«Me ei tea, mis edasi saab,» sõnab Brian. Tema hääl on kare ja samas pingeline. «Me ei tea, mis selle kõik põhjustas või kui kaua see kestab. Võib-olla leitakse mingi lahendus, vastumürk või midagi sellist. Nad võivad väetiselennukitest kemikaale alla visata, nakkuskeskus võib asja kontrolli alla saada. Ei või iial teada. Minu meelest on Philipil täiesti õigus. Peaksime natukeseks siia jääma ja maha rahunema.»
«Pagana õige,» lausub Philip Blake muiates. Ta istub ikka veel, soonilised käed rinnal risti. Ta pilgutab vennale silma.
Brian vastab samaga, noogutab rahulolevalt ja lükkab paksu juuksesalgu silme eest. Ta tõmbab sügavalt ja kähisevalt hinge ja sammub võidukalt viskipudeli juurde, mis seisab laual Philipi kõrval. Ta haarab pudeli innuga, mida pole juba aastaid välja näidanud, tõstab selle huultele ja võtab edukalt jahiretkelt naasva viikingi ülbusega suure lonksu.
Tema nägu läheb kohe krimpsu, ta tõmbub kägarasse ja toob kuuldavale pika köhaseeria. Pool tema viskisõõmust pritsib üle köögi laiali. Ta muudkui köhib ja köhib ja kähiseb raevukalt, nii et hetkeks ei mõista teised muud teha kui jõllitada. Väike Penny on jahmunud, põrnitseb teda suurisilmi ja pühib põselt alkoholipiisku.
Philip silmitseb oma haledat vennanärakat ja siis oma sõpru. Toa teises otsas üritab Bobby Marsh naerupahvakat summutada. Ka Nick proovib suule kerkivat muiet tagasi hoida. Philip katsub midagi öelda, aga puhkeb tahtmatult naerma ja see on nakkav. Ka teised turtsuvad.
Peagi lõkerdavad nad kõik hüsteeriliselt, isegi Brian. Esimest korda pärast õudusunenäo algust naeravad nad siiralt ja lasevad välja midagi tumedat ja habrast, mis neis kõigis varitses.
Sel õhtul üritavad nad vahetustega magada. Igaüks saab teisel korrusel oma toa, mida sisustavad eelmiste asukate jäänukid nagu sünge muuseumi eksponaadid: öökapp pooltäis veeklaasiga, avatud John Grishami romaan, mida ei loeta enam kunagi lõpuni, paar kisakooritutte, mis ripuvad teismelise tüdruku nelja sambaga voodi küljes.
Suurema osa ööst istub Philip alumise korruse elutoas valves. Relv lebab tema kõrval kohvilaual ja tekkidesse mässitud Penny lesib sealsamas diivanil. Laps üritab asjatult magama jääda ja kella kolme paiku hommikul, kui Philipit ründavad jälle piinavad mälestused Sarah’ õnnetusest, märkab ta silmanurgast, et Penny vähkreb rahutult.
Philip kummardub talle lähemale, silitab ta tumedaid juukseid ja sosistab: «Kas und ei tule?»
Tüdrukuke on tekid lõuani tõmmanud ja vaatab üles tema poole. Ta raputab pead. Diivani kõrvale sätitud terrassisoojendi oranžikas valguses näib Penny nägu peaaegu ingellik. Kusagil kaugel väljas tuule käes kostab üle soojendi pehme sumina vaevukuuldavalt, aga lakkamatult paljude oiete ebakõla nagu randa uhtuvate põrgulike lainete müha.
«Issi on siin, kullake. Ära muretse,» lausub Philip tasa ja silitab tema põske. «Ma jään alati sinuga.»
Ta noogutab.
Philip naeratab talle õrnalt. Ta kummardub ja suudleb Pennyt vasaku kulmu kohale. «Ma ei lase sinuga midagi juhtuda.»
Tüdruk noogutab veel kord. Ta on väikese pingviini kõvasti vastu kaela surunud. Ta vaatab kaisuloomale otsa, kortsutab kulmu ja tõstab siis pingviini kõrva äärde, nagu kuulaks sosistatud saladust. Ta vaatab isa poole.
«Issi?»
«Jah, kullake?»
«Pingviin tahab midagi teada.»
«Mida?»
«Pingviin küsib, kas need inimesed on haiged.»
Philip tõmbab sügavalt hinge. «Ütle Pingviinile… Jah, ütle, et nad on haiged. Enam kui haiged. Sellepärast me olemegi… nende piinad lõpetanud.»
«Issi?»
«Jah?»
«Pingviin tahab teada, kas meie jääme ka haigeks.»
Philip silitab tüdruku põske. «Oh ei. Ütle Pingviinile, et meie jääme terveks nagu purikad.»
See ilmselt rahustab Pennyt piisavalt, sest ta pöörab pilgu ära ja jätkab tühjusse põrnitsemist.
Majas on veel üks unetu hing, kes samal hommikul kell neli võimatute küsimuste üle juurdleb. Brian Blake lamab tekkide sasipuntras, kõhna keha katmas üksnes T-särk, aluspüksid ja ühtlane kiht palavikuhigi. Ta jõllitab surnud teismelise tüdruku toa krohvitud lage ja mõtleb, kas nii saabubki maailma lõpp. See oli vist Rudyard Kipling, kes ütles, et inimkond saab otsa «mitte paugu, vaid nuuksega». Ei, üks hetk… See oli Eliot. T. S. Eliot. Brianile meenub, et ta õppis seda luuletust – vist «Tühjad inimesed» – ülikooli 21. sajandi kirjanduse loengus. Küll sellest kraadist oli ikka palju abi.
Ta lebab voodis ja seedib oma läbikukkumisi, just nagu igal öösel, aga täna trügivad ta mõtisklustesse verised stseenid, nagu oleks ta mõttevoolu vahele pikitud mingi hukkamisvideo kaadreid.
Temas ärkavad vanad deemonid, mis segunevad värskete hirmudega ja suunavad mõtted kulunud rööpasse: oleks ta saanud midagi öelda või teha, et tema eksnaine Jocelyn poleks temast kaugenenud, advokaadi palganud, nii palju valusaid sõnu öelnud ja siis Montego Baysse tagasi läinud? Kas koletiste tapmiseks piisab lihtsalt löögist pähe või tuleb ajukude hävitada? Kas Brian oleks võinud veel kusagilt raha leida, lunida või laenata, et päästa oma muusikapoodi Athensis, ainsat omalaadset kogu lõunaosariikides, tema geniaalset ideed müüa hiphopiartistidele kasutatud diskoripulte, Snoop Doggi kassikullaga kaunistatud bassvõimendeid ja uhkeldavaid mikrofone? Kui kiiresti nende õnnetute ohvrite arv kasvab? Kas see katk levib õhu kaudu või läbi vee nagu Ebola?
Tema mõistus uitab üha enam tagasi käesoleva juurde. Tal on rahutukstegev tunne, et siin kunagi elanud perekonna seitsmes liige on ikka veel kusagil majas.
Nüüd, kus Brian on oma kaaslaseid veennud teadmata ajaks paigale jääma, muretseb ta selle pärast pidevalt. Ta kuulatab iga kriuksatust, vundamendi vajumise kuulmatut häält ja käivituva kütteseadme vaikset surinat. Mingil seletamatul põhjusel on ta täiesti kindel, et blond poiss peidab end endiselt kusagil majas ja ootab… Aga mida? Võib-olla on see laps perekonnas ainus, kes ei muundunud. Võib-olla peidab ta end surmahirmust.
Enne voodisse minekut nõudis Brian, et maja iga viimane kui nurgatagune veel kord läbi otsitaks. Philip saatis teda kirka ja taskulambiga. Nad käisid läbi kõik keldrisopid, vaatasid igasse kappi ja hoiuruumi. Nad otsisid soovimatuid külalisi keldri külmkambrist ja isegi pesumasinast ning kuivatist. Nick ja Bobby uurisid pööningut, piilusid kohvrite ja kastide taha ja kiikasid garderoobi. Philip vaatas kõigi voodite alla ja riidekappide taha. Ehkki nad poissi ei leidnud, tegid nad ikkagi paar huvitavat avastust.
Keldris oli koera toidukauss, aga loomast endast polnud mingit märki. Töökojast leidsid nad hulga väga kasulikke elektritööriistu: saage, puure, freese ja isegi naelapüstoli. Viimane tundub eriti kasulik, sest sellega on naelu vaiksem sisse lüüa kui haamriga.
Brian mõtleb parajasti, milleks naelapüstolit veel kasutada saaks, kui ta kuuleb korraga heli, mis kogu ta napilt riietatud keha kananahaga katab.
See heli tuleb tema pea kohalt, lae tagant.
See kostab pööningult.
Kohe, kui Brian seda häält kuuleb ja adub alateadlikult, et tegu pole maja naginaga, tuulega katuseharja all või kütteseadme tiksumisega, tõuseb ta voodiservale istukile.
Ta keerab pea küljele ja kuulatab tähelepanelikumalt. Tundub, nagu keegi kraabiks midagi või rebeneks mõni riie. Briani esimene impulss on kutsuda oma vend. Philip saaks sellega kõige paremini hakkama. Jumala eest, tegu võib olla poisiga… või millegi veel hullemaga.
Aga siis mõtleb Brian ümber ja loobub. Kas ta lööb jälle araks nagu tavaliselt? Kas ta jookseb jälle oma venna juurde, jumala eest, oma noorema venna juurde, sama mehe juurde, kellel ta oli kunagi kõnniteel käest kinni hoidnud, kui nad veel Burke’i maakonna algkoolis õppisid? Ei, pagan võtaks. Seekord mitte. Seekord võtab Brian ennast kokku.
Ta tõmbab sügavalt