Meenutus sellest äraütlemisest kriipis nüüdki veel hinge – ka pärast kõiki neid aastaid. Paljudel õhtutel oli ta saalis pealt vaadanud, kuidas prints Rhaegar oma pikkade peente sõrmedega hõbekeelelist harfi mängis. Kas üks mees sai veel ilusam olla? Aga ta polnud lihtsalt mees. Tema soontes voolas muistse Valüüria veri, lohede ja jumalate veri. Kui Cersei oli alles plikake, oli tema isa talle lubanud, et ta abiellub Rhaegariga. Ta oli siis vaid kuue või seitsme aastane. „Ära räägi sellest kunagi, laps,” oli isa talle öelnud, näol see salajane naeratus, mida nägi ainult Cersei. „Mitte enne, kui Tema Majesteet selle kihlusega nõustub. Seni jäägu see meie saladuseks.” Ja nii oligi see jäänud, kuigi kord joonistas Cersei ühe pildi, kus ta lendas Rhaegari taga lohe seljas, käed kõvasti printsi rinna ümber põimitud. Kui Jaime selle avastas, ütles õde talle, et need on kuninganna Alysanne ja kuningas Jaehaerys.
Ta oli kümneaastane, kui lõpuks printsi oma ihusilmaga nägi – turniiril, mille tema isa korraldas läänt külastama tulnud kuningas Aeryse auks. Lannisporti müüride alla olid ehitatud vaatetribüünid ja lihtrahva hõisked kajasid Casterly Kaljult vastu nagu kõuemürin. Nad tervitasid isa kaks korda valjemini kui kuningat, meenutas kuninganna, aga prints Rhaegarit tervitasid nad veel kaks korda valjemate hüüetega.
Seitsmeteistkümneaastane ja värskelt rüütliks saanud Rhaegar Targaryen kandis kullatud rõngassärgi peal musta plaatsoomust, kui ta turniiriplatsile kappas. Tema kiivri küljes lehvisid pikad punased ja kuldkollased ja oranžid lindid nagu leegid. Ta lõi piigiga sadulast oma kaks onu ja kümmekond Cersei isa parimat piigivõitlejat, lääne uhkust ja au. Õhtuti mängis prints oma hõbeharfi, nii et Cerseil pisarad silma tulid. Ta lausa uppus noormehe nukrate purpurikarva silmade sügavusse, kui teda printsile esitleti. Ta on haavatud, meenus Cerseile toonane mõte, aga ma võtan talt valu ära, kui me abiellume. Rhaegari kõrval oli isegi tema ilus Jaime tundunud vaid verisulis nolgina. Printsist saab minu mees, mõtles Cersei, pea elevusest pööritamas, ja kui vana kuningas sureb, saab minust kuninganna. Tema tädi oli enne turniiri talle selle saladuse usaldanud. „Sa pead olema eriti kaunis,” oli emand Genna tema kleiti sättides öelnud, „sest turniiri lõpupeol kuulutatakse välja, et sina ja prints Rhaegar olete kihlatud.”
Cersei oli tol päeval olnud üliõnnelik. Vastasel juhul ei oleks ta söandanud Kärnkonn-Maggy telki minna. Ta oli teinud seda vaid selleks, et Jeyne ja Melara näeksid, et emalõvi ei karda midagi. Minust pidi saama kuninganna. Miks peaks kuninganna kartma ühte koledat vanaeite? Seda ennustust meenutades tuli talle pärast kõiki neid aastaid ikka veel kananahk ihule. Jeyne jooksis hirmunult kiljudes sealt telgist välja, meenutas kuninganna, aga Melara jäi, ja mina ka. Me lasime tal maitsta oma verd ja naersime tema tobedate ennustuste üle. Need kõik olid täiesti jaburad. Temast pidi saama prints Rhaegari naine, öelgu see vanaeit, mida tahes. Tema isa oli seda lubanud ja Tywin Lannisteri sõnal oli kulla kaal.
Tema naeruisu kadus, kui turniir lõppes. Lõpupidu ja toostid tema ja prints Rhaegari kihluse auks jäid tulemata. Olid ainult külm vaikus ja jäised pilgud kuninga ja tema isa vahel. Hiljem, kui Aerys ja tema poeg ja kõik tema vahvad rüütlid olid Kuningalinna poole teele läinud, läks Cersei midagi mõistmata oma tädi juurde, pisarad silmis. „Sinu isa pakkus seda kihlust,” ütles emand Genna talle, „kuid Aerys ei tahtnud sellest kuuldagi. „Sa oled mu kõige tublim teener, Tywin,” ütles kuningas, „aga keegi ei kihla oma aujärjepärijat oma teenri tütrega.” Kuivata nüüd pisarad ära, lapsuke. Kas siis lõvid nutavad? Su isa otsib sulle teise mehe, Rhaegarist parema.”
Kuid tema tädi oli talle valetanud ja tema isa oli teda alt vedanud, nii nagu ka Jaime praegu. Isa ei otsinud mulle paremat meest. Ta andis mulle hoopis Roberti, ja Maggy needus puhkes õitsele nagu mingi mürgine lill. Oleks ta vaid Rhaegariga abiellunud, nii nagu jumalad kavatsesid, ei oleks prints selle hundiplika poole vaadanudki. Rhaegar oleks täna meie kuningas ja mina oleksin tema kuninganna, tema poegade ema.
Ta ei olnud Robertile Rhaegari tapmist kunagi andestanud.
Aga lõvidel polnudki kombeks andestada. Kärejõe ser Bronn pidi seda varsti tunda saama.
BRIENNE
Lyle Hunt oli see, kelle nõudmisel nad pead kaasa võtsid. „Tarly tahab need kindlasti müürile üles panna,” ütles mees.
„Meil pole tõrva,” nentis Brienne. „Ihu läheb mädanema. Jäägu need siia.” Ta ei tahtnud sõita läbi männimetsade rohelise hämaruse, kaasas tema poolt tapetud meeste pead.
Hunt ei kuulanud teda. Ta raius surnud meeste kaelad ise läbi, sidus kolm pead juukseidpidi kokku ja riputas need oma sadula külge. Brienne’il jäi vaid üle püüda teha nägu, nagu poleks neid seal, kuid vahel, eriti öösiti, tundis ta oma seljal nende surnud silmade pilke ja nägi kord unes, kuidas nad isekeskis sosistasid.
Murdsõra neemel oli külm ja märg, kui nad tuldud teed tagasi läksid. Mõni päev sadas ja mõni päev ähvardas sadada. Nad ei saanud kordagi sooja. Ka siis, kui nad laagrisse jäid, oli raske lõkke jaoks piisavalt kuivi puid leida.
Kui nad lõpuks Neitsiallika väravani jõudsid, saatis neid kärbseparv, vares oli Tubatäku silmad välja nokkinud ja Pyg ja Timeon kubisesid vakladest. Brienne ja Podrick olid juba mõnda aega ratsutanud sada sammu eespool, et laibalehk neist piisavalt kaugele maha jääks. Ser Hyle väitis, et tema lõhnameel on juba täiesti kadunud. „Matke need maha,” ütles Brienne talle iga kord, kui nad ööseks laagrisse jäid, kuid Hunt oli kangekaelbe. Küllap ütleb ta isand Randyllile, et tema tappis nad kõik.
Kuid au rüütlile, midagi sellist ta ei teinud.
„See kogelev kannupoiss viskas neid kiviga,” ütles ta, kui neid koos Brienne’iga Mootoni lossihoovi isand Tarly ette juhatati. Pead olid antud ühe vahisalga ülemale, kes sai käsu need puhtaks kasida ja ära tõrvata ja värava kohale orasse ajada. „Mõõgapiiga tegi ülejäänud töö.”
„Kõik kolm?” Isand Randylli hääles kõlas uskmatus.
„Ta võitles nii, et oleks võinud veel kolm tükki maha tappa.”
„Ja kas te leidsite Starki tütre?” päris Tarly Brienne’ilt.
„Ei, mu isand.”
„Selle asemel tapsite te paar rotti. Kas see valmistas teile lõbu?”
„Ei, mu isand.”
„Kahju. Vähemalt saite nüüd natuke verd lasta. Tõestasite seda, mida iganes te tõestada tahtsite. Teil on nüüd aeg see soomusrüü seljast võtta ja jälle paslikud rõivad ülle tõmmata. Sadamas seisavad laevad. Üks neist sõidab Tarthilt läbi. Ma panen teid selle peale.”
„Tänan teid, mu isand, aga ei.”
Isand Tarly ilmest võis välja lugeda, et kõige parema meelega oleks ta ka Brienne’i pea teibasse ajanud ja Neitsiallika värava kohale Timeoni, Pygi ja Tubatäku kõrvale püsti pannud. „Te siis tahate selle narrusega jätkata?”
„Ma tahan emand Sansa üles leida.”
„Kui mu isand lubab, siis nägin ma pealt, kuidas ta Pajatsitega võitles,” ütles ser Hyle. „Ta on tugevam kui enamik mehi, ja nobe – ”
„Tema mõõk on nobe,” nähvas Tarly. „Valüüria teras lihtsalt on selline. Tugevam kui enamik mehi? Jajah. Ta on sündinud ebard, seda ma ei mõtlegi eitada.”
Temasugused ei hakka mind kunagi sallima, mida ma ka ei teeks, mõtles