Siis helistas Scowcroft presidendile ja rääkis kõigest, mis talle teada oli. Hetkel polnud võimalik saada kuuldule kinnitust ühestki valitsuskanalist, sealhulgas LKA-st. Esimese asjana hüüatas Bush: „Issand jumal!” Nad arutasid selle üle, kuidas peaks uudisele reageerima: ajakirjanikud koputasid juba Popadiuki hotellitoa uksele. „President kaldus selle poole, et toimunu tuleks üheselt hukka mõista, ent kui riigipööre oleks õnnestunud, tulnuks meil eksisteerida koos uute juhtidega, kuitahes vastikud nood ka poleks olnud,” kirjutas Scowcroft hiljem. „Otsustasime, et Bushi avaldus saab olema hukkamõistev, kuid sildu ei põletata.” Scowcroft polnud kuigi optimistlik: kuna pöördega oli seotud nii palju mõjukaid isikuid, siis võis arvata, et see õnnestub. Ta soovitas, et president kasutaks igas putšile viitavas avalikus esinemises väljendit „põhiseaduseväline”. Enne kui Bush üritas uuesti magama jääda, leppisid nad Scowcroftiga kokku, et too jälgib kogu öö olukorda ja helistab presidendile kell pool kuus hommikul. Popadiuk väljastas lühikese pressiteate, mööndes, et USA valitsus pole Moskvas toimuva kohta sõltumatust allikast kinnitust saanud. Ta ütles Scowcroftile, et president peab hommikul rääkima ajakirjanikega ja et ta ei tohi kommenteerida pööret golfiväljakult. „Hommikul nagunii sajab,” vastas Scowcroft. Mängust polnud mõtet rääkidagi.116
Hommik ei toonud kuigivõrd selgust, kui mitte arvestada, et riigipöörde toimumises polnud enam mingit kahtlust. Aga mis oli saanud Gorbatšovist? Mis hakkab edasi juhtuma? Mis oli riigipöörajatel kavas ning milliseks pidanuksid nüüd kujunema Nõukogude-Ameerika suhted; ja mis NSV Liidust üldse saab? Kõik teadsid, et taolisel sündmusel on tohutu mõju, kuid keegi ei osanud öelda, milliseks see täpselt kujuneb.
Nagu tavaliselt, vaagis LKA kõiki võimalusi. Sealsed analüütikud pakkusid välja kümneprotsendilise tõenäosuse, et naastakse perestroikaeelse olukorra juurde, neljakümne viie protsendi ulatuses peeti võimalikuks, et võitlus kõva käe pooldajate ja vastaste vahel jääb patiseisu, ja ülejäänud nelikümmend viis protsenti osutasid pöörde läbikukkumisele. LKA oli riigipöörajate võimaliku edu suhtes skeptilisem kui Scowcroft, osalt seetõttu, et nende töötajatel olid putši ettevalmistused märkamata jäänud: pööre oli korraldatud viimasel hetkel ja see ei saanud olla hästi kavandatud. Kuid mis tegelikult toimuma hakkab, seda ei osanud keegi ennustada. Bush vestles Ühendkuningriigi peaministri John Majori ja Prantsusmaa presidendi François Mitterrandiga. Sarnaselt Ameerika presidendiga oli toimunu tulnud ka nende jaoks täieliku üllatusena. Bush ütles Mitterrandile, et Gorbatšovi oli rünnatud ootamatult. Nii oli talle hommikul soovitanud rääkida Scowcroft. „Kui nemad ei tea, kuidas pagan peaksime meie teadma,” luges president tol päeval oma diktofoni. Ent siiski, asi näis halb: vähe sellest, et LKA-l olid märgid kavatsetavast riigipöördest kahe silma vahele jäänud, nüüd pidid nii president kui ka tema riikliku julgeoleku nõunik üksnes CNN-i uudistele tuginema. „Ajakirjanduses räägitakse meie luure läbikukkumisest,” ütles president keskhommikul Kanada peaministrile Brian Mulroneyle.117
Välisministeerium oli samuti nõutu. Wyomingis puhkusel viibiv James Baker sai putšist teada ministeeriumi operatiivinfo keskusest tund aega pärast seda, kui Scowcroft CNN-i uudist kuulis. Sel ajal kui talle laekus teavet ja nõuandeid tema Washingtoni abidelt, kes olid samuti puhkusel ja mööda maailma laiali, tegi ta oma jahimehepäevikusse märkmeid. Selle väikeste lehekülgede ülaosas olid sissekanded, mida teinuks iga puhkusel olija, kuid mis rahvusvahelist kriisi arvestades mõjusid veidralt. Esimeseks võis lugeda: „Kütt on raha nimel kõigeks valmis.” „Mõjutusvahendid puuduvad. Kui neid ongi, siis minimaalselt”; „Uute poistega saab asjaajamine algul raske olema”; „Rõhutada, et neil puudub poliitiline legitiimsus”. Seejärel avaldati lootust, et olukord võib mõnevõrra paremaks muutuda. „Jeltsin on võtmetähtsusega,” kõlas üks sissekanne. „Kontakt temaga tuleks säilitada. Jätta mulje, et püüame infot hankida. Rääkida reformijaga.”
Ameerika saatkonnas Moskvas oli parajasti toimumas vahetus: Jack Matlock oli juba lahkunud ja tema järeltulijat Robert S. Straussi polnud veel ametisse vannutatud. Strauss, kes oli pärit Texasest, kel olid tihedad sidemed Bushiga, kes ei osanud vene keelt ning kel puudus igasugune diplomaatiline kogemus, pidi hakkama vahendama presidendi otsesidemeid Gorbatšoviga. Nüüd jäi mulje, et Gorbatšov on kõrvaldatud pildilt veel enne, kui Strauss jõudnuks sellele sattudagi. Bush helistas USA ajutisele asjurile Moskvas Jim Collinsile, kes oli juba käinud kõrvalasuvas Venemaa Ülemnõukogu hoones, mida Moskvas tunti Valge maja nime all. Ta rääkis presidendile, et sinna pääseb sisse, kuid Boriss Jeltsinist, kes oli riigipöörde hukka mõistnud, pole märkigi. Moskvas elavad ameeriklased ohus ei ole, teatas asjur.
See oli ainuke hea uudis, mille Bush sai edastada presidendi rantšo ühte tillukesse tuppa kokku pressitud ajakirjanikele, kes olid tulnud varju orkaan Bobi toodud vihma eest. Bush väljendas Moskva sündmuste pärast sügavat muret. Ta kinnitas reporteritele, et USA valitsus jälgib olukorda tähelepanelikult, kuid oli veel liiga vara öelda, kuidas sündmused edasi arenevad. Ühele küsimusele vastates poetas ta, et riigipöörded võivad ka läbi kukkuda. „Kõigepealt haaratakse võim ja seejärel seistakse silmitsi rahva tahtega.” Scowcrofti nõuannet järgides nimetas president putši „põhiseaduseväliseks”, mitte põhiseadusevastaseks. Bushi kiitus Gorbatšovile ja tema saavutustele kõlas nagu järelehüüe. President tunnistas, et pole veel üritanud Gorbatšovile helistada. Tema peamine mure oli see, kas putšistid jätkavad Ida-Euroopast Nõukogude vägede äraviimist, mille oli algatanud Gorbatšov, ning kas nad peavad kinni START-leppest ja teistest tuumarelvi puudutavatest lepetest. Ta teatas, et kuni „konstitutsiooniväline” valitsemine jätkub, on USA abi Nõukogude Liidule peatatud, kuid muid sanktsioone polnud ette näha, vähemalt mitte seni, kuni NSV Liidu uued juhid teiste riikide suhtes võetud kohustusi täidavad.
Ent sellegipoolest ei soovinud Bush suhtlemisel putši eestvedajatega sildu põletada. Tal jätkus häid sõnu Nõukogude Liidu asepresidendi Gennadi Janajevi aadressil ning ta ei toetanud Jeltsini üleskutset korraldada üldstreik, kuigi üks ajakirjanik temalt just selle kohta päris. Oma lähikondlastega rääkides ei uskunud Bush tegelikult, et Janajev seisab riigipöörajate eesotsas. Samasugune mulje oli jäänud ka Saksamaa kantslerile Helmut Kohlile. Nõukogude asepresident, kellega Bush oli kohtunud oma hiljutisel visiidil Moskvasse ja Kiievisse, meeldis talle. Olles naasnud Washingtoni ja saanud teada, et Janajev on kalamees, saatis Bush talle oma isiklikest varudest mõned landid. Ta ei teadnud, kas need on putši väidetava juhini jõudnud. Pressikonverentsil teatas Bush, et „kõhutundest” juhindudes oli ta arvanud, et Janajev on reformimeelne, kuid tema teod viitasid vastupidisele. Ent Bush märkis – ja nagu hiljem selgus, põhjendatult –, et riigipöörde tegelikeks juhtideks on karmi käe pooldajad KGB-st ja sõjaväest.118
Pressikonverents jäi üpris lahjaks, nagu Scowcroft Bushile kohe pärast selle lõppu ütles. Reportereid jahmatas Bushi külm reaktsioon toimunule, võrreldes sellega, kuidas ta oli reageerinud kommunistliku Hiina juhtide korraldatud veresaunale Tiananmeni väljakul rohkem kui kaks aastat tagasi. Kahju korvamiseks otsustas Bush Scowcrofti soovitusel oma puhkuse katkestada. Ta lahkus telekaameratest saadetuna Maine’ist ja suundus Washingtoni, näitamaks, et ta on juht ning asub selle rahvusvahelise kriisiga otseselt tegelema. Kuvand muutus, kuid presidendi reageering jäi sisuliselt samaks. Kõige tähtsama asjana mõlkus USA valitsusametnikel meeles vajadus näida telekaamerate ees karmid, provotseerimata seejuures riigipöörde juhte loobuma Gorbatšovi allakirjutatud rahvusvahelistest kokkulepetest. Helmut Kohl ütles Bushile, et tema jaoks on mureküsimus see, kas Nõukogude vägede väljaviimine Ida-Saksamaalt jätkub või mitte. Mures olid ka nende Ida-Euroopa riikide juhid, kelle territooriumil paiknesid samuti Nõukogude väed. Gorbatšov oli USA ja tema liitlaste paljudele soovidele vastu tulnud, kuid kas Gorbatšovi järglased jätkavad temaga sõlmitud kokkulepete täitmist?119
Ameerika juhid olid ammu teadnud, et Nõukogude Liidu koostöö Läänega võib osutuda lühiajaliseks ja sellest johtuvalt oli Washington ka oma plaanid koostanud. Olles 1991. aasta jaanuaris ära kuulanud LKA luureraporti uusimatest arengutest