Bush oli vastuvõtlik, kuid jäi, nagu alati, ettevaatlikuks. Omade vahel oli ta ilmselt rohkem kui skeptiline. Oma mälestustes kirjutas Bush: „Gorbatšov alustas pikka monoloogi, mille ajal mul õnnestus vaevu mõni märkus vahele torgata.” Ent Nõukogude juhi arvates polnud see pelgalt monoloog. „Bush nõustus Gorbatšoviga,” meenutas Palaštšenko, „mitte küll paljusõnaliselt, kuid sel moel, et nõustus koostöövalmilt arutama Gorbatšoviga probleeme, mida USA poleks varem Nõukogude Liidul puudutadagi lubanud.” Bush kinnitas oma võõrustajale, et vaatamata survele Ameerika poliitilise spektri vasakult ja paremalt tiivalt, toetab ta jätkuvalt Gorbatšovi reforme. Kui paremjõud soovisid Nõukogude Liidu nõrkust ära kasutades oma külma sõja vastase hävitada ja vasakpoolsed hädaldasid inimõiguste jätkuva rikkumise üle Nõukogude Liidus, siis Bush ei soovinud Nõukogude poole haavatavuse pealt punkte teenida.
Nõukogude juhtidele tundus, et neid on kuulda võetud. Nad olid eufoorias. Hiljem meenutas Gorbatšov nostalgiaga, et „me elasime tulevikule”. Gorbatšovi välispoliitikanõunik Anatoli Tšernjajev, üks väheseid Nõukogude ametiisikuid, kes Novo-Ogarjovo mitteametlikel mõttetalgutel osales, kirjutas mõni päev hiljem oma päevikusse järgmised read: „Meil on nendega tihedamad suhted, kui olid meie „sõpradega” sotsialistlikes maades. Ei mingit variserlikkust ega silmakirjalikkust; ei patroneerimist, õlalepatsutamist ega ülemuslikku suhtumist.”41
Vestlused, mis jätsid meeleheitlikult oma vastse Ameerika partneri toetuse ja võrdseks tunnistamise järele janunevale Nõukogude poolele nii sügava mulje, ei läinud ameeriklastele kuigivõrd korda. Kogenud Brent Scowcroft, kes polnud vähem ettevaatlik kui Bush, meenutas hiljem, mida ta pärast tippkohtumist tundis: „Oli toimunud rahuldav kõnelustevoor. Lõpuks õnnestus meil START I käima lükata, see on suur samm strateegiliste tuumajõudude mõistusepärastamiseks uuel ajastul.”42 Tema mälestustes ei maininud Bush Novo-Ogarjovo vestlustest rääkides kordagi mingeid Nõukogude ettepanekuid, mis puudutanuks ühist poliitikat USA-ga. Nõukogude pool teadis, et ta kuulab, ent kas ta ka kuulis?
Üks vahejuhtum START-leppe allkirjastamisele järgnenud pressikonverentsil muutus kujundiks Bushi-Gorbatšovi vestlusele eriliste suhete kohta. Kui Gorbatšov alustas sissejuhatavat sõnavõttu, kiites tippkohtumise vaimu ja tulemusi, pöördus sünkroontõlke tarvis kuuldeaparaati kandev Bush oma võõrustaja poole ja lausus: „Ma ei kuulnud teie öeldust mitte sõnagi.” Seadmega oli midagi viga. „Kas te nüüd kuulete mind? Kas te nüüd kuulete mind?” päris murelik Gorbatšov. Bush oli kuulnud selgelt, mida Gorbatšov vene keeles ütles, kuid ei saanud sõnagi aru. Segadus kestis veel paar minutit, kuni süsteem lõpuks tööle saadi. „Ma saan aru nii, et te olete minuga täielikult nõus?” küsis Gorbatšov, kui minikriis oli möödas. Tõlgitud fraas jõudis Bushini ning ta vastas oma kuulsa repliigiga: „See, mida ma kuulsin, meeldis mulle.”
Bushi mälestuste järgi otsustades läksid Gorbatšovi Novo-Ogarjovos tehtud ettepanekud, mis puudutasid Nõukogude-USA ühise uue maailmakorra loomist, tõlkes kaduma. Gorbatšov nägi ilmsi und.43
2. PEATÜKK
Tujurikkuja
1991. AASTA 31. JUULI ÕHTUL korraldasid George ja Barbara Bush Ameerika suursaadiku Moskva kesklinnas asuvas ametlikus residentsis Spaso House’is oma Nõukogude külalistele vastuvõtu. Järgmisel hommikul pidid nad sõitma Kiievisse. Kui Mihhail ja Raissa Gorbatšovi mitte arvestada, kuulusid nende külaliste hulka vabariikide juhid, kelle hulgast tähtsaim oli Venemaa äsjavalitud president Boriss Jeltsin. Kohal viibisid ka Gorbatšovi valitsusliikmed, sealhulgas kaitseminister marssal Dmitri Jazov ja KGB ülem Vladimir Krjutškov. Neile pakuti õhtusöögiks ürt-allikkersisuppi seesamiseemnetega, grillitud veise puusatükki trühvlikastmes ja röstitud kartuleid. Kelnerid tõid lauale Beaulieu viinamarjaistanduse 1970. aasta George de Latouri Cabernet Sauvignoni, Iron Horse’i istanduse 1987. aasta Brut Summiti kuvee ja Cuvaisoni 1990. aasta Chardonnay. Menüü lõpetasid kohv, tee ja maiustused.44
Vastuvõtul peetud tervituskõnes ei hoidnud George Bush oma Nõukogude kolleegi kiites sõnu tagasi. Ta teadis, millised raskused Mihhail Gorbatšovil ees seisavad ning kui tõsine on vastuseis talle valitsuses. Bush kuulutas: „Minu arvates annab selle lepingu allakirjutamine lootust mitte ainult Nõukogude Liidule ja Ameerika Ühendriikidele, vaid kogu maailmale. Ma tõepoolest usun seda kogu südamest.” Ta tõstis klaasi, tervitades oma külalisi, eriti Mihhail Gorbatšovi, nimetades teda meheks, „keda ma austan ja imetlen, meheks, kelle teod viimase kuue aasta jooksul on pakkunud lootust neile, kes, nagu minagi, usuvad, et inimene on võimeline maailma paremaks muutma”. Bush jätkas: „Seega ma tervitan president Gorbatšovi ja ütlen, et me lahkume veendunult, veendunumalt kui siia tulles, et oleme võimelised üheskoos looma kestva rahu ja koos sellega ka helgema homse meie lastele.”45
Oli selge, et Bushi kiidulaul Gorbatšovile ei suutnud veenda tolle konservatiivseid ministreid. Bushi rahvusliku julgeoleku nõunik Brent Scowcroft istus Gorbatšovi kaitseministri Dmitri Jazoviga ühe laua ääres. Õhtusöögi ajal vahetasid nad START-lepingu kohta mõtteid. Jazovil, keda tippkohtumise eelmaterjalides tutvustati USA delegatsioonile kui inimest, kes tahab „kaitsta sõjaväelasi nende mõju kahanemise ja maine languse eest”, polnud ei selle ega ka oma presidendi välispoliitika kohta üldisemalt suurt midagi öelda. „Ta oli pahuras tujus,” märkis Scowcroft, „kurtis, et meie saame igas asjas oma tahtmise, sel ajal kui Nõukogude sõjavägi päev-päevalt laguneb. Uut varustust ei tule kusagilt … noored mehed ei taha teenima minna, Euroopast naasvaid vägesid pole kuhugi paigutada, ja nii edasi. Ma küsisin temalt, miks ta ikka veel Nõukogude Liidu sõjalise valmisoleku pärast muretseb. Mis ohtu ta kardab? Ta vastas, et selleks ohuks on NATO.” Scowcroft ei ilmutanud oma vestluskaaslase hirmude suhtes kuigivõrd arusaamist. Lõpuks saavutas ta selle, et ilmselgelt õnnetu Jazov tõstis NATO terviseks klaasi. Millist vastuvõtul pakutavatest veinidest nad ka ei joonud, selle järelmaitse ei saanud Jazovi jaoks kindlasti meeldiv olla.46
Spaso House’is toimunud õhtusöögi ajal oli tunda, et Gorbatšovi vastu pole mitte ainult konservatiivid, vaid ka reformimeelsed. Viimatimainituid esindas Boriss Jeltsin, kes oli äsja vastloodud Venemaa presidendi ametikohale valitud. Olles nähtavalt häiritud sellest, et teda polnud paigutatud pealaua äärde, tõusis ta keset üritust oma kohalt, sammus koos Kasahstani presidendi Nursultan Nazarbajeviga Bushi laua juurde ja kinnitas Ameerika presidendile valjul häälel, et ta teeb kõik, tagamaks demokraatia edenemise. „Laudade ääres istujad vaatasid seda pealt mitte ainult huviga, vaid eelkõige hämmastunult ning tekkis loomulik küsimus, mida Jeltsin sellega silmas peab,” kirjutas Gorbatšov hiljem. Gorbatšov tundis ilmselgelt piinlikkust. Oma mälestustes kirjeldab ta seda episoodi koos ühe teisega, mis oli toimunud eelmisel õhtul Bushi auks korraldatud vastuvõtul.47
Vastuvõtt leidis aset 30. juulil, tippkohtumise esimesel päeval Kremli Granovitaja palees. Mihhail Gorbatšov ja Raissa ning George ja Barbara Bush seisid üksteise kõrval ja tervitasid külalisi. Ootamatult märkasid Gorbatšovid paari, kes nagu ei pidanuks koos olema: Moskva linnapead Gavril Popovi koos Naina Jeltsina, äsja ametisse saanud Venemaa presidendi naisega. Presidenti ennast polnud näha. Ent kui tervitamine läbi sai, ilmus ta äkki välja ja lähenes laialt naeratades võõrustajatele. „Miks sa oma naise Popovile usaldasid?” küsis Gorbatšov lõbusalt, kuid mõningast ebamugavust tundes. „Popov pole enam ohtlik,” vastas Jeltsin, lubades endale nalja oma lähedase liitlase üle.
Jeltsin oli eelmisel õhtul Gorbatšovile helistanud ja küsinud, kas ei saaks koos tema ja Bushiga söögisaali tulla. Nüüd jäi mulje, et olles nina pihta saanud, tundis Jeltsin, et tal on õigus talitada oma äranägemise järgi. Ta lähenes ootamatult