Rahvustevahelised kokkupõrked, mis algasid 1988. aastal aserite ja armeenlaste vahel Mägi-Karabahhis, Aserbaidžaani territooriumil asuvas Armeenia enklaavis, tulid Nõukogude internatsionaalse eksperimendi edusse uskujatele üllatusena. Tolle aasta sügisel osales igal kuul ligemale 2 miljonit inimest rahvuslike liidrite korraldatud meeleavaldustel, valdavalt Baltikumis ja Kaukaasias. Keskvõim kasutas rahvustevaheliste kokkupõrgete peatamiseks ja korra taastamiseks sageli jõudu. Ent peamine oht Nõukogude Liidule lähtus mitte Kaukaasiast, vaid Balti vabariikidest, mis okupeeriti 1940. aastal ja liideti täielikult impeeriumiga pärast Teist maailmasõda. 23. augustil 1989 näitasid Balti riikide iseseisvumist toetavad organisatsioonid oma jõudu, korraldades Balti keti – inimketi, mis ulatus Eestist, Tallinnast läbi Läti pealinna Riia Vilniusesse Leedus. Seda tehti, et tähistada viiekümne aasta möödumist Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest, mis oli kaasa toonud selle piirkonna annekteerimise – USA ei tunnistanud ametlikult kunagi sellist territooriumi hõivamist.
1989. aasta sügisel kuulutas Leedu kommunistlik partei end Moskvas asuvast Keskkomiteest sõltumatuks. NLKP oli mitte ainult hakanud võimu kaotama, vaid sellele parteile tuginev riik, mida Gorbatšov ja teised teenisid ning mille üle nad uhked olid, lagunes kõikjal nende ümber. Protestid, mida tol aastal esines eriti arvukalt Balti riikides ja NSV Liidu Taga-Kaukaasia vabariikides, olid eeskätt põhjustatud kavatsetavatest muudatustest Nõukogude põhiseaduses, mis oleksid andnud üleliidulisele ülemnõukogule õiguse tühistada vabariiklikud seadused, kui need läinuks liiduliste seadustega vastuollu, ja lahendada ühepoolselt Nõukogude Liidust väljaastumisega seotud probleeme. 1990. aasta märtsis kuulutas Leedu vastvalitud Ülemnõukogu55 selle vabariigi Nõukogude Liidust sõltumatuks. 1990. aasta suveks oli enamik liiduvabariike, sealhulgas Jeltsini juhitav Venemaa, vastu võtnud sõltumatuse deklaratsiooni, mis tähendas, et nende vabariikide seadused olid üleliiduliste seaduste suhtes ülimuslikud. Impeeriumi väline vorm, mis oli maskeeritud vabatahtlikuks liiduks, säilis, kuid selle dramaatiline lagunemine Moskva hirmunud ja segaduses valitsusametnike silme all oli juba alanud.56
Vene rahvuslased hakkasid tõsisemalt koonduma 1989. aasta algul, kuid mitte Venemaa Föderatsioonis, vaid väljaspool selle piire reaktsioonina piirkondliku rahvusluse tõusule Baltikumis, Moldovas (Moldaavias) ja teistes Nõukogude Liidu mittevene vabariikides. Varsti levis see ka Venemaale, kuid väga ootamatul moel. Vene liberaalid, kelle mõjukeskusteks olid Moskva ja Leningrad, asusid looma poliitilist liitu Balti vabariikidega, kus oli vastu võetud suveräänsusdeklaratsioonid. Vene demokraatliku liikumise juhid jagasid oma Balti kolleegide liberaalseid majandusvaateid ja otsustasid nüüd omaks võtta ka nende poliitilise strateegia, et edendada omaenda vabariigi suveräänsust. Taotledes endale 1990. aasta kevadel kohta Venemaa Ülemnõukogus, tõstis Jeltsin kilbile Venemaa suveräänsuse idee – mis antud olukorras tähendas, et vabariikidele oleks antud suurem poliitiline ja majanduslik võim. See oli hiilgav poliitiline käik, mis aitas tuua Jeltsinile pooldajaid ka mujal kui Moskva ja Leningradi intelligentide hulgas.
Enne Gorbatšovi perestroikat ei olnud enamik venelasi ning ka mitte Jeltsin ise seostanud end Venemaa Föderatsiooniga – suurima liiduvabariigiga, millel sellegipoolest polnud oma kommunistlikku parteid või teaduste akadeemiat. Ja miks nad pidanukski olema, kui Nõukogude Liidu kommunistlikul parteil ja üleliidulisel teaduste akadeemial oli Moskvas oma peakorter ning venelased mitte ainult ei juhtinud neid, vaid olid neis ka ülekaalus? 1990. aasta lõpul antud intervjuus möönis Jeltsin, et algul ei tundnud ta Nõukogude Venemaa institutsioonide vastu erilist sümpaatiat: „Ma pidasin ennast terve riigi [Nõukogude Liidu] ja mitte Venemaa kodanikuks. Noh, ja veel pidasin ma end Sverdlovski patrioodiks, kuivõrd ma olin seal töötanud. Aga mõiste „Venemaa” oli minu jaoks nii ähmane, et partei Sverdlovski oblastikomitee esimese sekretärina töötades ei pöördunud ma enamiku küsimuste puhul mitte Venemaa vastavate osakondade poole, vaid kõigepealt otsisin abi NLKP Keskkomiteelt ja seejärel NSV Liidu valitsuselt.”57
Jeltsin polnud ainus poliitik, kes mängis nüüd välja Vene kaardi. Tema vastased konservatiivide ridades tegid sama, kogudes toetajaid ideele luua Venemaa Föderatsiooni kommunistlik partei, võttes eeskuju partei haruorganisatsioonidest mittevene vabariikides. See idee muutus populaarseks 1990. aasta esimestel kuudel reaktsioonina demokraatliku platvormi moodustamisele NLKP-s 1989. aasta lõpul; demokraatide eesotsas seisid Jeltsin ja teised radikaalsete reformide toetajad. Üleliidulise Poliitbüroo liikmed ei teadnud, kuidas sellisele arengule reageerida. Ka Gorbatšov oli selles küsimuses kahevahel. „Kui eksisteeriks VKP [Venemaa Kommunistlik Partei], siis avaldaks ta suuremat survet kommunistlikele parteidele teistes vabariikides ja nemad ütleksid: milleks meil üldse on vaja NLKP-d?” rääkis ta 3. mail 1990 Poliitbüroo istungil oma kolleegidele. Mõni minut hiljem noomis ta üht Keskkomitee sekretäri, kes oli avaldanud vastuseisu Venemaa kommunistliku partei loomisele: „Kui meie oleme vastu [pidades silmas VKP-d], ütlevad venelased: me kogusime neid [mittevenelasi] kokku tuhat aastat. Ja nüüd ütlevad nemad meile, mida tegema peab! Kaduge Venemaalt nii kaugele kui võimalik!”
Gorbatšov ei tahtnud, et loodaks eraldi Venemaa parteiorganisatsioon, kuna see oleks võinud tugevdada šovinistlikke tendentse Venemaal ja rahvuslust mittevene vabariikides; liiati võinuks sellisest parteist saada organisatsiooniline platvorm konservatiividele, kes olid tema reformidele vastu. Samas ei saanud ta ka „ei” öelda. Nagu Nõukogude valitsusjuht Nikolai Rõžkov samal Poliitbüroo istungil märkis: „Kui me hakkame VKP loomisele vastu töötama, võtavad meie koha selles endale Jeltsinid.” Gorbatšov tahtis säilitada kontrolli, mis selles Vene parteis ka ei juhtuks. Ta pakkus välja, et küsimusele leitaks lahendus eelseisval NLKP XXVIII kongressil 1990. aasta juunis. Tol kuul sündiski eraldiseisev Venemaa Föderatsiooni kommunistlik partei. Nagu arvata, sai sellest ülikonservatiivse Gorbatšovi-vastase opositsiooni tugipunkt üleliidulise kompartei sees.58
Gorbatšovi ja tema liitlaste jaoks tähendas katastroofi niihästi Venemaa riietumine demokraatiarüüsse, mille taga seisis Jeltsin, kui ka koondumine kommunismi lipu alla, mille olid heisanud tema konservatiividest oponendid. Venelaste kasvav eneseteadvus tõotas neis välja kujundada selge identiteedi, mis ei tarvitsenud Nõukogude omaga täielikult kattuda ning ohustas venelaste vaimset seotust impeeriumiga – nii varasema, praeguse kui ka tulevasega –, mis kogu liitu koos hoidis. Venemaa suveräänsusest tulenevat ohtu oli arutatud Poliitbüroos juba 1989. aasta suvel. Tolleaegne juhtiv parteiideoloog Vladimir Medvedjev vastustas oma sõnavõtus Venemaale selliste suveräänsete õiguste andmise, nagu teised vabariigid endale juba saanud olid. „Kui me tegutseme siin samal moel nagu teiste vabariikide puhul, siis on Nõukogude Liidu muutumine konföderatsiooniks vältimatu. VNFSV [Vene Nõukogude Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik] on liidu tuum.”
Gorbatšov oli sellega täielikult nõus: „„Jah” Venemaa autoriteedi taastamisele. Kuid mitte nii, et ta saaks suveräänseks. See tähendaks jätta Nõukogude Liit ilma tema tuumikust.” Jäi ebaselgeks, kuidas on võimalik Venemaa autoriteeti tõsta, kui keelata talle suveräänsust, mille teised vabariigid olid endale juba saanud. Otsuse langetamine lükati edasi, kuid probleemi see ei lahendanud: tegelikult muutus see veel teravamaks. 1989. aasta novembris ütles Nõukogude Liidu peaminister Rõžkov Poliitbüroo istungil: „Me ei peaks kartma mitte Baltikumi [riike], vaid Ukrainat ja Venemaad. See lõhnab juba täieliku lagunemise järele. Ja siis on meil vaja uut valitsust, uusi juhte ja juba uut riiki.” 1989. aasta sügisel oskasid vaid vähesed ette näha, kui prohvetlikuks osutuvad Rõžkovi sõnad kõigest mõne kuu pärast.59
1990.