Noorik vaikis, aga ta nägu ei avaldanud mitte kitsikusetunnet, vaid ainult piinlikku kurbust mehe patuse, uskmatu jutu üle.
«Ja patust pööramata inimestele juhtuda niisukesed õnnetused?» pitsitas Taavet edasi. «Ma arvan, Kiisa rahvast ei või isegi püha vaim öelda, et nad patust pööramatud oleksid! Kas meie külas teisi jumalalapsi ongi, kes neile järele jõuavad? Kas mäletad ainustki pühapäeva, kus Kiisa Mihkel kirikust koju on jäänd, sadagu kas või pussnuge taevast maha! Ja et teda palvekogudusse vastu ei võeta, ehk ta küll eidega seltsis iga pühapäe palvemaja pinki käib soendamas, see tuleb sellest, et tal eneselgi midagi suhu põle pista, ammuks siis veel saksaisandale ohverdada. Ja kes see on, kes nüüd prohvet Maltsveti järele jookseb, et oma vagadust kõige ilmale näidata?.. Kas tead, naine, ma tahaks Kiisa Mihkli nägu näha, kui talle täna õhta ütleksin: Su tütar Anu reakis, et sa patust pööramata inimene oled!.. Ma usun, ta neaks sinu ja su järeltuleva põlve ära.»
«Ei. Minu isa ei nea kedagi. Ta usub, et ta on patune inimene.»
«Aga mind peab ta ometi suuremaks patuseks?»
«Jaa.»
«Ja patust pööramatuks?»
«Jaa.»
«No miks siis tema laps niisama vigane on kui minu oma?»
«See on jumala tahtmine.»
Lõhmuse peremees krapsas jälle oma huugava pea ümbert kinni, tõstis siis väikese rätsepa nagu keekoti üles õhku ja teda põrandale tagasi pannes hüüdis peaaegu nutusel häälel:
«Vikerpuur, kurat! Kas sul ja mul on täis aru peas või oleme mõlemad hullud?»
«Purjus oleme mõlemad,» vastas kohkunud küürakas, sest see väike mees teadis, mida maja rahule läks tarvis.
«Ei,» karjus Taavet, «meie oleme kained, aga see siin on joobnud!» Ja ta haaras naise puusade ümbert kinni, tõmbas ta enda vastu ja vahtis talle uurivalt, mõistatavalt silma.
Anu ilusa näo üle lendas naeratav helk, mis kavalusest ja varjatud võidurõõmust mitte puhas ei olnud. Korraga tundis jumalakartmatu mees kahte sooja kätt oma kaela ümber ja tema patust pöördumata südamest lainetas läbi silmapilkne kuum, nõrgendav vool.
«Tule, Taavet!»
«Ei.»
Taavet ise arvas, et ta ütles ei, aga nooriku kõrvale oli see juba pool jaa’d. Ja kui Anu oma pikad palavad sõrmed sügavamini kangekaelse ihu sisse vajutas, võis ta natukese aja pärast kuulda täielikku, selget jaa-sõna.
«Oadu, mis sina teed?»
Taavet küsis seda kortsus kulmul, vahtides Vikerpuurist viiliti mööda.
«Ma tulen sulle seltsiks, sul ehk muidu igav.»
Taaveti nägu läks veelgi tumedamaks, ja kui ta laia suuga naerma hakkas, siis kostis see nagu enesesüüdistus truuduse ja truudusemurdmise vahel vaakuvast südamest.
«Jah, sa võid mulle Kiisal midagi kõhuga ette reakida,» ütles ta ja kahmas mütsi järele. «Kõhust tulevad ikke kõige paremad kõned; ega Maltsvetigi kõne mujalt tule kui kõhust –»
«Täiest kõhust,» täiendas tume hääl parsilt.
«Täiest neh, aga meie peame tühjaga kuulama.» Ja Lõhmuse peremees tõstis kätkist oma karjuva pojukese, kellel isa pattude pärast kaks näppu vähem oli kui teistel kisapurikatel, käsivarrele ja tegi minekut.
Ka Lõhmuse Taavet läks Maltsveti lugemisele!
See ainus, kes ei tahtnud minna!
Nüüd ei olnud Kugli külas enam ühtegi tervet inimest, kes mitte Maltsveti lugemisele ei läinud!
Ka Lõhmuse Taavet, see jumalapilkaja ning usuteotaja! Ja rätsep Vikerpuur, kes polnud temast mitte parem!
Inimesed, kellega nad tänaval kokku juhtusid, ajasid suud lahti, aga siis pilgutati üksteisele silma ja mõni sosistas naeratades ning pead vangutades: «Jaa, jaa, jumal võib imet teha!» Ja sellega oli neil täiesti õigus, aga õigus polnud ainult neil mitte, kes lisasid juurde, et «Maltsveti vaim» meelitavat ka suuri patuseid hingeroale, sest selle vaimu nimi, kes Lõhmuse Taaveti lugemisele vedas, kõlas teisiti…
Ja Anu silmad hiilgasid.
Kui Tõnu-Peetri Madis teda nõnda nägi – see seisis Kiisa pere väravas ja näis olevat Lõhmuse perenaist seal oodanud –, jooksis ta lagedast ja mahedast näost nagu välgujuga üle, ta pea tegi äkilise nõksatuse ja vagusaist tuvisilmist sööstis hetkeks nagu joake hõõguvat sulametalli.
Anu oli praegu ilus. Ilusam kui kunagi enne. Tal olid praegu silmad, mis võisid mehepõues jääd sulatada, mis võisid külmal ja tuimalgi mehel vere pähe ajada, silmad, mis võisid kõige karskema, jumalakartlikuma palvevenna silmahimupatusse kukutada.
Ja Tõnu-Peetri Madisel, sel pühal mehel, oli äkitselt tundmus, kui oleks ta selle naisega Õnnistegija sõnade järgi abielu rikkunud oma südames. Aga ta ei löönud oma himuraid silmi mitte maha, ta vaatas edasi selle naise otsa, kellega ta abielu rikkus, ja tal oli tundmus, et abielu rikkumine on magus, meeletu magus patt – patt, mida maksab teha, mida maksab hingeõnnistuse hinna eest teha… Ja ta oleks selle naise juurde astunud, tema käe pihku võtnud, seda surunud, surunud, kui Anul mitte tema joodik mees poleks kaasas olnud. Seda nähes oli Madise meelest, kui tõmmataks talle silmus kaela. Ta nokutas teretamiseks ainult pead ja andis tulijaile värava vahel teed.
Kuid tema kohmetus ei kestnud kaua. Pehme, helde, südamlik naeratus ujus korraga nagu päikesepaiste üle ta jumeka näo ja sel näol oli nüüd suur sarnasus mõne inimesesõbraliku vaimuliku mehe näoga.
«Voata, voata, meie Taavet koa,» ütles ta õrnalt, hakates kergesti kinni Lõhmuse peremehe käsivarrest, mis jõudsalt ja hellalt vigast last hoidis.
Näha ei olnud, kuis Taavet seda tegi, aga lähemal pilgul ei olnud Madise kätt enam tema käisel.
«See on mõistlik, see on ilus!» liblistas Madise soe hääl patuse kõrva juures. «Inimesel peab ikke midagi olema, mis teda seestpoolt toetab, jalul hoiab –»
«Jaah,» ütles Taavet, «muidu kukuks mõnigi kaine mees seal ninali, kust joodik oma abiga julgesti üle läheb.»
«Aga inimene ei pea mitte suurelik olema,» jutlustas teine sõbralikult edasi, pistes vastuse vagusi tasku, «ja jumalal on juba hea meel, kui meie, patused, tema ees vähegi põlvi nõtkutame ja kukalt painutame –»
«Krrae! Krrae!» kuuldus korraga Kiisa pere suure kase otsast; mõlemad mõistlikud varesed olid kõrtsi juurest juba ammugi siia tulnud, sest noorem tahtis prohvet Maltsvetti tundma õppida ja vanemat huvitas suur rahvavool.
«Põlvenõtkutamine ja kuklapainutamine oleksid head asjad, kui mitte kõige kelmimad inimesed kõige suuremad roomajad ei oleks,» ütles Lõhmuse Taavet niisama vagusasti ja niisama pehmesti.
«Aamen! Aamen! Aamen!» hüüdis seepeale salapärane hääl Kiisa talu kaevust, ja meister Vikerpuuri sinakaspunane nägu peitus kirju labakinda taha.
Kiisa talu oli muutunud nagu väikeseks usurändajate leeriks. Kõik kohad majas ja maja ümber kubisesid oma küla ja naaberkülade rahvast, õues ja värava taga tänaval puristasid aia külge seotud võõrad hobused.
Meeste mustad rasked viltkaabud, suured laiad rebase- ja jänesenahka mütsid, riideta kasukad, potisinised mantlid ja kuued, värvilised vööd, villased või takused kintspüksid, tõmmud sukad, hallid ja kollakad pastlad – nad liikusid läbisegamini naiste kõrgete munajate tornmütsidega, neiude punaste ja siniste pärgadega, mõlemate igakarvaliste väikeste ja suurte pealisrätikutega, nende lühikeste pruunide kroogitud kuubede ja triibuliste seelikutega. Kus oli suurem jõuk tihedasti koos, seal imbus riietest potisinise värvi, tubase suitsu ja vingu, odava tubaka ja piibuõli ühendatud lehk kibevänge pilvekesena heljudes õhku. See oli talurahva vaesuse hais, mida tundes saksad nina kinni hoidsid ja mille eest nad põgenesid,