SAATEKS
Nõiaprotsessidest meie ajani on möödunud palju sajandeid ja inimkond on püüdnud sellest ajastust õppida. Lapsepõlve muinasjuttudest mäletame võlureid tule ümber tantsu vihtumas ja aegajalt mõnd kolpa katlasse pistmas. Me teame, et on olnud aegu, kui mustade pearätikutega vanad naised teadsid endeid ja oskasid sajatusi ja ütlesid, kes kellele mehele läheb. Aga kunagi olla olnud ka müstilisi võluprintsesse, maosõrmus sõrmes. Ja nõia-aegadest ilmub välja tume daam.
Milline oli olukord tegelikult? Miks „nõid” kujunes lendsõnaks, mida nii palju kasutati? Mis lugusid peidab arhiiv?
Kui küsida, kes oli nõid, võib vastata: nõid oli aitaja, kes lavastati pahatihti süüdi. Ta kutsuti kohale kusagilt kaugemalt, ta tuli ja pani oma jaheda käe murelikult kannataja laubale, ütles mõned sõnad ja jagas näpunäiteid, mille järgi talitada. Mõnikord luges ta hädalise voodi juures pikka regivärsilist loitsu.
„Kel käsi parandada, kel mõni haav: nõiad tulid, kes salvi, kes sarmiga,” öeldakse Geoffrey Chauceri „Rüütliloos” (238, 399)1. Nii on see olnud juba aastatuhandeid. Sarm on nõiale alati vajalikuks osutunud.
Kuid vahel nõid keeldus tegemast seda, mida temalt oodati; juhtus, et taud laastas küla, vaatamata tema sõnumisele ja tema rohtudele; tuli ette, et nõid oli kedagi sajatanud kas pulmadele või varrudele kutsumata jätmise eest. Teisal tahtis ta tulla lapseristimisele või vanade naiste ketrusõhtule lapuliseks, kuid teda kardeti ta silmades peituva „võlu” pärast. XVI sajandil hulkusid ringi rändavad trikimeistrid, nemadki võisid karistuse alla langeda. Veel võidi nõia pähe kinni võtta lihtsalt rahurikkuja – mees, kellele miski ega keegi ei sobinud ning kes noris tüli mõne mõisa ametimehe, näiteks kupja, aidamehe või möldriga. Ning lõpuks võisid karjapoisid, õitsilised või vanad naised kõike, mis näis neile õudne või tundmatu, seletada laanes luusiva libahundiga.
Nõiaprotsesside teiseks osapooleks olid nõiakohtunikud. Allpool tuleb juttu nende varjatud vihast naiste vastu, kuid seesuguse misogüünia detailsemate põhjuste kohta pole andmeid säilinud. Nõid oli ühtlasi ka olend, kellega hirmutati lapsi ja see viib mõttele, et kohtunikke endid oli lapsepõlves hirmutatud.
„Nõiaprotsessid Eestis” on kasvanud välja Eesti Humanitaarinstituudi professori Mihhail Lotmani juhendamisel kirjutatud uurimusest. Siinne raamat pole aga sugugi mõeldud vaid kitsale uurijate ringile, vaid kõige laiemale ajaloosõbralikule lugejaskonnale. Kuigi olen töötanud arhiivis paljude algupäraste materjalidega, tuginen osalt varasemate uurijate tööle, nende järeldusi võimalusel ka täpsustades. Raamat liigitub laadilt populaarteaduslikuks, lubades endale stiilis ja tõlgendustes suuremat vabadust, kui oleks kohane teadustööle. Olen püüdnud ära tuua nii palju Eestis toimunud nõiaprotsesse kui võimalik, samuti olen võimalust mööda püüdnud avada kõikvõimalikke taustu, sest varauusaegne ühiskond erineb praegusest informatsiooniajastust kardinaalselt ning ükski selgitus pole liiast.
Peale Mihhail Lotmani kuulub minu siiras tänu vajalike nõuannete eest veel paljudele inimestele. Nendeks on farmakoloog Ain Raal, folklorist Ülo Valk, psühhiaater Alo Jürilo, põllumajandusloolane Ellen Pärn, ajaloolane Priit Raudkivi ja meditsiiniloolane Ken Kalling.
MIKS NÕIAPROTSESSID ASET LEIDSID?
Nõiaprotsesside ajaloo Eestis saab kahte ossa jagada. Esimese perioodi algus on teadmata ning see kestis kuni 1640. aastate Pärnu protsessideni, teine periood kestis aastast 1640 kuni aastani 1723, mil kohtus viimast korda langetati surmaotsus nõiduses süüdistatule. Lood, mida tol kaugel ajal kohtulaua ees räägiti, meenutasid pigem müüte, need on folklooriga segunenud jutukesed, milles tegutsevad kurjad saksad (sh kurat, kes lihtrahva jaoks samastus kurja saksaga) ja patused talupojad.
Vägivaldne surm nõiatempudes süüdistamise tagajärjel oli 1640. aastatel ennast ammendamas ja protsessidele tuli vaheaeg. Ka arveteõiendamise sisuline pool muutus. Süüaluste põletamist tuli hilisemal ajal harva ette. Nüüd nägi mõis nõiduses (Zauberei) pigem talupoegade üleastumisi, mille eest tuli vitsu anda.
Nagu selgub kohtuprotokollidest, jäid XVII sajandi kohtukirjutajad oma süüaluste suhtes kaugeks, talupoegade nimed – nagu näiteks Surro Rop, Punnal – kirjutati üles võõrapäraselt, nii et nende põhjal on enamasti raske teada saada, milline oli tegelik nimi (üksikjuhtudel on see siiski võimalik). Isegi vakuraamatutes on talupoegade nimed täpsemini üles märgitud kui kohtuprotokollides.
Oli üksikjuhtumeid, mil pastor kaitses nõidumises süüdistatud talupoega, sest edukale nõiale veeti ilmselt kokku hõbedat ja vaske, pastor oli aga suurema kirikumaksu maksjast vägagi huvitatud.
Ühe tänapäeval prevaleeriva teooria kohaselt olid nõiaprotsesside põhjused pigem teoloogilised kui sotsiaalsed. Tähtsaks faktoriks, nagu juba mainitud, oli kohtunikepoolne naistevihkamine (237). Oma osa mängis ka kurjus – väliselt olid 1669. aasta veriste Blåkulla lasteprotsesside korraldajad ontlikud pereinimesed (137, 40), kuid tigedus peidabki end enamasti vooruslikkuse maski varju.
Märgiliste libahundiprotsesside toimumise aeg Eestis oli XVI sajandi viimane viisaastak, esimene seesugune oli 1596. aasta Parasmäe protsess. Alates XV sajandi keskpaigast olid libahundiprotsessid toimunud Lõuna-Prantsusmaal ja Lõuna-Saksamaal mägede piirkonnas. Vene-Liivi sõja algushetkedeks olid need ootamatult „hüpanud” ka Liivimaale.
Tekkinud libahundihirmu põhjuseks oli usutavasti asjaolu, et tihti surid lautades väikesed loomad, aga talupoeg ei osanud põhjuseid alati välja selgitada. Ning siis võeti reaalsuse asemel appi fantaasia. Eesti nõiaprotsesside ajal välja pressitud tunnistustes on tähtsaim asjaolu, et neis ühtis kunagine paganlik maailm uue, demonoloogilise maailmaga.
Praegu on Eesti Ajalooarhiivis neli niisugust kausta, mida on hiljem tähistatud mõistega „Nõiaprotsess”, kuid üks kaust sisaldab vähemalt kolme nõiaprotsessi materjale. Aastatest 1678–1816 on säilinud 10 protokolli, mis kannavad tiitlit Hexerei („nõidumine”) ja aastatest 1651–1796 on säilinud 30 protokolli, mille pealkiri taas sisaldab sõna Zauberei („nõidumine”), lisandub ka üks ennustamisjuhtum 1841. aastast. Veel tuleks lisada süüdistused in puncto veneficii, mis võisid tähendada nii nõidumist, mürgitamist kui ka hulluks ajamist, ja neid leidub EAA-s neli (aastatest 1699–1789). Teist laadi olukord on Tallinna Linnaarhiivis, kus hoitakse Revali alamkohtu protokolle ja kus nende kaustade vahel on mõned üksikud nõidumisega seonduvad asjad, kusjuures piir nõiduse ja kuriteo vahel jääb hämaraks. Seal on näiteks arhivaal „Kaebused nõiduse asjus” aastatest 1592–1684, mis sisaldab üheksat terviklikku kohtuasja. Nõidumiskuritegude kirjeldusi esineb siin ja seal, mainituna muude kriminaalprotsesside sees ja vahel. Nõidu on nimetatud ka erinevate institutsioonide kollektsioonides, piirilepingutes, pastorite kaebekirjades ja kirikuvisitatsioonides, isegi ajalehtedes.
Lisaks on protsesse ümber jutustanud nii baltisaksa ajaloolased kui ka Mattias Johann Eisen ja Villem Uuspuu, ent neid kirjeldusi enam arhiivist ei leia. Maia Madar on kõiki andmeid kokku võttes saanud teadaolevate nõiaprotsesside arvuks 145 (160, 127).
Nõiaprotsesse tuleb Aafrikas ja Venemaal aeg-ajalt ette tänase päevani – pean silmas just neid, mida on maininud rahvusvaheline meedia. Ent siin raamatus peetakse nõiajahist rääkides silmas siiski uusaegse Euroopa konteksti. Kõne all on tsivilisatsiooni arengu seisukohalt vaadatuna tohutu pikk aeg, mil omavahel vaenutsevate feodaalide valdustest said alguse võimsad, eneseteadlikud rahvusriigid; mil krahvide ja rüütlite omavoli asendus valgustatud monarhiaga ja lõpuks vabariigiga; mil kadus rüütli eksklusiivne au ja keskaegne imedemaailm, asendudes raha lugeva kodanlusega; mil maailmast, kus teisel pool maakera elutsevaid antipoode kujutati ette pea peal seisvaina sai konkistadooride maailm, kus valitses kullajanu ja kus üsna pea tekkis ka integreeritud turg. Harkadra ja hoburakendiga küntud kiviste põldude asemele tulid manufaktuurid, valukojad ja tehased, siis lasti maailmamerre ratasaurikud ja rõivatootmist hakkasid