Foroses Gorbatšovile nõudmisi esitanud delegatsioon saabus Kremlisse 18. augustil veidi pärast kella kümmet õhtul. Marssal Jazov meenutas mõni päev hiljem, et aruanne, mis putšistidele esitati, seisis kokkuvõtlikult järgnevas: „Ta [Gorbatšov] saatis nad minema, olles keeldunud ühelegi dokumendile alla kirjutamast. Igal juhul oleme end nii-öelda „paljastanud”. Ja kui me nüüd tühjade kätega laiali läheme, veetakse meid varsti tapalavale, teie aga jääte puhtaks ja vabadusse.” See oli näpuga näitamine nende putšistide, sealhulgas Krjutškovi ja Jazovi suunas, kes olid jäänud Moskvasse, et Krimmi-reisi tulemused ära oodata.
Selle suhtes, mida edasi teha, valitsesid putšistide hulgas mõnda aega erimeelsused. Gorbatšovi keeldumine lasta neil „must töö” tema eest ära teha oli neid üllatanud. Too Gorbatšov, keda nad tundsid – kaval poliitik, kes kogu aeg manööverdas ja olukorrast sõltuvalt oma seisukohti muutis – oleks pidanud survele järele andma. Ent tema vastuhakk muutis putšistide positsiooni väga ohtlikuks. Eriolukorra kõigele vaatamata välja kuulutamine tähendas seaduserikkumist. Mõned kohalolijad pakkusid välja, et kuna Gorbatšov oli keeldunud riigipööret toetamast, peaks jätma kõik nii nagu enne. Ent Boldin kahtles selles. Peaministri kabinetti kogunenuile ütles ta: „Ma tunnen presidenti; sellist kohtlemist ei andesta ta iial.” Tagasiteed ei olnud, eriti nende jaoks, kes olid Krimmis käinud. Ainsaks lootuseks oli presidendivolitused „tervislikel põhjustel” Janajevile üle anda.135
Plaan B oli seda juba alguses ette näinud. Krjutškovil ja teistel putšistidel polnud mingit kahtlust, et Janajev nendega kampa lööb, kuid asepresident ise sai putšist teada alles siis, kui ta mõni tund enne Krimmi-delegatsiooni naasmist peaministri kabinetti astus. Sarnaselt delegatsiooni liikmetega ilmus ka Janajev nõupidamisele võrdlemisi vindisena: napsilembuse poolest tuntud asepresident oli kohtumisele toodud sõna otseses mõttes laua tagant; ta oli parajasti ühes Moskva-lähedases kuurordis sõpra külastamas. Mõni tund varem, olles putšist alles teadmatuses, oli Janajev Gorbatšovile telefonis öelnud, et kohtub presidendiga järgmisel päeval pärast tolle Moskvasse naasmist. Sedamööda kuidas alkohol lahtuma hakkas, tundis Janajev kõike muud kui rõõmu, et teda on tolle „konstitutsioonivälise” ettevõtmise vankri ette rakendatud. Kuigi ta oli volitatud Gorbatšovi teovõimetuks osutumise korral presidendivõimu üle võtma, puudusid tõendid selle kohta, et presidendi tervisel midagi viga oleks.
Kui Krjutškov ühelauselise määruse eriolukorra kehtestamise kohta lagedale tõi, hakkas Janajev puiklema: president peaks tagasi tulema ja pärast haigusest paranemist jälle tööle asuma. Liiati ei tundvat Janajev end valmis olevat tema kohustusi üle võtma. Aga putšistid ei lasknud end heidutada. Võimu ülevõtmine asepresidendi poolt näis olevat ainus lootus anda pöördele kas või veidigi seaduslik ilme, ning nad avaldasid Janajevile tugevat survet, rääkisid vajadusest olukord riigis stabiliseerida ja päästa selle aasta saak. Ülejäänud lubasid, et ajavad üheskoos korda kõik muu: Janajevil oli vaja üksnes sellele määrusele alla kirjutada. Kui Krjutškov head võmmi mängides talle vaiksel häälel ütles: „Kirjutage alla, Gennadi Ivanovitš,” andis Janajev järele. Määruses seisis: „Arvestades Mihhail Sergejevitš Gorbatšovi suutmatust tervislikel põhjustel NSV Liidu presidendi kohuseid täita ja vastavuses Nõukogude Liidu konstitutsiooni paragrahviga 127 (7), lähevad NSV Liidu presidendi volitused alates 19. augustist 1991 üle Nõukogude Liidu asepresidendile Gennadi Janajevile.” Olles nii täievoliliseks presidendiks saanud, kirjutas Janajev seejärel alla määrusele, millega moodustati Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, kuhu peale tema kuulusid veel Krjutškov, Jazov, Pavlov ja teised putšis osalejad. Põhiseaduse toimimine oli peaaegu peatatud: võimu riigis oli enda kätte haaranud too komitee.
Vajalikud dokumendid oli Krjutškov koos oma kaaslastega juba varakult ette valmistanud. Vaatamata viidetele põhiseadusele polnud ükski määrustest konstitutsiooniga vastavuses. Vähe sellest, et Janajevil polnud õigust Gorbatšovi volitusi üle võtta – sest president oli igati teovõimeline –, isegi Gorbatšov põhiseaduse järgi poleks saanud eriolukorda välja kuulutada ilma selleks üleliiduliselt ülemnõukogult ja liiduvabariikide ülemnõukogudelt nõusolekut saamata. Lisaks puudus eriolukorra väljakuulutamiseks põhjus: 1991. aasta 18. augustil polnud toimunud mingit loodusõnnetust, tööstuskatastroofi ega rahvarahutusi. Ainus tõsisem mure, mille dokumentide koostajad said ettekäändeks tuua, oli vajadus päästa tolle aasta saak, kuid isegi sellest küljest polnud olukord tavalisest ei parem ega ka halvem. Ent olles neile kahtlase väärtusega paberitele alla kirjutanud, olid Janajev ja teised äsjamoodustatud komitee liikmed Rubico ületanud136 ning nüüd tuli tegutseda. Mis puudutab Janajevit ja peaminister Pavlovit, siis nemad suundusid Janajevi kabinetti ja purjutasid seal kuni koiduni. Teised asusid tegutsema, kehtestades eriolukorra kõikjal peale välismaailmast ära lõigatud Gorbatšovi villa Foroses.
Vladimir Krjutškov veetis ülejäänud osa ööst, kohtudes oma asetäitjate ja väeosade ülematega ja korraldas riigipöörde läbiviimist. Ta oli algusest peale olnud putši initsiaator ning tema alluvad olid olnud tegevad vastavate dokumentide koostamises ja esimestes salajastes ettevalmistustes. Oli aeg lasta käiku kogu KGB aparaat. Kell pool neli hommikul kutsus Krjutškov kokku KGB üldnõupidamise ja teatas, et perestroika on lõppenud. Ta ütles, et demokraatlik juhtkond pole suutnud olukorda kontrolli all hoida, pidades silmas Gorbatšovi ja tolle liberaalidest nõuandjaid, ning et on aeg välja kuulutada eriolukord.137
ESIMESE TEATE GORBATŠOVI võimult kõrvaldamise ja eriolukorra sisseseadmise kohta avaldasid Nõukogude uudisteagentuurid 19. augusti hommikul kell kuus. Raadios ja televisioonis loeti ette teade, mis vapustas kogu riiki: välja on kuulutatud kuus kuud kestev eriolukord. Sõltumatud kommentaarid puudusid ja uudistes jagati väga vähe lisainfot. Tele- ja raadiojaamadele oli antud käsk töötada samasuguses režiimis nagu Nõukogude riigijuhtide surma puhul. Peasekretäride Brežnevi, Andropovi ja Konstantin Tšernenko lahkumise järel aastatel 1982–1985 pakuti kuulajatele ja vaatajatele põhiliselt klassikalist muusikat ja balletti. Kas „Luikede järve” näitamine tähendas nüüd, et järjekordne riigijuht on teise ilma läinud? Keegi ei teadnud midagi kindlat. Oli teatatud üksnes Gorbatšovi viletsast tervisest, ilma et sellega kaasnenuks meditsiiniline täpsustus.138
Gorbatšov, kes oli veetnud Foroses unetu öö, sai oma võimult kõrvaldamisest teada väikesest Sony raadiost, mille putšistid olid unustanud temalt ära võtta. „Milline õnn, et see sai kaasa võetud,” kirjutas Raissa Gorbatšova Foroses oma päevikusse. „Hommikuti habet ajades kasutab Mihhail Sergejevitš seda Majaki raadiojaama kuulamiseks. Ta tõi selle endaga Krimmi. Lauaraadio siin meie residentsis ei tööta ühelgi lainepikkusel. Töötab ainult see väike Sony.” Kogu Gorbatšovide perekond oli sel ööl olnud magamata. „Meie lahe poole suundus mitu suurt sõjalaeva,” kirjutas Raissa. „Valvekaatrid sõitsid kaldale tavatult lähedale, jäid umbes viiekümneks minutiks paigale ja lahkusid siis.” Ta püüdis ära arvata, mida see võiks tähendada. „Ähvardust? Äralõikamist mere poolt?” Vastust ei teadnud ei tema ega ka ta abikaasa.139
Tavatu hulga valvelaevade ilmumine Gorbatšovi villa lähedale oli üks väheseid fakte, millest LKA sai president Bushile ette kanda, lisaks Nõukogude Liidu ametlikele teadaannetele käimasoleva riigipöörde kohta. Veel teatati, et Gorbatšovi lennuk pole Krimmist lahkunud. Ameeriklased teadsid, et Gorbatšov viibib Krimmis, kuid keegi ei osanud öelda, mis temast saanud on. Ainus võimalus oli loota parimat. Kuid optimismi pehmelt öeldes nappis.
19. augusti