Kuidas ma oleksin saanud selle unustada? mõtles Cersei. Jaime pidas lausa imeks, et sa seda ei kuse. „Kuidas teekond läks?”
„Kehvasti,” kurtis Falyse. „Vihma sadas peaaegu kogu päeva. Me tahtsime ööseks Rosbysse jääda, aga see isand Gylesi noor kasupoeg keeldus meid vastu võtmast.” Ta kirtsutas nina. „Pange tähele, et kui Gyles sureb, paneb see nurjatu sohik tema kullale käpa peale. Ta võib isegi maid ja tiitlit endale tahta, kuigi seaduse järgi peaksime pärast Gylesi surma Rosby pärima meie. Mu armuline ema oli tema teise naise tädi ja Gylesi enda kolmanda astme sugulane.”
Kas su vapiloom on lammas, mu emand, või mingisugune ablas ahv? mõtles Cersei. „Isand Gyles on hinge vaakunud nii kaua, kui ma teda tundnud olen, aga ta on ikka veel meie seas ja jääb meie sekka loodetavasti veel paljudeks aastateks.” Ta naeratas armsasti. „Küllap läheme me veel kõik tema köha saatel hauda.”
„Pole võimatu,” nõustus ser Balman. „Rosby kasupoeg polnud ainuke, kes meile tuska tegi. Me nägime teel ka tolguseid. Räpaseid kasimatuid olevusi, kellel olid nahast kilbid ja kirved. Mõnedel olid vammustele õmmeldud tähed – seitsmeharulised pühad tähed, aga sellegipoolest oli neil kuri ilme.”
„Kindlasti olid nad täitanud,” lisas Falyse.
„Nad nimetavad ennast varblasteks,” ütles Cersei. „Nuhtlus üle terve maa. Meie uus ülemseitsmik peab pärast seda, kui ta kroonitud saab, nad käsile võtma. Vastasel juhul võtan ma nad ise käsile.”
„Kas Tema Ülipühadus on juba valitud?” küsis Falyse.
„Ei,” tunnistas kuninganna vastumeelselt. „Seitsmik Ollidor oleks juba peaaegu ära valitud, aga siis hiilisid mõned nendest varblastest talle ühte lõbumajja järele ja lohistasid ta paljana tänavale. Tõenäoliselt valitakse nüüd Luceon, kuigi meie sõbrad teiselt künkalt ütlevad, et tal on nõutud häälte arvust veel mõni puudu.”
„Valgustagu Vanaeit neid valimisi oma kuldse tarkuselambiga,” sõnas emand Falyse ülihardalt.
Ser Balman kügeles oma toolil. „Teie Hiilgus, sellest on piinlik rääkida, aga… et meie vahele mingit vimma ei jääks, tahan ma teile öelda, et ei minu kallis naine ega ta ema polnud selle sohilapse nimepanekuga kuidagi seotud. Lollys on nõdra aruga ja tema mehel on vildakas naljasoon. Ma ütlesin talle, et ta valiks poisile mõne sobivama nime. Ta naeris.”
Kuninganna rüüpas veini ja silmitses meest. Ser Balman oli omal ajal olnud silmapaistev piigivõitleja ja üks nägusamaid rüütleid Seitsmes Kuningriigis. Ta võis veel nüüdki uhke olla kenade vuntside üle, kuid üldiselt ei olnud aastad talle hästi mõjunud. Tema heledad käharjuuksed olid pealaelt taandunud ja vats ajas vammuse armutult punni. Ta pole kaugeltki mitte kõige sobivam tööriist, mõtles Cersei. Aga olgu, ta kõlbab. „Tyrioni nime kandsid kuningad enne lohede tulekut. Paharet on selle rüvetanud, aga ehk suudab see laps selle nime jälle au sisse tõsta.” Kui see värdjas nii kaua elab. „Ma tean, et teil pole selles süüd. Emand Tanda on mulle lihase õe eest, ja teie…” Kuninganna hääl katkes. „Andestage mulle. Mul on kogu aeg hirm.”
Falyse maigutas suud, mis tegi ta mingi eriti rumala kala sarnaseks. „Hirm, Teie Hiilgus?”
„Ma pole pärast Joffrey surma ühelgi ööl õieti magada saanud.” Cersei valas peekrid vürtsiveini täis. „Mu sõbrad… ma loodan, et te ikka olete minu sõbrad? Ja kuningas Tommeni sõbrad?”
„Selle toreda poisi,” kinnitas ser Balman. „Teie Hiilgus, Stokeworthi suguvõsa tunnussõnad on „Uhkusega ustav”.”
„Oleks teiesuguseid ainult rohkem, kulla ser. Ma tunnistan teile, et mul on Kärejõe ser Bronni suhtes tõsiseid kahtlusi.”
Abikaasad vahetasid pilgu. „See mees on jultunud, Teie Hiilgus,” ütles Falyse. „Tahumatu ja ropu suuga.”
„Ta pole õige rüütel,” lisas ser Balman.
„Jah.” Cersei saatis talle särava naeratuse. „Teie aga olete mees, kelle rüütellikkuses pole kahtlust. Ma mäletan, et vaatasin teie piigivõitlust… mis turniir see oligi, kus te nii hiilgavalt võitlesite, ser?”
Ser Balman naeratas malbelt. „Tookord kuue aasta eest Viduorus? Ei, teid polnud seal, muidu oleks teid kindlasti armastuse ja ilu kuningannaks kroonitud. Ehk Lannisporti turniiril pärast Greyjoy mässu? Ma lõin seal palju tublisid rüütleid sadulast…”
„Just seal.” Cersei nägu tõsines. „Paharet kadus minu isa surmaööl, jättes kaks ausat vangivahti vereloiku lebama. Mõned väidavad, et ta põgenes üle kitsa mere, aga ma kahtlen selles. See kääbus on kaval. Võibolla varitseb ta ikka veel kusagil lähedal ja haub uusi mõrvu. Võib-olla varjab teda mõni sõber.”
„Bronn?” Ser Balman silitas oma puhmasvuntse.
„Ta oli algusest peale Pahareti käsilane. Ainult Võõras ise teab, kui palju mehi ta on Tyrioni käsul põrgusse saatnud.”
„Teie Hiilgus, ma oleksin meie maadel ringi hiilivat kääbust kindlasti märganud,” kostis ser Balman.
„Minu vend on väike. Ta on sündinud hiilija.” Cersei väristas kätt. „Ühe lapse nimi on tühiasi… kuid karistamatu jultumus õhutab mässu.
Ja Qyburn on mulle rääkinud, et see mees, Bronn, kogub enda ümber sõjasulaseid.”
„Ta on võtnud endale neli kojarüütlit,” ütles Falyse.
Ser Balman turtsatas. „Mu naisuke teeb neile liigset au, kui neid rüütliteks nimetab. Need neli on esile trüginud sõjasulased ja nende soontes ei voola kübetki rüütliverd.”
„Seda ma kartsingi. Bronn kogub kääbuse jaoks sõjamehi. Kaitsku Seitse mu väikest poega. Paharet tapab ta, nii nagu tema vennagi.” Kuninganna nuuksatas. „Mu sõbrad, ma usaldan teie kätte oma au… aga mida loeb kuninganna au ema hirmude kõrval?”
„Kõnelge, Teie Hiilgus,” julgustas ser Balman teda. „Teie sõnad jäävad nende nelja seina vahele.”
Cersei küünitus üle laua ja pigistas mehe kätt. „Ma… ma saaksin öösiti paremini magada, kui ma kuuleksin, et ser Bronniga juhtus… õnnetus… võib-olla jahil.”
Ser Balman jäi hetkeks mõtlema. „Kas surmav õnnetus?”
Ei, ma tahan, et sa tal väikese varba luu murraksid. Kuninganna hammustas huult. Minu vaenlased on kõikjal ja minu sõbrad on lollpead. „Ma anun teid, ser,” sosistas ta, „ärge sundige mind seda ütlema…”
„Saan aru.” Ser Balman tõstis sõrme.
Kaalikas oleks ka rutem asjale pihta saanud.„Te olete tõesti ehtne rüütel, ser. Vastus hirmunud ema palvetele.” Cersei suudles meest. „Ma paluksin teil sellega kiirustada. Praegu on Bronnil veel vähe mehi, aga kui me ei tegutse, kogub ta neid kindlasti rohkem.” Ta suudles Falyset. „Ma ei unusta seda iialgi, mu sõbrad. Minu tõelised sõbrad Stokeworthid.
Uhkusega ustavad. Ma luban teile, et kui see asi on ühel pool, leiame me Lollysele parema mehe.” Võib-olla mõne Kettleblacki. „Meie, Lannisterid, ei jää kunagi võlgu.”
Järgnesid vürtsivein ja võiga keedetud peedid, ahjusoe leib, ürtidega üleküpsetatud haug ja metssearibid. Pärast Roberti surma oli metssealiha Cerseile väga meeldima hakanud. Ta leppis isegi seltskonnaga, kuigi Falyse kogu söömaaja vältel eputavalt naeris ja Balman oma sulgi soputas. Aeg oli juba üle südaöö, kui ta neist lõpuks lahti sai. Ser Balman pani muudkui ette juua veel üks kannutäis ja kuninganna ei pidanud arukaks sellest keelduda. Poole eest sellest rahast, mis ma vürtsiveinile kulutasin, oleksin ma saanud palgata mõne Näota Mehe Bronni tapma, mõtles ta, kui tema külalised viimaks lahkusid.
Nii hilisel tunnil magas tema poeg juba magusasti, kuid ta heitis siiski pilgu Tommeni tuppa, enne kui ise voodisse heitis. Oma üllatuseks leidis ta poisi