid ainuüksi head. Tal on sinust kahju, nagu minulgi sust kahju on. Ta kurdab tihti, et miks sina tema sõbraks ei soa, vaid kõige pahematega külas ümber ajad…»
«Kõige pahematega?» Taavet oli raskelt ja nõtkuvalt ahju kõrvale järile vajunud; nüüd krapsas ta jälle püsti. «Või kõige pahematega! Ja tema on see hea, tema on see paras!.. No, kas tead, Anu