Kuus laipa vedelevad veristes hunnikutes, käed-jalad laiali. Vanust ja sugu on kohutava tapatöö, plekilise kahvatu naha ja moonutatud peade tõttu võimatu eristada. Kõige suurem lebab suure paraadtrepi jalamil aeglaselt suurenevas sapiloigus. Teine, võib-olla kunagine majaperenaine, sõbralik võõrustaja, kes pakkus omal ajal virsikukooki ja Lõuna külalislahkust, on nüüd kaunile valgele parkettpõrandale pikali sirutatud ja tema katkisest kolbast siugleb välja peen riba hallollust.
Brian Blake tunneb tugevat iiveldust ja neelatab kramplikult.
«Hästi, härrased, tööd on siin palju,» pöördub Philip kahe kambajõmmi Nicki ja Bobby ning oma venna poole, aga Brian peaaegu ei kuulegi teda üle oma pööritava südame tuksete.
Viimase kahe päeva jooksul on Philip hakanud hävitatuid «kaks korda küpsetatud sealihaks» kutsuma. Brian märkab veel mõne jäänuseid tumedatel poleeritud põrandalaudadel elutoa lävel. Võib-olla teismelised, kes siin kunagi elasid, või võõrad, keda võeti vastu täiesti külalislahkusetu nakatunud hammustusega. Nüüd ümbritsevad neid kiirtena arteriaalse vere jäljed. Üks poiss või tüdruk, lömastatud pea näoga põranda poole nagu ümberläinud supipott, pumpab ikka veel katkise tuletõrjehüdrandina põrandale punast verd. Mõnede teiste kolpades turritavad käepidemeni sisse tunginud väikesed kirved nagu maadeavastajate uhked lipukesed kunagi kättesaamatutes mäetippudes.
Brian tõstab kiiresti käe suu ette, nagu saaks ta kõhust üles tulvavat tõusulainet tagasi hoida. Ta tunneb pealael õrna puudutust, nagu sibliks seal mõni koiliblikas. Ta vaatab üles.
Lühtrilt tema pea kohal tilgub verd. Üks piisk tabab Briani nina.
«Nick, mine too õige need katteriided, mida me nägime…»
Brian langeb põlvili, naaldub ettepoole ja oksendab häälekalt parketile. Aurav helepruun mass ujutab põrandaplaadid üle ja seguneb langenud surnute roojaga.
Pisarad kõrvetavad Briani silmi, kui ta nelja päeva ahastuse endast välja laseb.
Philip Blake toob kuuldavale pingsa ohke. Adrenaliin pumpab endiselt ta soontes. Hetkeks ei püüagi ta vennale appi minna, vaid lihtsalt seisab, paneb verise kirve käest ja pööritab silmi. Ime, et Philipi silmamunad pole aastate jooksul venna peale silmade pööritamisest ära kulunud. Aga mida ta siis tegema peaks? See vaene hoorapoeg on ta pereliige ja perekond on perekond, eriti sellistel erakordsetel aegadel nagu praegu.
Nende sarnasus on silmaga näha, seda ei saa Philip eitada. Philip Blake on pikk, sihvakas ja sitke mees töölise tugevate lihastega, aga tal on samasugused tumepruunid silmad ja süsimustad juuksed nagu ta vennal, päritud Mehhiko-Ameerika segapäritolu emalt. Mamma Rose’i neiupõlvenimi oli Garcia. Lapsed olid läinud tema nägu ega sarnanenud sugugi oma isale, suurele ja jämedale šoti-iiri päritolu alkohoolikule Ed Blake’ile. Brianist kolm aastat noorem Philip oli aga pärinud kõik perekonna lihased.
Nüüd on ta üle 180 sentimeetri pikk mees tatari vuntside ja ratturi vanglatätoveeringutega, kulunud teksades, töösaabastes ja puuvillases särgis. Ta mõtleb parajasti oma aukartustäratava koguga ropsiva venna kohal kõrguda ja öelda paar karmi sõna, aga peatub siis. Ta kuuleb vestibüüli teisest otsast midagi, mis talle sugugi ei meeldi.
Bobby Marsh, Philipi vana sõber keskkoolist, seisab trepijalamil ja pühib kirvetera oma XXL-suuruses teksadesse puhtaks. Bobby Marsh on tüse 32-aastane ülikooli pooleli jätnud eluheidik, pikad rasvased juuksed patsi seotud, mitte just haiglaselt ülekaaluline, aga ikkagi üsna paks, just selline kutt, keda ta Burke’i keskkooli kaasõpilased oleksid rasvarulliks kutsunud. Nüüd jälgib ta Brian Blake’i oksendamist ja itsitab närviliselt, nii et vats vabiseb. See on rõõmutu ja õõnes naer, mida Bobby ei näi suutvat tagasi hoida.
Tema pinev itsitamine sai alguse kolme päeva eest, kui üks esimesi ebasurnuid Augusta lennujaama lähedal tankla töökojast välja tuikus. Verest läbi imbunud tunkedes õlinäpp loivas varjust välja, tualettpaberi riba talla külge kleepunud, ja üritas hambad Bobby paksu kaela lüüa, enne kui Philip vahele astus ja elukale sõrgkangiga virutas.
See avastus, et tugevast löögist pähe üldjuhul piisab, pani Bobby veelgi närvilisemalt naerda turtsuma – kindlasti kaitsemehhanism – ja ärevalt patrama, kuidas «vees on midagi kahtlast, mees, täpselt nagu kuradi musta surma ajal». Aga Philip ei tahtnud juba tollal selle pasatormi põhjuseid teada ja see ei huvitanud teda ka nüüd.
«Hei,» hõikab Philip kogukale sellile. «On see sinu meelest ikka veel naljakas?»
Bobby naer katkeb.
Toa teises servas, hetkel öösse mattunud hämara tagaaia poole avaneva akna all peab ärevalt vahti neljas kogu. Nick Parsons, veel üks sõber Philipi tormakast lapsepõlvest, on sitke ja sihvakas 30-ndates mees igavese spordipoisi lakutud välimuse ja sõjaväelise lühikese soenguga. Seltskonna kõige usklikuma mehena on Nickil olnud eriti raske kunagiste inimolendite hävitamisega harjuda. Nüüd on tema püksid ja tossud verepritsmeid täis ja ta jälgib šokist punaste silmadega, kuidas Philip Bobbyle lähemale astub.
«Vabandust, mees,» pomiseb Bobby.
«Mu tütar on seal sees,» lausub Philip Marshile ebamugavalt lähedale seistes. Philip Blake’i soontes süttib hetkega raevu, paanika ja valu plahvatusohtlik segu.
Bobby lööb silmad verega määritud põrandale. «Vabandust. Vabandust.»
«Too katteriided ära, Bobby.»
Paari meetri kaugusel on Brian Blake endiselt põlvili, purskab välja viimasegi maosopis leiduva ja jääb siis kuivalt kõõksuma.
Philip astub oma vanema venna kõrvale ja põlvitab. «Lase kõik välja.»
«Ma… Ee…» kähistab Brian ninaga tõmmates ja üritab terviklikke mõtteid moodustada.
Philipi suur, määrdunud ja pahklik käsi langeb venna kössi vajunud õlgadele. «Pole midagi, vennas. Lihtsalt lase kõik välja.»
«A-anna andeks.»
«Pole midagi.»
Brian võtab ennast kokku ja pühib käeseljaga suud. «K-kas te võtsite nad kõik maha?»
«Jah.»
«Oled kindel?»
«Jep.»
«Otsisite ikka igalt poolt? Keldrist ka?»
«Just nii. Kõigist magamistubadest samuti, isegi pööningult. Viimane ronis peidust välja sinu neetud köha peale, see ärataks isegi surnud. Teismeline plika, üritas üht Bobby lõugadest lõunaks süüa.»
Brian neelatab valusalt. «Need inimesed… Nad… Elasid siin.»
Philip ohkab. «Enam mitte.»
Brianil õnnestub viimaks ringi vaadata. Siis tõstab ta pilgu venna poole. Ta nägu on pisaratest märg. «Aga nad olid ju nagu… Perekond.»
Philip noogutab sõnagi lausumata. Ja mis siis sellest, tahaks ta õlgu kehitada, aga piirdub lihtsalt noogutamisega. Ta ei mõtle äsja maha löödud zombiperele ega viimase kolme päeva jooksul korda saadetud rabava veretöö tagamaadele, talle ei tule pähe, et ta tapab inimesi, kes olid alles äsja jalkaemad, postiljonid ja bensiinijaama töötajad. Eelmisel päeval oli Brian alustanud mingit debiilset intellektuaalset tiraadi moraali ja eetika erinevustest: moraalses mõttes ei tohiks mitte kunagi kedagi tappa, eetika seisukohast aga, mis on midagi pisut erinevat, võiks elu võtta ainult enesekaitseks. Philip aga ei pea nende tegevust tapmiseks. Pole ju võimalik tappa midagi, mis on juba surnud. Nad tuleb puruks litsuda nagu putukad ja sealjuures ei tohi nii palju mõelda.
Praegu ei mõtle Philip isegi oma väikese kamba järgmisele sammule, mis jääb tõenäoliselt tema otsustada (pole mõtet eitada, et temast on saanud seltskonna de facto juht). Praegu