Nüüd, mil Gorbatšov oli võimult tõugatud, ei tohtinud käest lasta seda, mis tema valitsemisajal oli saavutatud. Berliini müüri langemine 1989. aastal oli viinud kahe Saksa riigi ühinemiseni, sümboliseerides kommunismi lõppu Ida-Euroopas. Oli ehk Kremli uutel juhtidel nüüd soov see vana müür Ida ja Lääne vahel uuesti üles ehitada? Vastust ei teadnud keegi. 19. augustil, samal päeval, kui Bush luges sisse Gorbatšovile mõeldud sooja ja südamliku virtuaalkirja, salvestusid kassetile ka sellised laused: „Minu arvates peame hoolega jälgima, et Gorbatšovi ajal alanud edasiliikumisele ei antaks tagasikäiku. Ma räägin Ida-Euroopast. Ma räägin Saksamaa taasühinemisest. Ma räägin vägede väljaviimisest Varssavi pakti riikidest ja selle pakti enda tühistamisest. [Nõukogude poolega] Lähis-Idas koostöö tegemine on muidugi eluliselt tähtis, ja kes teab, praegu võib see lakata.”120
Bushi audiopäeviku järgi otsustades üritas ta kokku sobitada poliitikat, mis teenis tema riigi huve ja mida tundis end olevat kohustatud järgima, ning ilmselget isiklikku kiindumust Gorbatšovi vastu. President läks oma mõtetes ajas tagasi, püüdes selgusele jõuda, kas tema ja tema administratsioon oleksid saanud Gorbatšovi toetamiseks rohkem ära teha ning aitada tal riigipööret vältida. Lõpuks õnnestus tal end veenda, et mitte midagi poleks saanud teha teisiti või paremini. Tol päeval audiopäevikusse lugedes püüdis Bush vastata neile teda kritiseerinuile, kes väitsid, et ta on Gorbatšovi suhtes liiga soosiv olnud. Tema meelest vabastas putš ta süüdistusest, et tema varasem poliitika – suhelda otse nii keskuse kui ka vabariikidega, keda esindasid vastavalt Gorbatšov ja Jeltsin, oli vale. „Kui me oleksime Gorbatšovil vaiba alt tõmmanud ja hakanud Jeltsini poole hoidma, oleks toimunud sõjaline pööre, mis ületanuks praeguse nii oma ulatuselt kui ka jubeduselt,” luges Bush lindile.
Palju raskem oli vastata küsimusele, kas USA ja tema liitlased olid teinud piisavalt, et Gorbatšovi toetada, kui too neilt juulikuus Londonis raha palus. Selle küsimuse tõstatas pressikonverentsijärgses telefonivestluses Bushiga Kanada peaminister Brian Mulroney. Ta tuletas presidendile meelde, et oli Helmut Kohlilt Londonis küsinud: „Kui Gorbatšov peaks kuu aja pärast kukutatama ja inimesed hakkavad nurisema, et me ei teinud piisavalt, mida me neile siis vastame?” Kohl, kes oli Gorbatšovile võlgu tema rolli eest Saksamaa taasühendamisel ja soovitas kõige jõulisemalt anda Nõukogude Liidule nii palju tunnustust kui võimalik, olevat vastanud: „Just nimelt.” Nii Bush kui ka Mulroney teadsid, et Kohli hoiak G7 Londoni kohtumisel on Gorbatšovi suhtes märksa soosivam kui nende oma, kuid hiljem lohutasid nad end teadmisega, et Kohl muutis meelt, andes mõista, et Saksamaa asub USA ja G7 ülejäänud liikmetega samale seisukohale, pakkudes Gorbatšovile küll moraalset toetust, kuid rahaga koonerdades. „Kas teile pole tulnud pähe mõtet, et ta kukutati sellepärast, et ta oli meile liiga lähedane?” päris Mulroney. „Selles pole vist vaja kahelda,” vastas president.121
GORBATŠOV OLI KAVATSENUD NAASTA KRIMMIS veedetud suvepuhkuselt Moskvasse 19. augustil. Krimmi lendas ta 4. augustil, umbes samal ajal, kui president Bush suundus Walker Pointi. Nagu Bushi maakodu, asus ka Gorbatšovi suvila mere ääres, kuid kui Bush läks Maine’i pakku kuuma Ameerika suve eest, siis Gorbatšov sõitis lõunasse selleks, et päikest võtta: sarnaselt paljude tema põlvkonna Nõukogude kodanikega ei kujutanud ta ette puhkust ilma päevitamise ja Mustas meres ujumiseta. Ent erinevalt NSV Liidu lihtkodanikest oli temal võimalik veeta oma puhkus Nõukogude mõõdupuu järgi peaaegu luksuslikes tingimustes.
1988. aastal ehitati Gorbatšovi jaoks Krimmi Musta mere kaldajärsakule Forose lähedale uhiuus villa. „Suur-Jalta” piirkonnas asuv Foros jäi umbes neljakümne kilomeetri kaugusele Livadiast, kus Franklin Roosevelt, Winston Churchill ja Jossif Stalin olid 1945. aastal nõu pidanud. Uus villa, mida nimetati riiklikuks puhkekoduks nr 1 või Päikesetõusu majaks, ehitati ajal, mil Gorbatšov oli koos oma Poliitbüroo kolleegidega alustanud kampaaniat kompartei juhtkonna ja aparatšikute privileegide kaotamiseks. Kui Gorbatšovid 1991. aasta augustis Forosesse jõudsid, andis Raissa käsu, et mere ääres asuvatest rannamajadest korjataks ära kristall-lühtrid. Ega see eriti midagi muutnud: tegemist oli tõepoolest luksuskompleksiga.
Päikesetõusu maja kerkis varem tühjale kaldakaljule rekordiliselt lühikese ajaga. Et selle ümbrust meeldivamaks muuta, toodi kaugemalt kohale tuhandeid tonne pinnast, lisaks põõsaid ja puid. Igal aastal, kui talvised sajud ja tuul olid mulla merre uhtunud, toodi selle asemele uut juurde. Randa, mis tekkis pärast seda, kui sealt olid ära viidud kivid ja sinna veetud sadu tonne liiva, ühendas Päikesetõusu maja peaterrassiga eskalaator. Et kaitsta villat tuulte eest, mis seal kandis olid eriti tugevad, eemaldati osa kaljust ja tekitati nii hoone jaoks süvend. KGB ihukaitsemeeskonna ohvitserid, kes ehitamist kontrollisid ja villa julgeoleku tagamise eest vastutasid, kurtsid, et ligipääsu villale nii mere kui ka maismaa poolt on raske kaitsta, kuid Gorbatšovidele siin meeldis. Nagu varasematel aastatel, puhkasid nad ka 1991. aasta augustis siin koos oma tütre perekonna – kolmekümne nelja aastase arsti Irina Virganskaja (neiuna Gorbatšova), tema arstist abikaasa Anatoli ja nende kahe väikese tütrega.
Gorbatšovi puhkuse viimane päev, 18. august algas nii, nagu olid alanud kõik päevad selle Krimmis veedetud aja jooksul. Ta ärkas koos Raissaga kella kaheksa paiku, nad sõid hommikust, ja umbes kell üksteist suundusid Mihhail ja Raissa, kelle liikumisi tähistasid KGB ihukaitsemeeskonna päevikus sissekanded „110” ja „111” kohta, alla mere äärde. Nagu ikka, läks Raissa ujuma, Mihhail aga jäi rannale: mõne päeva eest oli teda tabanud tugev nimmevalu ja praegu hoidis ta veest eemale. Tegemist oli Gorbatšovi jaoks tavalise tööpuhkusega. Pärast lõunat vaatas ta veel kord läbi kõne, millega pidi esinema 20. augustil Moskvas uue liidulepingu allakirjutamise tseremoonial; eelnenud kuudel oli tulnud rohkesti manööverdada ning pidada läbirääkimisi üha nõrgeneva keskuse ja aina enesekindlamaks muutuvate vabariikide vahel. Umbes kell pool viis helistas Gorbatšov oma abile Georgi Šahnazarovile, kes puhkas ühes lähedalasuvas kuurordis ja oli aidanud tal kõnet koostada. See jäi Gorbatšovile viimaseks telefonikõneks mitme järgneva päeva vältel.
Mõni minut varem olid kaks julgeolekuohvitseri, kes saabusid Krimmi koos KGB ihukaitseosakonna ülema Juri Plehhanoviga, andnud Riikliku Julgeoleku hallatava valitsustelefonisidekeskuse operaatorile Tamara Vikulinale käsu Gorbatšovi telefon välja lülitada. Vikulina palus neid, et tal lubataks veel see viimane kõne läbi lasta – ta oli just öelnud Gorbatšovile, et ühendab ta Šahnazaroviga. Ohvitserid andsidki loa. Kuid kui kõne oli lõppenud, lülitati välja kõik Gorbatšovi villat välismaailmaga ühendavad sideliinid, teiste hulgas see, mis võimaldanuks tal vajadusel anda käsk tuumarünnakuks. Presidendi „tuumakohver” saadeti järgmisel päeval Moskvasse, kus see jõudis lõpuks putšistide kätte, kelle hulka kuulusid ka kaitseminister marssal Dmitri Jazov ja kindralstaabi ülem Mihhail Moissejev, kelle valduses olid kaks ülejäänud „tuumakohvrit”. Sel kombel sai kaitseministeeriumist Nõukogude tuumajõudude ainuvalitseja.122
Sellest, et midagi on valesti, sai Gorbatšov aru siis, kui kella kolmveerand viie paiku astus tema tuppa presidendi isikliku kaitsemeeskonna ülem Vladimir Medvedjev ja katkestas Gorbatšovi pärastlõunase ajalehelugemise, teatades, et Moskvast on saabunud rühm inimesi, kes soovivad temaga kohtuda. Külaliste hulka kuulusid ka presidendi personaliülem Valeri Boldin, kaks Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretäri ja Nõukogude maavägede ülem kindral Valentin Varennikov. Kõik peale Varennikovi olid Gorbatšovi usaldusväärsed abilised, keda ta teadis juba ammusest ajast, kuid Nõukogude president oli ilmselgelt mures. Ta küsis Medvedjevilt, kuidas pääsesid need inimesed hästivalvatud kompleksi territooriumile. Medvedjev vastas, et lisaks teistele on Moskvast kohale tulnud kõikide ihukaitsemeeskondade,