KUI SUUREM OSA NÕUKOGUDE VABARIIKE end suveräänseks kuulutas, puudus valem, mille abil määratleda suhteid nende ja keskvõimu vahel. Konstitutsiooni järgi oli tugevasti tsentraliseeritud riigile antud liidu nägu ning vabariikidele koguni tagatud õigus sellest liidust välja astuda, kuid puudusid vahendid keskuse ja vabariikide vaheliste suhete korraldamiseks. Tegelikult, kui lähtuda väljakujunenud protseduuridest, siis vabariik kas kuulus liitu ja allus täielikult Moskva kontrollile või ta ei olnud liidus. Leedu tahtiski välja astuda, samas kui Venemaa, Ukraina ja veel mõned vabariigid soovisid uut liidulepingut. Gorbatšov pingutas kõigest väest, et takistada Leedut Nõukogude Liidust lahkumast, samuti oli ta vastu Jeltsini valimisele Venemaa Ülemnõukogu presiidiumi etteotsa ning Venemaa sõltumatuse deklaratsiooni väljakuulutamisele. Ta jäi mõlemas küsimuses kaotajaks. Nõukogude poliitiline ja majandusruum lagunes, mis teravdas majanduskriisi ja ähvardas otseselt keskvõimude olemasolu.
Lahendusena pakkusid Gorbatšovi kaaskonna konservatiivsemad liikmed välja, et Gorbatšov suruks üleliiduliste seaduste ülimuslikkuse vabariikide omade suhtes peale jõuga. See olnuks võimalik üksnes eriolukorra sisseseadmise kaudu. Gorbatšov andis oma õnnistuse plaanide koostamiseks ettenägematute olukordade tarvis. Ta kuulutas välja ka ulatuslikud reformid: tuli kaotada presidendinõukogu ja ministrite nõukogu ning asendada see julgeolekunõukogu ja ministrite kabinetiga, mis olnuksid presidendi otsese kontrolli all. Ent nõudmistele eriolukord välja kuulutada oli ta jätkuvalt vastu. 1990. aasta detsembris, ajal, mil rahvasaadikute kongress pidas oma istungeid, lülitasid selle seadusandliku kogu ligemale nelisada liiget päevakorda küsimuse Gorbatšovi tagandamisest. Vajalikku arvu hääli neil saada ei õnnestunud. Tagasi astus hoopis Gorbatšovi lähedane liberaalist liitlane välisminister Eduard Ševardnadze, pärast seda kui konservatiivid olid süüdistanud teda Nõukogude Liidu riiklike huvide mahamüümises välismaal. Gorbatšov, kelle enda karjäär rippus juuksekarva otsas, ei üritanud teda takistada. Ševardnadze hoiatas kongressi delegaate peatse riigipöörde eest. Kirjas oma Ameerika kolleegile ja heale sõbrale James Bakerile nentis Ševardnadze, et talitas vastavalt oma sisetundele.61
Riigipööre toimuski, nagu Ševardnadze oli ennustanud. Kongressil haarasid initsiatiivi konservatiivid ja Gorbatšov otsustas tagasiastumise asemel ise nende ees marssida. 1991. aasta jaanuaris andis ta eriolukorda otseselt välja kuulutamata vabad käed KGB juhile Vladimir Krjutškovile, kaitseminister Dmitri Jazovile ja uuele siseministrile Boriss Pugole, et nad võtaksid tarvitusele kõik vajalikud abinõud, et takistada Nõukogude vabariikide liikumist suveräänsuse ja iseseisvuse suunas. 5. jaanuaril saatis Jazov Balti vabariikidesse õhudessantväelased, väidetavalt selleks, et aidata kaasa uute sõdurite võtmisele Nõukogude armeesse. 11. jaanuaril teatasid liidulise alluvusega meediakanalid Leedus Vilniuses Moskva-meelse rahvusliku päästekomitee moodustamisest. 13. jaanuaril korraldasid siseministeeriumi ja julgeoleku eriüksuslased tormijooksu Vilniuse teletornile, mida kaitsesid Leedu iseseisvuse pooldajad. Rünnaku käigus hukkus 15 inimest. 20. jaanuaril avasid siseministeeriumi väed tule Läti vabariigi pealinnas Riias, tappes neli inimest. Viis päeva hiljem avaldati Nõukogude ajalehtedes määrus selle kohta, et linnades hakkavad liikuma siseministeeriumi ja armee ühispatrullid. Selle määrusega loodi seaduslik põhjendus sõjaväeosade viibimiseks Nõukogude linnade tänavatel.
Märtsis moodustas Gorbatšov Julgeolekunõukogu, oma peamise nõuandva organi, mis koosnes peaaegu eranditult jäiga joone pooldajatest. Tol kuul läks tal korda kindlustada endale ka 76 protsenti häältest selle toetuseks, et Nõukogude Liidu säilitamiseks korraldatakse referendum – vastvalitud võimuorganid Balti riikides ja Kaukaasias olid referendumi vastu, kuid Nõukogude presidendile ja tema nõuandjatele mõjus mõte rahvahääletusest julgustavalt. 28. märtsil kutsus Gorbatšov Moskvasse sõjaväe, et hoida ära Boriss Jeltsini toetuseks korraldatavaid demonstratsioone. Tol päeval kavatsesid Venemaa Ülemnõukogu äärmuskonservatiivid korraldada hääletuse Jeltsini Ülemnõukogu esimehe kohalt kõrvaldamiseks. See katse kukkus läbi. Vaatamata valitsuse keelule toimusid Moskvas ka demonstratsioonid. Vägesid nende laialiajamiseks ei kasutatud. Kui venelastest ja teistest slaavlastest koosnevad üksused ei kõhelnud, kas tulistada mittevenelasi ja mitteslaavlasi Balti riikides ja Kaukaasias, siis oma slaavi kaasvendade tulistamiseks neil julgust ei jätkunud. Lisaks kohutas Gorbatšovi mõte suuremastaabilisest verevalamisest. Ta andis vägedele käsu naasta kasarmutesse – demokraatlik opositsioon tervitas seda sammu (Jeltsin lõpetas mõneks ajaks otserünnakud presidendi vastu), kuid jäiga joone pooldajad mõistsid selle hukka. Gorbatšov oli neid jälle lollitanud, keeldudes lõpuni minemast. Nende seisukohast oli ta nüüd ise takistus, mis tuli kõrvaldada.
Paljud neist, kes kuulusid parteiaparaati, püüdsid vabaneda parteijuhist, kes oli eksiteele sattunud. Erinevalt Jeltsinist ei kujutanud Gorbatšov ettegi, et ta võiks komparteist omal tahtel välja astuda, ning mitte ainult sellepärast, et tihti rääkis ta oma jätkuvast kiindumusest sotsialistlikesse ideaalidesse ning sellest, et usub end olevat võimeline parteid reformima; olid ka taktikalised põhjused: ta ei tahtnud, et parteiaparaat, millel selles riigis oli ikka veel tohutu võim, pöörduks tema vastu. Mõni päev enne seda, kui Jeltsin parteist välja astus, oli Tšernjajev oma päevikusse üles kirjutanud Gorbatšoviga peetud vestluse: „Nad on mures ainult omaenda huvide pärast. Neile pole vaja muud kui lobi ja võimu,” ütles Gorbatšov parteisekretäride kohta, kellega ta oli hommiku poole kohtunud. „Ta vandus, lausa ropendas,” jätkas Tšernjajev. „Ma ütlesin talle: „Lükake nad kõrvale. Teie olete president, te ju näete, mis partei see on, ja tegelikult olete te nende pantvang, peksupoiss.” Gorbatšov ei lasknud end veenda. „Kas arvate, et ma ei saa sellest aru?” vastas ta Tšernjajevile. „Aga ma ei saa nii suurt hulka koeri korraga ketist vabaks lasta. Kui ma seda teen, tormab kogu kari mulle kallale.”62
Otsustav arveteklaarimine oli mõeldud toimuma Keskkomitee istungil, mis plaani kohaselt pidi aset leidma 24. aprillil 1991. Parteikomiteedes üle kogu riigi nõuti Gorbatšovilt partei peasekretäri kohalt tagasiastumist. Ent Gorbatšov vedas oma vastaseid veel kord ninapidi. Need, kes istungile tulid, said hommikustest ajalehtedest teada üllatava uudise, et eelmisel päeval oli ta sõlminud kokkuleppe oma peavaenlase Boriss Jeltsini ja liiduvabariikide juhtidega, kes nõudsid suuremat iseseisvust. Kogunenud Gorbatšovi Novo-Ogarjovos asuvas kodus, nõustusid nad asuma tööle uue liidulepingu tekstiga.
Lõpuks ometi oli Gorbatšov leidnud alternatiivi eriolukorrale: selle asemel et naasta reformide-eelse elukorralduse juurde ja tugineda keskuse võimu taastamiseks jõule, kavatses ta minna edasi ja leida valemi, mille abil keskuse ja vabariikide huvid tasakaalus hoida. See võte aidanuks tal vabaneda parteijuhtide ja tema kaaskonda kuuluvate kõva käe pooldajate diktaadi alt. Vastates 24. aprillil Keskkomitee istungil tehtu eest osaks saavale lauskriitikale, teatas Gorbatšov, et on valmis ametist lahkuma. Parteijuhid andsid järele: ilma Gorbatšovita olnuks nende partei päevad loetud. Tol hetkel oli ta nende ainus kaitsja Jeltsini ning tolle demokraatidest kaaslaste eest. Kavatsetud parteipööre oli niisiis läbi kukkunud ja Gorbatšov poliitikuna jätkas, kuid kõva käe pooldajad ei andnud alla.63
1991. aasta juunis sai Jeltsinist Venemaa president, kellest loodeti, et ta suurendab Venemaa suveräänsust. 10. juulil ametivannet andes tõotas ta Venemaa iseseisvust kaitsta. Impeerium ragises õmblustest. „Rahvuse loojad”, nagu Harvardi ajaloolane Roman Szporluk Venemaa rahvusliku enesemääramise toetajaid nimetas, väljusid „impeeriumi säilitajatega” peetud võitlusest