„Teie mõtted?” õhutab ta mind.
„See on mu lemmiktee.” Mu hääl on vaikne, hingeldav. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et istun Portlandis kohvikus Christian Grey vastas. Ta kortsutab kulmu. Ta teab, et varjan midagi. Ma lasen teepaki kannu ja võtan selle peaaegu kohe lusikaga välja. Kui ma kasutatud kotikese taldrikule asetan, vangutab ta pead, vaadates mind nöökival pilgul.
„Mulle meeldib must lahja tee,” pomisen ma selgituseks.
„Ma näen jah. Kas ta on su kallim?“
Oo … Mida?
„Kes?“
„See fotograaf. José Rodriguez.“
Ma naeran, närvis, aga uudishimulik. Mis talle sellise mulje jättis?
„Ei. José on mu hea sõber, see on kõik. Miks te arvasite, et ta on mu kallim?“
„See, kuidas sa talle naeratasid, ja tema sulle.” Ta hoiab mu pilku vangis. See tekitab kõhedust. Ma tahan eemale vaadata, aga olen lõksus – ära nõiutud.
„Ta on rohkem nagu sugulane,” sosistan ma.
Grey noogutab, olles näiliselt mu vastusega rahul, ja silmitseb oma mustikamuffinit. Tema pikad sõrmed lükkavad osavalt paberi tagasi ja ma jälgin seda võlutult.
„Kas sa tahaksid ka natuke?” küsib ta ja naeratab jälle oma lõbustatud salapärast naeratust.
„Ei, aitäh.” Ma kortsutan kulmu ja põrnitsen jälle oma käsi.
„Ja see poiss, keda ma eile poes kohtasin. Kas tema pole su kallim?“
„Ei. Paul on lihtsalt sõber. Ma rääkisin sellest eile.” Oh, see asi muutub tobedaks. „Miks te seda pärite?“
„Sa tundud meeste seltskonnas närvis olevat.“
Pagan võtaks, ta läheb liiga isiklikuks. Ma olen sinu seltskonnas närvis, Grey.
„Teie lihtsalt mõjute heidutavalt.” Ma lahvatan punaseks, aga patsutan end mõttes vapruse eest seljale ja vaatan jälle oma käsi. Ma kuulen, kuidas ta sügavalt hinge tõmbab.
„Sa peadki arvama, et ma olen heidutav.” Ta noogutab. „Sa oled väga aus. Palun ära vaata maha. Ma tahan su nägu näha.“
Oh. Ma vaatan talle otsa ja ta kingib mulle julgustava, ent morni naeratuse.
„See annab mulle pisut aimu sellest, mida sa võid mõelda,” ütleb ta. „Te olete mõistatus, preili Steele.“
Mõistatus? Mina?
„Minus pole midagi mõistatuslikku.“
„Ma arvan, et sa oled väga kinnine,” pomiseb ta.
Olen või? Oo … kuidas ma sellega hakkama saan? See on hämmastav. Mina, kinnine? Mitte mingil juhul.
„Välja arvatud muidugi siis, kui sa punastad, ja seda juhtub sageli. Ma lihtsalt tahan teada, mille peale sa punastasid.” Ta pistab tükikese muffinit suhu ja mälub seda aeglaselt, silmi minult pööramata. Ja ma punastan nagu tellimise peale. Kurat küll!
„Kas te teete alati selliseid isiklikke märkusi?“
„See tuli spontaanselt. Kas ma solvasin sind?” Ta tundub olevat üllatunud.
„Ei, “ vastan ma siiralt.
„Tore.“
„Aga te olite väga taktitu.“
Ta kergitab kulme ja, kui ma ei eksi, punastab pisut samuti.
„Ma olen harjunud oma tahtmist mööda tegema, Anastasia,” pomiseb ta. „Kõiges.“
„Ma ei kahtle selles. Miks te pole palunud end eesnime pidi kutsuda?” Ma olen oma hulljulgusest üllatunud. Miks on see vestlus nii tõsiseks muutunud? See ei lähe sellises suunas, nagu ma arvasin. Ma ei suuda uskuda, et võin ta vastu nii vaenulik olla. Ta justkui püüaks mind hoiatada, et ma eemale hoiaksin.
„Ainsad inimesed, kes mu eesnime kasutavad, on minu perekond ja paar lähedast sõpra. Mulle meeldib nii.“
Oh. Ta pole ikka veel öelnud: „Kutsu mind Christianiks.” Ta on kontrollifriik, muud selgitust siin pole, ja osa minust mõtleb, et oleks olnud parem, kui Kate oleks teda intervjueerinud. Kaks kontrollifriiki koos. Pluss, muidugi, et Kate on peaaegu blond – hea küll, meekarva juustega – nagu kõik naised ta kontoris. Ja Kate on kaunis, meenutab mulle mu alateadvus. Mulle ei meeldi see mõte Christianist ja Kate’ist. Ma võtan lonksu teed ja Grey sööb teise väikese tükikese muffinit.
„Kas sa oled ainus laps?” küsib ta.
Oo … ta muudkui muudab teemat.
„Jah.“
„Räägi mulle oma vanematest.“
Miks ta seda teada tahab? See on nii igav.
„Mu ema elab Georgias koos oma uue mehe Bobiga. Mu kasuisa elab Montesanos.“
„Aga isa?“
„Mu isa suri, kui ma olin väike.“
„Tunnen kaasa,” pomiseb ta ja üle ta näo libiseb korraks murelik ilme.
„Ma ei mäleta teda.“
„Ja ema abiellus uuesti?“
Ma turtsatan.
„Nii võib öelda küll.“
Ta põrnitseb mind.
„Sa ei anna enda kohta just eriti palju teada, ega?” ütleb ta kuivalt, hõõrudes oma lõuga, justkui sügavalt selle üle järele mõeldes.
„Teie ka mitte.“
„Sa oled mind ühe korra juba intervjueerinud ja mulle sai osaks nii mõnigi urgitsev küsimus.“
Oh õudust. Ta mõtleb seda gei-küsimust. Jälle tabab mind kuum piinlikkusevoog. Lähimatel aastatel vajan ma intensiivteraapiat, et ma ei tunneks end iga kord nii ebamugavalt, kui mul see hetk meelde tuleb. Ma hakkan lobisema oma emast – mida iganes, ainult et seda mitte meenutada.
„Mu ema on imeline. Ta on parandamatu romantik. Tal on praegu neljas abielu käsil.“
Christian kergitab üllatunult kulme.
„Ma igatsen tema järele,” jätkan ma. „Tal on nüüd Bob. Ma lihtsalt loodan, et ta hoiab emal silma peal ja ajab asjad korda, kui ema tobedad plaanid ei lähe nii, nagu kavatsetud.” Ma naeratan kiindunult. Ma pole oma ema nii kaua aega näinud. Christian vaatab mind pingsalt, võttes aeg-ajalt lonksu kohvi. Ma tõesti ei tohiks ta suud vaadata. See teeb mu rahutuks.
„Kas sa saad oma kasuisaga hästi läbi?“
„Muidugi. Ma kasvasin koos temaga üles. Ta on ainus isa, keda ma tunnen.“
„Ja milline ta on?“
„Ray? Ta on … sõnaaher.“
„Ja ongi kõik?” küsib Grey üllatunult.
Ma kehitan õlgu. Mida see mees ootab? Mu elulugu?
„Sõnaaher nagu tema kasuisa,” õhutab Grey.
Ma hoian end tagasi, et mitte silmi pööritada.
„Talle meeldib jalgpall – eriti Euroopa jalgpall – ja keegel, ja kalapüük, ja mööbli valmistamine. Ta on puusepp. Sõjaveteran.” Ma ohkan.
„Sa elasid tema juures?“
„Jah. Mu ema kohtas Abikaasat Number Kolm, kui olin viisteist. Mina jäin Ray juurde.“
Ta kortsutab kulmu, nagu ei mõistaks ta seda.
„Sa ei tahtnud emaga koos elada?” küsib ta.
See pole tõesti tema asi.
„Abikaasa