«Ust, häbemata koer!»
«Kõtt, laua alla!»
«No nüüd on Õnnistegija väljas! Viimaks hakkavad kõik lakkekausid uut usku tegema…!»
«Ja lakalelled ja pikanäpumehed pealekauba!»
«Visake lurjus uksest välja!»
«Välja jumalateotaja neh!»
Mitte need, kes seni leplikust vaidlusest Maltsveti üle olid osa võtnud, polnud vihaseimad hurjutajad, vaid need, kes vagusi olid pealt kuulanud või hiljem kõrtsi astunud, sest nende seas oli nii palve-inimesi, kes praegu Madisest kahekordselt jumalateenistuselt olid tulnud, kui ka neid, kes ei mõistnud lugeda ja ainult kuulu järgi teadsid, mis pühakirjas seisab. Need olid need ristis kätega ohkajad ja ägajad ja silmaveevalajad, kes kirikus, iseäranis aga palvemajas, tegid, nagu tahaksid nad teiste, mitte eneste patukoorma all laiaks minna ja lämbuda. Kõige tüsedamad hüüded tulid kahe naise suust, kes väljast ree pealt oma meestele olid järele tulnud, et nende janukustutuse üle valvata.
Kärnane oinas, kes vaenuliku tormi enese vastu oli välja kutsunud, hoidis alal paksu nahaga lõuamehe julget rahu, rüüpas toobist muigava suuga õlut ja hakkas aeglaselt piipu toppima. Seejuures rändas ta terasekarva silm rahva seas ringi ja naksas nagu nõel nende nägudest kinni, kes teda sõimasid. Näis, nagu kirjutaks mees nende nimed salaja oma mäluraamatusse üles.
«Teie, jumalalapsed, kuulake enne, mis ma reagin, ja siis alles hakake sülge ja sappi välja ajama,» ütles ta viimaks, kui siunavad hääled vähe olid vaikinud. «Te olete ometi kuuld, et Maltsvet õpetab uut usku. Praegu reagiti, kuda ta hukka mõistab, et vennastekogudus kahte seltsi lugemist peab – ilmalastele lahtiste ustega, oma karjale luku taga. See seisab vennastekoguduse usus, et ta nõnna teeb, Maltsveti usus ei seisa see aga mitte; Maltsveti usus seisab, et palvemaja uksed peavad olema igaühele lahti. Ja kui sa nende käest nüüd lähed küsima, miks üks nõnna, teine nõnna teeb, siis toovad kohe piibli välja ja näitavad: näe, pühakiri õpetab nõnna või lubab nõnna teha. Saksa-isand paneb sulle piiblisalmi nina alla, kus kästakse jumalalapsi ilmalastest, äravalitud rahvast paganatest lahus hoida, ja Maltsvet lööb raamatu teisest kohast lahti ja loeb sulle ette, et jumalakoda ja jumalasõna olla ühel viisil ja ühel ajal kõigi päralt. Kas need põle kaks usku ja õpetust, mis mõlemad pühakirja põhjal seisavad, ehk nad küll teineteise vastu reagivad? Tehke nüüd oma leiva-augud lahti ja vastake, teie silmapööritajad!»
Lõhmuse Taavet oli sel joobumise astmel, kus alkohol aju mööduvalt terasemale ning kiiremale tegevusele sunnib, rääkijale julgust jagab, kõnele ladusa voolu annab. Seda umbsemad olid tema vastaste keeled, ja kui kohmetuse pärast keegi ei kostnud – peale ühe, kes nurgast hüüdis: «Mis nüüd sihukese seale maksab vastata!» – kõneles patune inimene uuel hool edasi:
«Maltsvet õpetab ja käsib uskuda, et viina ei tohi juua, see olla pühakirja järele patt –»
«Jah, magusat viina ei tohi juua, ja täis ei tohi ennast magusat viina juua,» ütles nokastanud Kriuka Mihkel, targalt näppu tõstes ja kulmukarvu kõrgele ajades.
«Nojah, sina jood jo kibedat, ega see patt ole,» naeratas Taavet, «aga pane tähele, mis teeb kirikhärra! Kirikhärra ei keela viina joomist ühtigi, ei magusa ega kibeda joomist, vaid joob kodu ise ja annab armulaual teistele juua, ja igaüks teab, et ta muud ei tee, kui täidab pühakirja käsku.»
«Kas ta lõhverdus peab kord lõuad!» kuuldus jälle kõrtsiliste seast.
«Ei pea,» vastas Taavet. «Te olete vist juba kuuld, et Maltsvet ei salli värvilisi riideid – need olla jälle patt. Ei sul tohi punast ega sinist ega kollast ihu peal olla, vaid sinu riie olgu hall või must või valge. Tüdrukud ja naised tehku oma rätikutest ja seelikutest nüüd kratte ja hernehirmutisi! Ega Maltsvet seda omast peast ei keela, juba ta piiblis ikka mõnd kohta teab, kus niisuke keeld seisab… Ja naised ei tohi enam oma juukseid palmitseda, juuksed pidada selja peal lahti olema. Ta tuleb jo täna seie – minge ja küsige ta käest, miks naisterahva juuksed lahti peavad olema! Küll ta teile piiblist salmi ette loeb, kus seisab, et tal on õigus. Aga seda kõike ei keela kirikuõpetajad ja vennaste lugijad mitte, ja need on ometigi koa pühakirja lugejad ja tundjad…»
«Sina vist koa!» torkas keegi pisike rõugearmiline vanamees, kelle silmad kihvtiselt nagu salvaval maol kiirgasid.
«Jah, Tõnu-Mardi Joagup, mina oskan lugeda, ja hea oleks, kui sina koa õpiksid lugema, muidu jääd vanaks, ennegu soad tähed selgeks… Aga mu jutt põle veel otsas. Keegi teadis reakida, Maltsveti Juhan olla Koerus või Joanis hiljuti jutlust pidand, kus ta koa käki söömise kõvasti ära keeland – olla jälle raske patt…»
«Oh sina igavene valevorst!»
«Õige küll – tuletad mulle vorsti meelde: Maltsvet ei lubada koa mitte verivorsti süüa – ei käkki ega verivorsti! Seista jällegi pühakirjas!»
«Häbemata lori! Joonud inimese rumal möga!»
«Küsige Visusti möldri käest järele! Seal olla lugemist pidades nõnna õpetand. Aga veel enam. Maltsvet hakkab meid juutideks tegema. Sealiha ei tohi enam keegi süüa, kes õndsaks tahab soada. Kes verd ja sealiha sööb, läheb põrgu, kuigi ta muidu viisakas inimene on… Mis muud, kui ajage oma sead nüüd järve või tapke ää ja visake koertele ette!»
Kajasid uued viha- ja vandehüüded. Päris maru pääses aga alles siis lahti, kui hukkaläinud inimene oma arutuse lõpetas sõnadega:
«Kel teist nüüd vähegi tolku peas on, peab aru soama, et mul õigus on. Igaüks võib uue usu valmis teha, kes roamatut oskab lugeda. Kui mul rohkem aega oleks, ma teeks teile paar tosinat uusi uskusid valmis, üks niisama «õige» kui teine!»
Hetkeks valitses vaikus, sest selle inimese piirita häbematus mõjus halvavalt. Siis aga järgnes uputav sõimuvaling, eriti mõlema vaga naise suust, ja siin ning seal nähti silmi välkuvat ja rusikaid tõusvat ning üks mees astus juba paar ähvardavat sammu usuteotajale lähemale…
Korraga sündis midagi, mis kõik liikumise seisma pani, keeled ja käed köitis, kõrvad aga kohmetult kuulama sundis.
Nagu laest või ahju otsalt, või ukse tagant, või koguni väljast pilvest kostis tume, õõnes, salapärane hääl, ja see hääl ütles pikkamisi ja selgesti:
«Poo risti! Poo risti!»
Tumm, tardunud vaheaeg järgnes. Iga silm oli tõstetud ülespoole, iga silm vahtis isenurka ja kõrtsmiku kõõrdsilmad kahte nurka korraga. Ja uuesti hüüdis hääl:
«Poo risti! Poo risti!»
Ainus inimene, kes julges häälitseda ja kes suutis rääkida, oli see väike küürakas mehike, kes Lõhmuse Taaveti seltsis oli kõrtsi tulnud. Ta tõstis oma kongis kullinina ja terased nirgisilmad üles kõrtsi lae poole ja küsis aukartusest väriseval häälel:
«Kes seal kõneleb?»
«Mina, suur prohvet Maltsvet!» vastas hääl.
«Ja mida sa soovid, püha mees?»
Kõrtsis valitses niisugune vaikus, et oleks kuuldud udusulge maha kukkuvat.
«Ma soovin, et teie selle joodiku mehe, kes minu usuõpetust näägutab, risti pooksite! Ja kui teil põle risti käepärast, siis andke talle haagrehi keretäis!.. Aga selle väikese küüraka rätsepale leti ees ostke kortel viina, tema on vaga mees ja usub minu sisse, aga tal ei ole raha!..»
Surnud, tardunud vaikus püsis veel silmapilgu, ebausklik ehmatus püsis veel natuke aega paljudel nägudel, siis aga pääses Lõhmuse Taaveti ja vana Tihase suust lagin lahti ning sellele järgnes varsti üldine naerumürin, mis toobid ja lehtrid letil põrisema pani…
See puhastas õhku. Vaenupilved kadusid. Väike küürakas rätsep, kelle kõhurääkimiskunsti, nagu teda ennastki, peale Taaveti ja Tihase ainult paar siinset inimest tundsid, piirati ümber ja temalt nuruti naerdes, et ta veel